SEKS JA LINN ⟩ Kuidas menstrueerida?

Olenemata sellest, et ma ei seksi, olen hakanud päevade alguses alati tundma suurt tänulikkust ja naudingut teadmisest, et mu keha on töökorras ja end puhastab. Menstruatsioon on õnnistav veri. See pole ainult tänu mitte rasestumisest, vaid heameel lahti laskmise võime pärast. Isegi valuaistinguid kehas on huvitav jälgida, sest need lainetavad ja voogavad, jutustades niimoodi mulle lugu minust ja must läbi käinud energiatest.

Siinse kirjutuse mõte on elusbioloogia kirjeldamine. Naise kuupuhastus ei ole haigusseisund, nagu seda pole ka rasedus, ent vältimatuid eripärasi ja vahel ka tõenäolisi komplikatsioone on küll ja veelgi. Menstruaaltsükkel tähistab kogu perioodi, mil munarakk küpseb ehk aega ühe veritsuse algusest kuni järgmise alguseni, mille keskele jääb mitu erinevat tsükli faasi. Nendeks on:

• menstruatsioon ehk veritsus – küpsenud ja viljastamata munarakk väljub kehast koos verega;
• follikulaarfaas – hakkab küpsema uus munarakk, emaka limaskest pakseneb;
• ovulatsioon – munarakk on küpsenud, selle ajal on rasestumine kõige tõenäolisem;
• luteaalfaas – energia on otsas, munarakk on küpsemise lõpetanud.

Ovulatsiooni- ja menstruaaltsükkel toimuvad paralleelselt, kuna kogu kamm käib ümber munaraku ja selle valmimise ning väljumise. Küps ehk viljastamiseks valmis munarakk on ovulatsioon ning selle mitte viljastamise korral lahkub see kehast koos verega ning see ongi menstruatsioon.

Ma ei ole emalikkuse ülistamise, vaid pigem naiselikkuse tugev pooldaja ning emadus ei ole naiseks olemise tõend ega kohustus. Naine saab ilma lastetagi olla väga emalik ja see ei tee tast vähem naist, kui ta lapsi ei saa. Vanamoodsa peremudeli pooldajad võiks vahel mõelda ka sellele, miks peaks naine saama lapsi, kui ta ennastki maailmas turvaliselt pole saanud hakata tundma. Kas pole sellisel juhul ebainimlik oodata talt lapsi? Hirmus elamine peaks nii naise kui mehe jaoks olema lõppenud juba mõnda aega isegi enne lapse eostamist. Aga noh, me saadame ikka veel mehi sõtta jne. Ma juba kolisin soklikorrusele elama. Igaks juhuks.

PMS

See lühend tuleb ingliskeelsest väljendist premenstrual syndrome ehk premenstruaalne sündroom ning tsükli faasina selgitab see enne veritsuse algust toimuvaid vaevuseid ja eripärasid. Mõnel polegi midagi tunda – mingis elufaasis. Mõnel juhul on hoopis menstruatsioon valulik, sarnaste tunnustega nagu teisel on PMS. Võib olla nii: umbkaudu viis päeva kuni nädal enne päevi lähevad rinnad paiste ja on valulikud. Esineb tujukust ja veidraid isusid, mis tulenevad hormonaalse tasakaalu kõikumisest. Mõnel valutab selg, pundub alakõht, esineb migreene – ja kõik eelnev võib kesta päevi järjest. Ja seda kõike enne tegelikku menstruatsiooni!

Samad sümptomid võivad olla ka menstruatsiooni ajal. Muuseas on naistel eri faaside ajal naiseti erinevalt ka kiimahood, millel pole kindlat seaduspära: mõnel on see päevade ajal, mõnel enne, mõnel pärast, aga mingil perioodil kipub ikkagi olema suurem valmisolek ja isu seksiks kui tavaliselt. Ja see muide omakorda muutub ka ühe naise eluaja jooksul, seda tean omast kogemusest.

Paratamatult on mul üle 20 aastase menstruatsiooni kogemusega välja kujunenud oma arusaam sellest, kuidas naiseks olemine on, ning selle teemalist kirjandust lugedes, sh ka igasugu meditsiinilise seksuaalhariduse jms, tahaks vastu vaielda. Leebemalt väljenduses võib aga üldjoontes sellise infoga kokkupuutumise hoiatuseks öelda, et spetsialistid lähtuvad keskmisest naisest ja igasugu taolised normid on alati kahtlased. Päevad võivad olla ka iga kahe nädala tagant või 35 päeva tagant – ka selline kehaline toimimine on võimalik!

PMS-i puhul võib abi olla sellest, kui nädal enne eeldatavaid päevi mitte tarbida kohvi, alkoholi ja musta teed. Kui mul mingi periood oli kolm päeva enne päevi konstantne migreen, siis nende jookide mitte tarbimine aitas seda vältida. Beebipillide ja PMS-i vaheliste seoste kohta mul kogemusi pole, aga nende point on sisuliselt see, et munaraku küpsemise süsteem pannakse lukku. See on kehale valetamise organiseerimine, mis on täiesti absurdne.

Paar näidet elust: rasestumine toimus siis, kui üks päev jäi pill võtmata; mitu aastat pille võtnud ja siis lõpetanud naisel polnud poolteist aastat päevi. Kui ma neid proovisin, siis oli mul kuu aega järjest määrimine. Ses suhtes on lunastav olla aseksuaalne ja/või magada ainult meestega, kes vastutavad selle eest, et nad isaks ei taha saada. Aga muidu: rangelt soovitatav on mölisema hakata mehega, kes ei ole nõus kondoomi kasutama, eriti kui kellegagi esimest korda vahekorras olla. See on tegelikult nagu koera treenimine – kui algusest peale reegleid pole, siis nad ei õpigi. Ausalt öeldes mulle tundub, et nii on meestega suheldes päris paljude asjadega. Sellepärast nad nii tüütud ongi.

Menstruatsiooni tegelikkus: veel jaburaid seiku naiseks olemisest

Veritsuse esimesel päeval on tunda, kui loom on inimene olla. See on labane, et valuaisting, mida sa kuidagi kontrollida ei saa, su tuju ja kehalist kogemust kontrollib. Nagu mis mõttes naised peavad tööl istuma sellises seisundis? Mis mõttes on mul «privileeg» oma tööaega valida? Võimalus päevade alguses puhata ja lõõgastuda peaks iga naise õigus – samamoodi nagu hügieenitarbed peaksid olema TASUTA kõigis vetsudes. See oleks leevendus ja vastutulek ning reaalne inimlikkuse märk ühiskonnas, kus absoluutselt kõik ümber raha peab käima.

Valuvaigisteid peab enivei ise ostma ja see teeb nimekirja «pean ostma, sest olen naine» veel pikemaks (ja ma ei lisa sinna praegu naisteajakirju, karvaeemaldusi, miljoneid kreeme, meiki, turn-him-on riideid jms). Miks peab naiseks olemise tegema piinlikuks? See on mõneti ka muidugi naiste endi valik, kuidas nad oma voolavasse verre suhtuvad, ma lihtsalt soovitan seda pühitseda, sest täiesti mõttetu on kõike sellega seonduvat maha salata, sh raha, mida oma soo tunnuste pärast või nende tõestamiseks välja käia.

«Mul pärast rasedust enam valusid polnud» ei ole muide argument, miks rasedaks jääda. Olen veendunud, et lapsed peaksid üldjoontes võimalikult stabiilses keskkonnas üles kasvama ja võimalikult kalkuleeritult tuleviku võimalusi arvesse võetuna eostatama. Elu on iseenesest täis ootamatusi ja katastroofe, mistõttu tuleks aimatavaid ebamugavusi olema suuteline välistama, enne kui «suurest armastusest» lapsi teha. (Kiim on keemiline reaktsioon, mis seostub inimestel tutvumisjärse armumisfaasiga, kuid mis suhte kulgedes taandub.)

Pigem ikkagi tunda ausalt oma valusid. Ja vaadata verd – et oma tervisliku seisundiga kontaktis olla. See on üldine soovitus üleüldse oma keha jälgimisel, sest oma tervise eest tuleb ise vastutada just nende lihtsate tegevuste kaudu: nuusutamine, värvi jälgimine, kompimine ja loomulikult värske, mitmekesine toitumine ning vee tarbimine – mitte ainult seoses mensesega, vaid üldse. On ka teiste inimeste suhtes viisakas endaga ise hakkama saada, kuni see pole enam võimalik.

Võimalusi oma keha jälgimiseks leidub lihtsaid ja naturaalseid. Mulle tunduvad pillid, plaastrid, spiraalid ja implantaadid, mis sisuliselt manipuleerivad keha iseenesliku toimimist ekstreemsete abivahenditena, kuna isiklikult ma lihtsalt ei soovi sellist sekkumist ning ükski proovitutest (hormonaalspiraal ja pillid) pole mulle sobinud. Kergemeelselt neisse abivahenditesse suhtuda ei tohikski. Need ei kaitse esiteks suguhaiguste eest ning sisuliselt moondavad nad keha loomulikku seisundit. Iseasi muidugi, kui seisund on haiglane, nagu väga pikalt kulgev tsükkel ja/või suur veritsus, tsükli ebaregulaarne ja suur kõikumine vms. Samas soovitatakse pille ka akne puhul (kuigi see võib olla pillide kõrvaltoime) – ja sellega on mul ka terve elu probleeme olnud, aga ikkagi on pillid samas paadis Roaccutane’iga (ka proovitud) ehk lambine mürk.

Mul on muidugi hea öelda, kuna olen piisavalt vana, et püsipartneri pooldamine on common sense nii vanuse kui kogemuste poolest, mis võrdsustub seetõttu ka seisukohaga, et ehk ei peaks üldse seksima kellegagi, kellega ei olda valmis last saama. Samas tean, et 20-ndad on sisuliselt puberteedi jätk (eneseavastamise mõttes), eriti praegusel ajastul. Minu vanuses oli mu emal kaks last. Ja nii mõnelgi eakaaslasel mu tutvusringkonnas on kolm. Ma ikka veel mässan, sest ei saa leppida millegi vähema kui sellega, milleks end väärt pean. Ja see töötab väga hästi, olen viimase partneri jooksul sügavdanud kontakti oma keha tundlikkusega, näen kuu tsüklite ja enda menstruatsiooni vahelisi seoseid ja tean, millal ja mille jaoks on mul ohtlik aeg.

Naiselikkuse kogemine on ühelt pool bioloogiliselt determineeritud – mõned ei taju füüsiliselt seda, millises tsükli faasis nad on, sest ei tunneta muudatusi, kuna kõigil pole samaväärset (üli)tundlikkust. Ja see võib omakorda olla seotud temperamendiga. Enda bioloogiat ei saa valida, ent seda saab õppida aktsepteerima. Teisalt: kultuuriliselt on küsimuse all keskkondlik mõju. On ju suur vahe selles, kas menstrueerimisest räägitakse kui räpasest ja rõvedast või olulisest ja pühast. Milline naine tohib olla? Kuidas naised teineteisele õpetavad naine olema? Milline on naiselikkus mehelikkusele?

Everybody’s fucking in the U.F.O.

See on vist juba ilmne, et olen plahvatusohtlik, eriti eemalolijate silmadele. Päevade eelsel ajal ja alguses on plahvatuse tõenäosus muidugi kõige suurem, mis tõestab naiselikku klišeed. Samas olen ma liiga keevaline, et see kinnitaks midagi keskmise eesti naise kohta, mida iganes see ka tähendaks. Näiteks üks lugu, kuidas mul suvel pohmelliga päevad hakkasid.

Joon vett ja söön banaani ning alles pärast seda võtan valuvaigisti. Viimasel ajal on päevad hakanud varahommikul, kui unesegasena pissile lähen. Aga samas on mul siiski miss Estonia ideaalnormis 28-päevane tsükkel, mis harva paigast kõigub. Sellisel juhul on sel mingi põhjus. Ma ei tea, kust kuradi kohast see rockstaari vibe tuleb, ju ma olen veel veitsa murakalikööri mõju all – ja just joove ajabki mul une ära, mille tõttu üldse kell 7 pühapäeva hommikul bussile jõudsingi.

Mõtisklen selle üle, kuidas kõik mu eksid mul jalgevahelt tagurpidi välja voolavad. Neid kõiki hoiab oma tangide vahel ikka A. vaim, nagu mu üle irvitades. Ma irvitan talle vastu ja loendan oma peikasi edasi. Selline periood on praegu elus, nendel päevadel on menstruatsioon veel eriti rituaalne. Kõik suhted tuleb lahti lasta. Viimaste aastate jooksul olen õppinud nägema menstruatsiooni väärtuslikkust ja looduse geniaalsust naise keha loomisel. Me saame iga kuu endast loomulikul teel suure koguse mürke väljutada, sest päevade verega ei tule ju ainult eostamata munarakud, vaid ka muud vedelikud, mille konsistents juba iseeneses kõnekas on. Igasugused voolused ja kehalõhnad räägivad inimese kohta päris palju.

Pohmelli ja valuvaigistiga maakonnabussis sõites ei saagi otseselt aru, kui paukus ma olen. Vot see sinine valuvaigisti on the shit, olen varem ka opioidset efekti tundnud, mis on lausa Tramadoliga võrreldav. Aga see on käsimüügiravim. Tunnen, kuidas olen korraga vaheldumisi hüsteeriline, närviline, lõbus, terav, uimane, väsinud, ergas... ja et ma unistan hot dogist nagu ilusa poisi suudlusest ning lähen mõttes juba sellegi peale närvi, kui ma KOHE bussist väljudes seda saama ei peaks. Poolteist tundi metalit kuulanud ja oma seksajaloole mõelnud, saan oma soovi bussikas täidetud sõbrannaliku vene teenindaja poolt. Valge sai ketšupiga võib olla tõeline hõrgutis, kui seda kaks korda aastas süüa.

Trammis tunnen sitahaisu. Bussis tuli kuskilt kassikusehaisu. Mul on hallarid või? Ülitundlikkus käib päevadega muidugi ülekehaliselt kaasas. Sitaks külm on ka juba mitmendat päeva, kuigi kraade on 20 ümber. Ilge orikas on see inimene. Keha aistingud on kahtlased, kuid mil määral saab neid hallata? Jah, võib mitte juua murakalikööri, mis ei ajaks und ära, võiks mitte võtta valuvaigisteid, kui on tunne, nagu alakõhtu lüüakse kahvliga… aga natuke mõnusam on end pussitamise asemel sürreaalses suvehommiku multikas statisti rollis näha, kui liikumatult agoonias lebada. Ainult sellepärast, et suguorganid sind selleks sunnivad. Aga õnneks iga kord ei ole valus, isegi sürreaalne ei ole iga kord. Mida paremini ma endaga käitunud olen ning mida armastavamates intiimsuhetes olnud, seda pehmemad on mu päevad.