ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Kristina Ruder: Klassijuhataja

Teine võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Bussijaamas ei olnud peale minu kedagi. No kes see ikka soovib vabatahtlikult end sellise ilmaga välja ajada. Vihma sadas. Märjad kleepuvad lehedki näitasid väsimuse märke sombuses õhtus. Ja mina siin. Üksinda.

Õpetajana tuleb tihti ette, et jääd pikemaks ajaks koolimajja kontrolltöid parandama, ega minagi erand pole. Kuigi täna olin. Olin koolimajas täiesti üksi ja nüüd siin tuulte ja vihma keerises bussijaamaski. Kõhe hakkas.

Bussini oli veel mõnikümmend minutit aega. Pimeda ja sombuse ilma tegid natuke rõõmsamaks mul jalas olevad, naeratama panevad kollased kummikud. Sain need õpetajate päeval oma klassilt. Tõeline üllatus! Nii hooliv kink! Ei osanud arvatagi, et nad nii väga hoiavad mind! Vaatasin väsinud, kuid muigvel sui kollaseid kummikuid ja naeratasin veelkord omaette kingituse saamise hetke meenutades.

Ootamatult peatus bussijaamas mürkroheline auto. Tumendatud klaasid tekitasid ebamugavat kõhedust. Astusin sammu taha poole, bussipaviljoni sein puudutas mu jahedaid sõrmi oma karedusega. Juhi kõrvalistuja aknaklaas lasti alla. Tugevad südametuksed rahunesid, märkasin roolis tuttavat noort, minu enda klassi Draku.

Poiss oli kuidagi üleslöödud. Seljas oli tal nahktagi ja tumerohelise triiksärgi krae vilksatas tagi avatud luku vahelt, kui ta end minu poole pööras. Sätitud soeng viitas võimalikule eesootavale kohtingule. Noormees naeratas ja pakkus end mind koju viima. Nii armas. Soovib minule, klassijuhatajale abiks olla. Viisakusest ütlesin alguses, et oh ei, buss peaks varsti tulema, kuigi sooja autosse oli küll kohe isu istuda. Niiskus oli kontidesse pugenud. Draku aga hüppas autost välja, tuli ümber auto ja avas mulle aupaklikult ukse. Enam ei olnud mõistlik keelduda.

Rõõm valdas hinge. Auto asus teele. Imestasin kõval häälel, et kus küll Draku nii hea kasvatuse on saanud. «Nii nagu küla minule, nii mina külale,» vastas Draku ja sõitis rahulikult edasi.

Vihmasadu läks aina suuremaks, teed oli raske näha, kuid gümnaasiumi viimase klassi noor sõitis rahulikult edasi. Võbistasin õlgu, märjad riided olid ebamugavad. Draku märkas. Ta võttis istme vahelt sõbralikult naeratades termose ja pakkus mulle: «See on soe piparmündi tee. Jooge. Meega, nagu teile meeldib.» Üllatus oli teisejärguline. Ma vajasin seda lonksu. Keerasin termose kaane kiirelt lahti ja nautisin igat sooja sõõmu, mis minu keha just kui suure unega täitsid.

Oodake! See oligi nii! See tee täitis mind sügava unega! Avastasin järsku, et ma magan. Ma tõesti magasin, kuid samas olin kuidagi üleval. Ma ei olnud enam autos koos Drakuga, vaid koolimajas, tagasi oma klassis. Kõik minu õpilased olid samuti kohal. Nad lugesid vist midagi. Tervitasin neid, kuid keegi ei reageerinud. Püüdsin end näpistada, sest olukord häiris mind. Olin ärkvel, kuid ei olnud ka. Ma tahtsin ju koju. Olin just äsja olnud väsinud ja märg.

Märkasin, et kõigil õpilastel olid jalas kollased kummikud. Vaatasin kiirelt oma kummikute poole, kuid ehmatuseks olid minu jalad paljad. Mitte lihtsalt paljad, vaid porised, vastikult mustad ja igast sammust jäi maha mullane jälg, kus vingerdas vihmauss, kes püüdis leida võimalust mullajälgede sisse kaduda. Ma ei tahtnud astuda enam ühtki sammu, kuid paigal seismine ärritas veel enam, sest ussid olid kuidagi minu jalgade pori sees ja ma mitte ei tahtnud neid enese jalgade alla. Karjatasin, nüüd juba karjusin. Keegi ei teinud minust välja.

Jooksin esimese tüdruku juurde, lootes abi saada, ja müksasin teda, et ta märkaks mind ja aitaks sellest jõledusest mind välja. Tüdruk aga hoopis vajus ühele poole kaldu, silmad avatuna tardunult peas. Misasja? Suutsin enese ette vaid küsida. Katsusin tüdruku käe pealt pulssi. Vaikus. Ta on surnud. Mis mõttes? Liikusin järgmise õpilase juurde, siis järgmise, siis järgmise. Mõistsin – nad kõik on surnud. Kõik! Minu jäljed olid tekitanud klassis mullase mustuse virvarri, ussid olid sama ärritunud kui mina, nad hakkasid üksteist õgima. See ei olnud normaalne! Vaadates seda ebanormaalsust tundsin vaid üht, minu kõht on täis. Issand! Millest ma küll mõtlen! Karjusin enesele.

Märkasin klassi ukse juures kraanikaussi ja peeglit. Rahunemiseks vajasin näo peale natuke vett. Külm vesi mõjus kosutavalt. Vaatasin peeglisse. Kaelal ja riietel silmasin verepritsmeid. Vaatasin klassi poole ja tormasin esimese ettejuhtuva õpilase juurde. Mingi sisemise instinkti ajel püüdis pilk leida kaelal tuttavaid märke. Olidki. Jooksin tagasi peegli juurde ja avasin suu. Kõndisin tagasi õpilaste poole ja lükkasin mitu teist õpilast kaelast, et märgata midagi, mis oli juhtunud. Eneselegi ootamatult neelatasin, nähes ühe tüdruku kaelal veel veriseid plekke. Keerasin selja, kuid vastupanu oli nõrk. Peagi avastasin end kaela limpsimas. Saabus imelik rahu.

Läksin akna juurde ja jälgisin sügisvihma ning tuules mänglevate lehtede tantsu. «Need noored on nii nõrgad,» avastasin end ütlemas, «kuid maitsvad.»

Miski ajas mind metsikult naerma. Tundsin, kuidas naer minu keha üle võtab ja lausa vappuma paneb. See oli hea tunne. Pea nõksatas kuidagi valesti ja ma ärkasin. Draku oli pidurdanud otse minu maja ees. Noormees vaatas mind hämmastunud, kuid viisakaks jääda püüdvas pilgus.

«Oleme kohal,» ütles ta hoopis ebakindlama häälega, kui mind auto peale võttis. Võtsin turvavöö lahti ja haarasin kotid kätte. Draku tuli mulle ust avama. «Tänan sind, kullake. Oled nii hooliv ja meeldiv,» ütlesin meelitatult ja astusin uksest välja.

«Teie meeldite mulle ärkvel olles rohkem,» vastas noormees kummalise grimassiga ja sõitis kuidagi kiirelt minema.

Jalutasin oma värava poole ja imestasin: «Sa oled ju veel elus.»

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.