LOBOTOOMIA ⟩ Ma leidsin rahu pudeli põhjast

Mul ei ole hobisid. Mul ei ole väga huve. Osad inimesed lähevad peale tööd jõusaali, osad lähevad keraamikaringi, mina lähen pubisse. Mulle meeldib istuda baariletiääres ja vaadata võõraid inimesi. Vahepeal loen ma mõnda raamatut, vahepeal ajan töötajate või regular'idega juttu, aga peaaegu alati istun ma seal leti ääres või sisehoovis, joon kõige odavamat tavalisemat laagrit ja suitsetan kuldseid Marlboroid. Ma teen seda, kuni keha kannatab, siis, kui kurnatus peale tuleb, lähen ma pubi asemel koju, laskun Youtube'i jäneseaukudesse (võibolla isegi potentsem viis aju tuimestamiseks kui alkohol) ja jään enne pimedat magama.

Hiljuti olin ma kaks nädalat haige ja seejuures ei saanud ma teha suitsu ega tarbida alkoholi. Sellega kaasnesid küsimused sõpradelt ja töökaaslastelt, et kas nüüd nii ongi, nüüd jätadki maha äkki? Teeks sulle ju head? Ja iga kord vastasin ma täpselt sama moodi: miks kuradi pärast ma seda peaks tegema? Aga enda sees panid need kaks nädalat mind järgi mõtlema, et miks. Miks ma olen kategooriliselt loobumise vastu? Mis tõmbas mind esimesel võimalusel peale kahte nädalat tagasi?

Ma leidsin mitu põhjust. Kõige lihtsam oleks öelda, et ma olen sõltuvuses. Aga see oleks laisk valik, sest see ei selgitaks ühtegi põhjust. Nii me lepiksime lihtsalt sellega, et tegu on haigusega ja jätaks küsimata, mis mind haigeks tegi. Kui majas seinad mädanevad ja vaibad on igasugu seeni täis, pole ime, kui inimene kukub järsku köhima. Pigem pani see mind mõtlema selle üle, mis seened need mu vaiba sees on ja kust need sinna said.

Alustame lihtsatest ja ravitavamatest. Mulle maitseb õlu. Mulle meeldib hea vein, eriti sobiva õhtusöögi kõrval, ning mõru kokteil magustoiduks. Mulle meeldivad viskid, osa rohkem, osa vähem ja osa üldse mitte. Aga mulle maitsevad paljud alkohoolsed joogid. Olgu, sellest pääseb mööda. Isegi nende kahe nädala jooksul, kui haige olin, jõin ma vahepeal purgi või kaks alkovaba õlut.

Teine aste on ka veel talutav. Ma kolisin Londonisse ja siin on raske luua püsivaid tugisüsteeme sõprade näol. Kõik on pisut liiga kiire ja inimestel on aastaid tausta. Töökaaslased elavad linna erinurkades ja raske on kohtuda inimestega väljaspool tööd, kui sul pole konkreetseid huvisid. Nii et pubis istumine on hea lahendus. Ma olen regular või local, kasutage kumba soovite. Baaritöötajad teavad mind, me istume tihti peale sulgemist koos ja ajame juttu. Teised local'id on ka tuttavad. Ma saan viibida inimeste keskel, kellega ma läbi saan. Aga jälle – ravitav. Leida mõni uus hobi ja üritada laiendada oma tugisüsteeme selle kaudu või kolida mõnda väiksemasse linna või tagasi koju.

Nii, nüüd läheb asi raskemaks ja kirjutamine ebamugavamaks. Ma meeldin endale rohkem, kui ma olen pisut joonud. Mitte mustas augus, kuhu ma ka vahel jõuan, aga just sellises 3–5 õlle staadiumis. Mul on energiat, ma olen lõbus, mu ärevus ja ülemõtlemine ei sega mind. Ma saan lihtsamini suhelda võõrastega ja ma julgen ennast oma lähedastele sõpradele rohkem avada. Ma tantsin ja laulan teel koju ja see teeb mind rõõmsaks. Ja läbi nende staadiumite olen ma leidnud julgust teha ka samu asju kainena. Ja siin ma andsin ennast ka ära, tunnistades, et sinna on võimalik jõuda ka kainena. Jah, on küll, aga see on raske. See on raske, sest ma olen õnnetu, kui ma olen kaine. Ja siit jõuame me kogu mu loo tuumani.

Eelnev oli sissejuhatus. Suhkruvatt. Vahi kus joodik viriseb. Raputad pead ja tead paremini. Aga nüüd jõuame liha ja kartuliteni. Ja siin läheb mu süda pahaks, sest ma pean tegema ülestunnistusi, mida ma enamasti inimestega kiirelt jagada ei taha. Mulle meeldib olla idioot. Ja joomine teeb selle lihtsamaks. Aga ma ei ole. Mul on asjalik haridus Oxbridge'i ülikoolist ja ma julgen pidada ennast üsna tähelepanelikuks inimeseks. Teatud kriteeriumite järgi võiks öelda, et ma olen isegi üsna arukas. Eelnevad kaks-kolm lauset võtsid mu võhmale. Ma ei tunnista seda tihti, aga see on tõsi. Ja siit tuleb kõige suurem problem. See, mida ma ei saa lahendada asenduste või lihtsakoelise teraapiaga. Kui ma olen kaine, eriti pikemat aega, siis ma mõtlen.

Kõige tähtsam põhjus, miks ma otsustasin kainusest loobuda mõnda aega tagasi, oli see, et kainena ma olen terav. Ma oskan kiiresti mõelda, probleemidest aru saada, kaaluda erinevaid tegureid. Ja ma ei taha seda teha. Mitte selles maailmas. Ma näen iga päevaga järjest rohkem rumalust, hoolimatust ja lihtsalt jäledust, mis teevad nii paljude inimeste elu kohutavamaks. Ma näen, kui mõttetu on mu töö (ja olgem ausad mingi 80 protsenti kõigist kontoritöödest), kus suurem osa inimesi mängib ülikondades null-mänge, et üksikuid tipus väga rikkaks teha. Kui ma joon, siis on lihtsam see endast mööda lasta. Kuidas ma saan olla pahane, et mu töö on mu võimekuse mõnitamine, kui pohmell ei luba mul mõelda rohkem kui neli mõtet tunnis ja klahvide suhteliselt sihitu toksimine ongi paras?

Kui ma poleks viimased nädal aega joonud, oleksin ma maruvihane selle tähistamise tõttu, mis peale kuninganna surma siin riigis toimub. Kui paljude kannatuste sümbol see naine oli? Kui palju maksid need matusetalitused – raha, mis saaks edendada nii paljude inimeste elukvaliteeti. Ma mäletan hästi, kuidas ma sõitsin üks õhtu mitu kuud tagasi bussiga koju ja mu seljataga istuv noormees, ma ei tea, kas ta rääkis telefonis või enda ette, sõimas tugevas slängis Westminsteri paleed, millest me parasjagu möödusime. «Millions of fuckin pounds, instead of taking care of the ends.» Samal ajal kui politikute seinad särasid õhtukumas kuldselt. Ainus asi, millega ma nõustuda ei saanud, oli «millions», sest seal ilmselt tänastest summades juba miljardi piir ületatud. Igatahes. Edevus, võimujanu, disrkimineerimine. Juba hakkan vaikselt keema.

Ülikool ei aidanud mu harjumustele kaasa, sest ma sain lihtsalt veel rohkem infot, veel rohkem tõestusmaterjali lootusetuse teemadel. Mitte ühtegi lahendust. Vaikset progressi, mis jääb taandarengu lärmi varju. Võiks arvata, et haritud seltskonnas ei peaks pidama pikki vaidlusi teemal «kas on okei nõukogude sümboolikaga avalikult ringi vehkida». Aga Lääne-Euroopa elab veel kinnisemas mullis, kui ma varem arvasin. Neil pole suuresti aimugi sellest, mis toimub Saksamaast idapool.

Ja need vaidlused lõhkasid mu silmis veresooni isegi purjus peaga. Jah, ma olen ka ignorant, aga teatud etappides elus olen ma tõesti proovinud mitte olla. Lugedes koolitööraames näiteks Pakistanist ja India poliitilisest ajaloost, muutusid asjad valusamaks. Arusaamine tõusis, kannatamine kasvas, viha kerkis – vaikselt tahaks juba pitsi, aga see jutt vajab vihast autorit.

Rääkides Lääne-Euroopast, meenub Ukraina sõja algusaeg. Kui inimesed veel väidetavalt hoolisid, enamasti arusaamatuna, aga bless them, vähmalt lugesid viimase päeva uudiseid ja mõned isegi suutsid adekvaatse poole valida. Sellega kaasnes tihti olukordi, kus kohalikud hakkasid kontoris või pubis «olukorda arutama». Ja minu suitsupauside arv mitmekordistus. Ma kohtusin too aeg ühe vene päritolu mehega oma kodubaaris, kellel oli peret mõlemal pool. Ma kuulasin pisut aega pealt, kuidas ta sõbraga rääkis, aga peale neljandat õlut võtsin ma julguse kokku ja läksin temaga rääkima, sest ei suutnud enam vastu panna. Mees oli ülikonnas ja rääkis miitingutest, nii et võis eeldada, et ta oli ka vähe kõrgem kontoritööline.

Ma läksin tema juurde küsimusega «Kuidas sa hakkama saad siin? Kuidas sa tööpäeva üle elad?» Ta rääkis mulle, et esimesed mitu nädalat ei osanud ta muud teha, kui minna välja suitsule, üle tee pubisse, juua kaks pitsi ja siis kontorisse tagasi. Nii iga kord, kui seda teemat kohalikega arutama pidi. Hiljem vestlesime veel mõnda aega, ma loodan, et tal läheb paremini. Õllekõrval jagatud viha teeb selle seeditavamaks.

Olgu, kõik pole negatiivne. Mõned inimesed tõesti üritavad ja ma olen kahe käega nende poolt. Ma olen kohtunud oma elus nii mõnegi tõeliselt hea inimesega ja ma armastan neid ning üritan neid oma lähedal hoida, et ellu jääda. Inimesed leiavad väikeseid asju – pere, armastus, sport, karjäär – ja keskenduvad neile. Tehes neis asjades kõik endast sõltuva, langeb muu tahaplaanile. Minul pole see fookus õnnestunud. Kõiksugu kaasamisprojektid, mis viimasel ajal suures hoos on olnud, on toredad. Aga skaalad on nii masendavad. Ajajooned on murettekitavad. Analüüsi tulemus on alati niru. Lootust on, aga raske on näha suuremahulist tulemust, kui need, kes tegelikult vastutavad, ei vastuta.

Kui valitsus käitub nagu põhikoolilapsed – see oli just mu kaine nädala lõpus, kui parlamendi istungil kutsus keegi kedagi idioodiks ja siis ütles, et see oli hoopis teine vestlus, aga kui ära tundsid, siis olgu nii... Vaadata, kuidas riiklike või rahvusvaheliste võimuorganite töö baseerub samal loogikal, mida me rumala peaga teismeeas igasugu EL ja ÜRO simulatsioonidel taga ajasime? Resolutsioon ei meeldi, aga tundub, et enamik hääletaks selle läbi?

No viska lihtsalt paarsada sisutühja muudatusettepanekut ja asi lahendatud. Kui me seda 17-aastaselt esimest korda tegime, oli naljakas. Kolmas kord ei olnud naljakas enam. Näha seda riigikogus on valus. Inimesed, kelle kätte on antud nii palju, värisevad hullemini kui mina peale kolmepäevast bender'it. Ja neid ei koti. Ja see, et meid kotib, sellest ei tundu piisavat. Lõppude lõpuks, kui 80 protsenti kõigist inimestest muudab oma käitumist, on sellest ikkagi vähe, kui ülemine 1 protsent ei muuda.

Aga kurb joon ei peatu seal, see peatub palju varem. See peatub minusuguse rämpsu juures. Nüüd ma räägin otse sinuga ja tunne ennast ära, kui tahad, tunne ennast tähtsamalt, kui julged. Sina, kes sa seisad või istud tuhatoosi kõrval ja viskad koni ikkagi maha. Sina, kellel kukkus prügi käest, aga üleskorjamine on pisut alla sinu palgakraadi. Sina, kes sa kisendad keskkonnast ja jätkusuutlikusest ja siis ostad iga kuu uue totebag'i, millega oma eetikamuskleid pingutada hilisema moenumbri järgi. Sa oled täpselt sama probleem.

Ärge palun saage valesti aru, mina olen ka, aga see mõjub paremini, kui ma räägin sinust, mitte meist. Sest hoolimatus on haigus, mis ainult kasvab võimalustega. Tõsi, praegu me võtame lihtsama otsuse koni või prügi suhtes, aga see on sellepärast, et me pole veel kõrgemate mänguasjadeni jõudnud. Mis on lasta paar küsimust valitsuseistungil endast mööda ja visata lihtsalt teistega sama hääl ise mõtlemise asemel, kui see tähendab, et jõuab varem koju ja saab enne uut «Rannamaja» osa veel väljas söömas käia? See ei ole sittagi nii paljudele inimestele. Ja raske on öelda, kas ma oleksin parem.

Võibolla on mu valulävi liiga madal. Võibolla näevad kõik teised selliseid asju ka – isekust, lollust, lootusetust – ja suudavad sellest muretult mööda vaadata ja oma eluga edasi minna. Tore on, mina ei suuda. Mul on liiga valus. Iga päev on valus ja see teeb mind vihaseks ja ma ei jaksa enam koguaeg vihane olla. Ma proovisin selle teismeeas ära, ei olnud tore. Täielik hoolimatus ei aidanud ka, lõpuks ei jaksanud ma enam mitte hoolida, sest see väsitas teistmoodi. Ma olen väsinud kaklemast kübeme lootuse eest, et asjad lähevad paremaks küllalt kiiresti, et see midagi tähendaks.

Ma loobusin kainusest, sest ma ei leidnud enam lootust. Ja lootusetuna ma vaatan pigem häguselt maailma, mida ma armastan.