K, 7.12.2022
MEEDIAKRIITIKA ⟩ Jorsistunud sõjapäevikud ei aita mitte kedagi
Foto: Ekraanipauk videost
Jorsistunud sõjapäevikud ei aita mitte kedagi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Sõda Ukrainas on muutumas meelelahutuseks. Esialgne sõjaäng on viimaste kuude positiivsete arengute tagajärjel lahtunud ning nüüd elab auditoorium sõjale kaasa, nagu nad istuksid amfiteatri tribüünidel. Me näeme kohalikku ajakirjandust, mis on jäänud professionaalseks ja väärikaks, aga samal ajal on tarokalmuse sõjapäevikud võtnud anekdootliku ja jorsistunud tooni – sündmuseid ja arenguid raporteeritakse onuheinoliku kõnepruugiga, raporteeritakse esimesi Telegramist leitud numbreid ning kõike seda enesekindlusega, mida isegi Briti luurel pole. Piir meemi ja uudise vahel on hägustumas.

Kuula mind! Vaata mind! Minult saad kiirema ja parema info! Tundub, nagu oleks faktide kontrollimine minevik. Olevik on reaalsete olukordade meedialavastused. Üldiselt teadvustatud olukord, kuid tagantjärele vaadates tundub, et kuni veebruarini oli see kuidagi talutav.

Käimasolev sõda on toonud meie ette nähtusi, millistega me varem arvatult paljukogenutena pole pidanud kokku puutuma. Või õigemini – milliste üle pole varem pidanud juurdlema. See on esimene täieulatuslik Twitteri, TikToki, Telegrami ja Youtube’i sõda. Midagi ei jää varjatuks, enamus meist on kokku puutunud laipu närivate kutsikate, purustatud peadega sõdurite või kaadritega, milles sõdur raskelt haavatud vaenlasele kuuli pähe laseb.

Konventsionaalse sõja kontekstis on traditsiooniline faktipõhine ajakirjandus uue surve alla sätitud. Konkureerimine julmuseid viivituseta ekraanile kuvava klikipõhisese ärimudeliga on nähtus, mille üle meediaväljaannete toimetustes tõenäoliselt korralikult ajusid ragistatakse. End rahulikuks ja väärikaks jääda sundides püütakse kvaliteediga vastata, headeks näideteks Anton Aleksejev, Astrid Kannel, Jaanus Piirsalu, Margus Martin ja teised kes on sõjakoldest kohapealt reportaaže teinud. Nende töö kõrvuti stuudios analüüse tegevate kaitse- ja välispoliitika ekspertidega kokku on super.

Terve maailm on häid ajakirjanikke täis, aga mõtlema paneb, kas neist piisab võistlemaks lugematute sotsiaalmeediatorudega, olgugi et nende materjalid korduvad kanalist kanalisse, tiktokkeritega, kellest keegi on alati kohapeal ja kel on faktide asemel ämbrite kaupa üle ääre keevat emotsiooni pakkuda. Tugitoolireporteritega, kelle jaoks on sõda edevuse, isikliku populaarsuse, sotsiaalmeediapõhise ärimudeli või kurat teab, mille teenistuses.

Lääne sõjaanalüütikud- ja vaatlejad rõhutavad päevast päeva, et mõlemad pooled hoiavad sõjaudu üleval ning kuidas andmeid pole piisavalt tugevate järelduste tegemiseks niivõrd komplekse teema puhul, ent need mõtted on kohalikele vaatlejatele võõrad.

Nagu mainitud, paistab erinevates kanalites levivate materjalide kordumine hästi silma. Baasmaterjal on kõigile kergelt kättesaadav, küsimus on eelkõige pakendamises. Mehed surevad, naised surevad, lapsed surevad, algul paarikaupa, siis paarikümne kaupa, siis paarisaja kaupa, massihaud siin, massihaud seal, kuhu edasi? Kui pole iga päev paarisada laipa ja massihauda võtta (jääks see nii), siis tuleb need, mis on, kuidagi inimestele maha müüa.

Kuna kvaliteetmeedia ei saa endale suvalist emotsionaalset laamendamist lubada, siis sotsiaalmeedias vabatahtlikult ja reeglina allikatele viitamata kokkuvõtlikke rindeteateid edastavad tugitoolireporterid tunnevad end vabalt ning väljendavad end sõltuvalt päevast üsnagi lahtise käega. Vastutuse vähendamiseks paigutavad väljaanded  sõjapäevikud arvamusrubriiki, kus meediaeetikasse on võimalik loomingulisemalt suhtuda, kuid vaevalt see teadmine lugejani jõuab. Vaatame põgusalt kahte tuntumat neist.

Igor Taro, kommunikatsiooniekspert Põlvamaalt, kes alustas Ukraina päevikute avaldamist juba 2014. aastal, kirjutab 23. septembri öösel kell 3 oma Facebooki kontol nõnda: «Sellele lausele eelnevas tekstis on 6 666 tähte. See on 211. osa 24. veebruarist taasilmuma hakanud Ukraina Päeviku sarjast. Tegu on vabatahtliku projektiga, mille eesmärgiks on kokkuvõtliku ja süstemaatilise teabe edastamine. See peaks võimaldama kõigil jälgijatel keskenduda kõige olulisemale – oma igapäevasele panusele Ukraina vabaduse ja Euroopa julgeoleku eest peetava sõja võitmiseks.»

Ta on õppinud Moskvas ajakirjandust, oskab seetõttu väga hästi vene keelt, on töötanud erinevates suurtes meediaväljaannetes (Postimees, ERR, Õhtuleht) ajakirjanikuna jne. Ka poliitikuna on ta endiselt aktiivne, kuuludes Eesti 200 fraktsioonis Põlva vallavolikogusse. Tõsi, oma erakondliku liikmelisuse lõpetas ta 2020. aasta veebruaris. Kõik tundub kena – ühiskondlikult aktiivne, ajakirjanduslikult pädev ja hea analüüsivõimega inimene üllal eesmärgil infodžunglis korda loomas. Kuid kas ikka on?

UKRAINA PÄEVIK 22.09 /.../ «Putin juba murdis oma hambad Donbassis, aga nüüd võivad minna ka proteesid. Arvatavasti visatakse esimesed kiirmobiliseeritude kambad just selles pisikeses lõigus katlasse, kus neist saab kiire laastutuli.» /.../

«Vene šovinistid on marus ja nende hetkel eraldatava biogaasiga saaks ilmselt väiksema linna ära kütta ja elektriga varustada – pasundatakse suurest reetmisest ja sellest, kuidas ühtegi ukrainlast ei tohi enam vangi võtta.» /.../

UKRAINA PÄEVIK 02.10 /.../ «Aga ei tasu unustada, et Berislavli poole hakkas liikuma ka Davõdiv Bridi piirkonnas Inguletsi jõge ületanud üksuste koondis. Neil jääb Berislavlini hetkel ca 30 kilomeetrit. Kui need kaks Berislavlis kohtuvad, siis jääb Hersoni oblasti põhjaosase kenake katlake, milles okupandid keevad nagu frikadellid vahutavas puljongis.» /.../

«Svatovo sai möödunud päeva jooksul korraliku tulelöögi, mille kohaliku sõjaadministratsiooni juhi kinnitusel lendas puuokstesse tükkidena laiali üle 60 okupandi.» /.../

«Üks Lõmani visuaalseid õppetunde on, et vene lipud langevad ikka maru kiiresti, kui nad katuselt alla visata.» /.../

«Vabanduseks toodi mingite dessantüksuste rotatsioonile minek, kuid tõenäolisem tundub, et rotatsioon toimub kilekottides ja alaliselt.» /.../

Teet Kalmus, kellel on Tartu Ülikoolist kolm kõrgharidust (majandus, IT ja ajakirjandus), alustas oma Ukraina päevikuga kohe sõja alguses. Mai lõpus Ringvaatele antud intervjuus selgitab ta, et tema jaoks oli sõja algus suureks psühholoogiliseks löögiks ning ta püüdis esialgu lihtsalt enda jaoks asju lähemalt uurida, et pisutki lootust leida. Avastatu postitas ühtlasi sotsiaalmeediasse ning see viis kohese plahvatuseni – tuhanded laigid, üle 10 000 jälgija. Samas ka tohutu töökoormus, kuna infot oli palju ning selle läbi töötamine üsna ajamahukas. Kaks kuud avaldas ta postitusi iga päev, siis väsis ning korrigeeris koormust. Ühtlasi lõi ta Patreoni konto, millel on hetkel 101 annetajat kogusummas 483 eurot kuus.

Ta selgitas Reikopile, et peamine on väga hea vene keele oskus ning kasuks tuleb ka vene armee kogemus. Vene allikaid ta siiski info kogumiseks ei jälgi ning jutust jääb kõlama, et kuigi lihtsa faktipõhise ülevaate tegemine käiks kiiresti, tahab rahvas siiski huvitavaid lisanüansse ja sellega tegelemine, nende leidmine videotest ja mujalt, võtab tunde. Ehk siis teadlik ja selge auditooriumi soovidele vastavalt pakendamine. Küsimusele, kas pidev optimism on õigustatud, vastab Kalmus, et on ikka, kuna ukrainlased on kõvad ning alguses kardeti ju palju hullemat.

«Ukraina poole sõnum on, et kas te lisaks naiste hügieenisidemetele ja tampoonidele olete võtnud kaasa ka täiskasvanute Pampersid, sest neid läheb teil varsti vaja, kuna on oodata onu Himarsi küllatulekut,» kirjutab ta oma tänulikele lugejatele 30. septembri sissekandes.

Ometi käib jutt inimeludest. Sõjast. Millist eesmärki täidab oluliste faktide ehtimine taoliste hea maitse piire ületavate kujunditega? Justkui loendaks Peep Pahv Tänaku lõhutud rehve või kirjeldaks laskesuusasportlase tabamusi tiirus. Tahaks küsida ka meilt endilt, kes me neid reportaaže pikisilmi ootame, kui palju me peame lugu tegelikult inimelust? Aga sõja alguses? Enne sõda? Kui palju oleme taolistest ja veel mitmetest teistest reportaažidest mõjutatult igapäevase sadade inimelude traagilise hukkumise alles hiljuti jahmatavana tundunud koroonastatistikaga sarnaselt pelgalt tapeediks devalveerinud?

Meil ei ole põhjust kahtluse alla panna kummagi tugitoolireporteri allikaid ega üldises plaanis ka motivatsiooni või infot, mida nad meile edastavad. Küll aga on meil olukorras, kus nende igapäevast tööd peegeldavad suured meediaväljaanded, õigus kahtluse alla seada edastatava info pakendamisviisi. Nii nagu Putin sai kollektiivse putini poolt ära tinistatud ja uskuma pandud, et suudab Kiievi kolme päevaga ära võtta, teevad ka Taro, Kalmus ja teisedki justkui kõik selleks, et me juba pool aastat usuksime, et sõda on kohe-kohe lõpusirgel, absoluutselt kõik venelased on ühesugused ilma varustuse ja motivatsioonita kolm numbrit suuremate II maailmasõja aegsete pükstega mööda Ukraina steppe ringi jooksvad saamatud töllid.

Võib ju mõelda, et nad teevad meile tasuta infot süstematiseerides ja seda meile söödaval kujul esitades teene, kuid kas see info ikka on objektiivne ja süsteemne? On see midagi, mida meil reaalselt vaja on? Teeb see kellelegi head? On see vähemalt õige? Või aitab see meil lihtsalt ängistaval ajal end kuidagi lohutada? Kui nii, siis on tegemist kõigest meelelahutusega. Millegi mitte väga meelelahutusliku arvelt. 

Kuidas saaksid Taro ja Kalmus sedasama asja ja vähem räpaselt teha? Spordireporterid tavatsevad sündmusi kohapeal kajastamas käia, sõjakommentaatoritel tuleks idioodiks muutumise vältimiseks samuti kasvõi korra tugitoolist välja astuda ning proovida reaalselt aru saada, mis elus päriselt toimub. Hambad võiks igal juhul koos hoida, suhteliselt lollakas oleks ju, kui keegi vanaema matustel naerma hakkaks, seal ei ole väga palju nalja, Ukrainas niisamuti. Ja kui see õudus kõik millalgi lõpeb, jääb sinna järele tervete põlvkondade kaupa purukstambitud psüühikat.

Veidi tasakaalu huumori, võitlusvaimu ja motivatsiooni vahele poleks palju palutud. Ja austust inimelude vastu. Juba selleks, et me ise endid idikateks ei tinistaks ja otsekui talgukorras vaenlast alahindama ei õpiks.

Märksõnad
Tagasi üles