R, 2.12.2022
JÄRJEJUTT ⟩ AHELDATU. ELU TÜHJUSES. - 1. INIMESE KUJUTIS,
Foto: Martin Luiga
Martin Luiga
AHELDATU. ELU TÜHJUSES. - 1. INIMESE KUJUTIS,
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

kell on seitse
varsti suletakse kauplused ja poed,
ma olen mitu tundi järjest jälitanud sind
sind võõrast tundmatut ja trammis nähtud tütarlast
neis aastates
kus pole tähtis veel
miks sündisid miks elame,
su pilgus oli teadmine
see köitis mind 

Mait Vaik – Kauge tähe valgus

"Good hunting, stalker."

S.T.A.L.K.E.R.: Shadow of Chernobyl

Tõde on see, et me oleme aheldatud – aheldatud oma tingimuste, oma ajaloo külge; ning ka tõde ise on aheldatud, me ei saa olla kindlad, mis ta on, kas see, mis me arvame, on tõde, või on ta midagi muud. Hetkelgi ei ole mul maailma kuju osas täit selgust. Olen ma skisosfreenik, või olen ma lasknud psühhopaadil endaga manipuleerida (lahke loaga ning enese hüvanguks), või on toimumas midagi kolmandat, hingede vandenõu? Meile küll meeldib arvata, et teame maailma kuju – ja mingi pilt meil sellest alati ka on – aga nagu Saladuslikus Saares mingid tegelased omavahel rääkisid, ütleme, Bencroft ja Cyrus Smith – kõigest sellest, mida inimesed teavad, saaks küll õige paksu raamatu, aga veelgi paksema raamatu saaks sellest, mida inimesed ei tea.

Aga kust saab alguse käesolev lugu? Neid algusi saaks asetada palju, ning kronoloogiline järjestus... pigem hägustaks asju. Küllap kõik ajaga paika loksub.

Alustame ehk juunikuust '22. Toona olid mu vaimne (aheldatud) ja füüsiline (kehaloom) seisund üpris kesised. Viibisin siis põgusalt (paar päeva, üks öö?) ema juures, miks? Kodus jälle mõni tüli? Loomi hoidmas? Ei mäleta enam õieti.

Igal juhul olin ma samal õhtul sisse lugenud ka esimese peatüki ema suurest auhinnaraamatust ingliskeelses tõlkes. Oli vist mingi plaan seda poliitilise relvana kasutada, 'tea, kas seda enam vaja on – aga enamasti on iga asi üledetermineeritud, paljude põhjustega. Ja kui ots juba lahti on tehtud – lugeda on ju tore. Teeb hingele head. Verele. Tekst on veri ja liha on muld.

Ja mis ma veel, Tvitteris olin, seal saab tihedalt aega mööda saadetud, veri põlvini. Rahvusvaheline ruum, kus saab nii pulli kui avardub ka silmaring. Kodumaine tvitter ja, mis seal salata, ka ülejäänud kodumaa on minu vaates sellised pigem kõrbelise kliimaga alad. Nii palju pole mujal käinud, et selget sotti saada, kas seal on parem. Valim on suurem, niipalju on selge. Ja mis koosolemise tunnet sa ikka võõras kohas niiväga ootad. "MIDA ENAM ON ILMAS INIMESI, SEDA ENAM TUNNEN END ÜKSINDA", nagu laulab president, ja Bobik rääkis jällegi, et tähtedevaheline ruum paisub kiiremini, kui valguse kiirus. On ta nii või ei ole, aga eks seegi midagi näita, et inimene niimoodi mõtleb.

Suuresti ongi see üks üksinduse lugu, KUI NIIMOODI VAATAMA HAKATA. Aga kas sai ka parem? Ütleks jah. Aga eks elu näitab edasi ka midagi. Ülepea ma alati midagi võidan. Invictus. Nii pole sel küll aristootellikus plaanis loo tunnuseid... aga eks näis. Üldse olen ma käesoleva aasta jooksul üritanud kõigi kättesaadavate vahenditega ning võimalikult ilmekalt üritanud rääkida ühte lugu, lugu, mis on juhtunud minu endaga – varem pole mul sellist tahtmist kuigivõrd olnud, üldse midagi niimoodi jutustada – ja lugu on diskursus ja diskursused liiguvad mingis suunas.

Ühesõnaga – tol juunikuu keskosa õhtul ilmusid Tvitteri keskkonda mõningad tähelepanuväärsed kujutised. Pildid hunnitust kaunitarist. Kunstniku seisukohast äärmiselt huvitav materjal. Hunnitu kaunitar, kelle väljanägemine mulle ennem tuttav polnud, suutis ka tähelepanuväärselt hästi postitada. Ja kuulas head muusikat. Ja ta oli mulle postkaardi saatnud, ja mina talle oma kleepsusid, ja õieti olin ma lubanud talle veel kunsti saata, kleepsudest suurema kubatuuriga, kuid see oli viibinud, põhjusi selleks oli mitmeid, isegi parematel päevadel pole enese liigutamine mulle väga kergelt kätte tulnud ja ajaga on ka alatihti kitsas käes. See kõik oli kestnud nii kahe aasta tiirus. Umbes sest ajast peale, kui ma kunstnikuks hakkasin, või siis vähemasti eskaleerisin oma pühendumist kunstile.

Hunnitut kaunitari nimetasime toona preestriks. Olin talle õieti juba mõnda aega oma elust ülevaateid saatnud, ja paremat muusikat, mis aja jooksul leitud. Mitte tihti, aga kui, siis palju korraga. Minu meelest oli ta mu vastu väga kena ning meeldiv. Minu kogemuses on see haruldane. Mitte, et ma süüdistaks inimesi, kes mind ümbritsenud on, või et ma vihkaks oma elu, niigi suudavad inimesed tihti siiski anda rohkem, kui on antud neile, mis on juba iseenesestki imelugu.

Juba mõne aja oli preester üle ajajoone halanud, kuidas 'see on läbi' ja et 'ta on kole', oli see kestnud talve, kevade – kuid. Millegipärast olin ma veendunud, et viimane ei vasta tõele. Muidugi olen ma oma pika ja viljaka elu jooksul kohanud vist ainult ühte naisolevust, kes väitis, et oma välimusega rahul on. Arvata, et nende visuaalsus töötab kuidagi teisiti, mistõttu nad tegelikult ei tea, kuidas ilu välja näeb, ehkki samas on selge, et see on võim. Selguse puudumine selles osas, milline su võim on, on muidugi kohutav ning avab nad kõikvõimalikele manipulatsioonidele. Õigupoolest ei peaks neist keegi suuremat muretsema. Vabal turul on mehe aktsia naise omast kordi madalama väärtusega ja selle vastu aitab ainult sõda. Arvukad trikid, mida antud tõiga kinni mätsimiseks välja on mõeldud, on kõiki veel õnnetumaks teinud.

Igal juhul aktiveerus varemmainitud kujutisi nähes koheselt intuitsioon, mis tähendab, et kehaloom haaras äärmise otsustamisega aheldatu käest metafoorse pliiatsi käest ära ning asus ajalugu kirjutama.¹ Ei taha rääkida jah, tolgus, räägi mis sa siis tegid, kui ta veel rääkis, kui kole ta on, juuni *alguses*. No nii. Sul oli ta nimi, eks, sul oli ta nimi, sest ta oli su patreonile sübskraibinud². Iseenesest see tõik võis ka panna sind familiaarsemalt käituma, kui sünnis oleks. Igal juhul ronis kehaloom, tõenäoliselt silmini eetrit täis, Facebooki, ja hakkas samanimelisi inimesi kammima, keda oli suurem hulk... ja siis ta võttis lihtsalt ühe suvalise ja läks ja ütles et näe raip, sa näed jumalast normaalne välja, kõike head sulle, ja paras mulle, kui see tegelt sina ei ole. Seda olukorda analüüsides... näeb välja, nagu tegelikult oleks enda brand'i täis sittumine olnud selle operatsiooni põhiline eesmärk. "Vaata, tüdruk, sa meeldid mulle nii hästi, et ma situn ennast täis sinu pärast", power move ka muidugi, näe vaata, ma ei karda ennast täis sittuda. Igal juhul öeldi mulle, et ma peaksin ennast häbenema ja siis ma tegin seda. Aga tundus, nagu ta poleks tegelikult väga pahane.

Muu hulgas ütles kaunitar ka, et ta ei paneks endast elu seeski internetti pilti üles, et ta ei vahetaks oma anonüümsust ja seda, et ta saab seal olla täiesti tema ise, mitte millegi vastu.

(Põneviku narratiivi hävitan ma siin ilmselt seetõttu, et see oleks debiilne, eks see, keda huvitab, klopsib ise omas peas kokku. Aga sellest hoolimata saan teile pakkuda kliffhenger – verekuninga edasistest seiklustest nii küberruumis kui lihailmas saate lugeda järgmine kord, eeldatavasti varsti).

¹President ja koer väidavad, et see, mida mina kehaloomaks nimetan, pole kehaloom vaid ego või midagi. Minu meelest mu ego ei tee suurt midagi, vedeleb nurgas ja tahab, et ta rahule jäetaks. Keha on ikka see, mis elada tahab. Kui me siin vana Freudi mudelit rakendame, siis ma ütleks, et kehaloom on id, superego on aheldatu ja ego on see debiil, kes siin kirjutab. Mitte et ma mingi spetsialist oleks. Psühhoanalüüsiga ongi see häda, sellepärast seda ei sallita ka, et see ei ole üldse akadeemiliste diskursuste moodi. Sa saad sellest tõeliselt aru alles siis, kui sul seda reaalselt väga vaja on. Enamuse ajast ei soovi isik, et miski teda muudaks ja rakendab selle vastaseid abinõusid.

²Esimesel aprillil, lollidepäeval… sobib päris hästi, nagu Savisaar armastas öelda.

Tagasi üles