INTERVJUU NOORTEAKTIVISTIGA ⟩ Aktivism on missioon, mis toob liblikad kõhtu

Neljapäeval, 29. septembril toimus Avatud Ühiskonna Foorum teemal «Kliimamuutused ja ränne». Pärast avasõnu, Marten Kuninga muusikalist tervitust ja esimest paneeli toimus paneelarutelu «Tulevik, aktivismi vormid emotsioonid ja käitumine», milles osales neli noort naist, kes esindasid eri vaateid aktivismile. Nende seas oli ka noorteaktivist Alesja Jagolnik, kellega pärast arutelu maha istusime. 

Intervjuu viisime läbi inglise keeles. Seega on intervjuu tõlgitud. 

Kui vana sa oled?

Ma olen 19. Nädala pärast 20. [intervjuu avaldumise hetkeks on Alesja juba 20 – toim.]

Vau. Sa oled selle aja jooksul väga palju saavutanud. Millal sa vabatahtlikutööga alustasid?

Gümnaasiumis. Minu koolis oli aktiivne huvijuht ja toimiv õpilasesindus, mille kaudu sai vabatahtlikutöö ja aktivismiga tegeleda. Ühel hetkel saatis kooli huvijuht mind Prantsusmaale, noortevahetusele. Tuli välja, et ta oli Shokkin Groupi liige, mille liige ma ise ka nüüd olen. Ja ta saatis mind Prantsusmaale, et ma prooviks, aga ma ei olnud veel piisavalt julge. Aga ma tegin seda. Ja tundsin äratundmisrõõmu.

Alguses olin ma lihtsalt uudishimulik. Aga ma olen kiire õppija, nii et kiirelt liikus asi lihtsalt niisama kaasa löömisest tegevuste juhtimiseni. Mis mind aitas, oli mu armastus improvisatsiooni vastu ja valmisolek minna ja vaadata, mis saab. Niisiis, esimene projekt [Prantsusmaal], millest ma osa võtsin oli veidi üle aasta tagasi. Ja kuu aega pärast seda olin ma juba grupijuht rahvusvahelises projektis. Selle jooksul sain ma aru, kui tähtis see tegevus on. Ja mul oli väga palju vastutust.

Kui ma sealt tagasi jõudsin, hüppasin ma kohe pea ees pikka projekti Mondoga, kus me tegime hariduslikke põgenemisruume. Pärast seda võtsin järgmise pikaajalise projekti, mida ma iseseisvalt juhin, korraldades lühikesi paaripäevaseid üritusi nagu näiteks Shokkin Kamp, mis on noortele suunatud lühilaager, mis keskendub iga kord erinevale teemale, näiteks karjäärivalik, loovus, käsitöö, emotsionaalne küpsus, tantsimine, muusika, eneseväljendus jne. Praegu tuleva laagri teema on enese edutamine ja sotsiaalmeedia.

Sel aastal käisin ma umbes 11-12 rahvusvahelisel projektil. Lisaks sellele projektid, mis ma korraldasin. Ja läksin ka kooli tööle [huvijuhiks Karjamaa Põhikooli]. Õppisin ka Tallinna Ülikoolis [sealt võttis paberid välja]. Ja ma tunnen, et olen noortetöö näol leidnud enda elu missiooni.

Pilt Mondoga läbi viidud projektist. Foto: Erakogu

Mis koolis sa käisid?

Tallinna Tõnismäe reaalkoolis.

Ja nüüd sa töötad Karjamaa põhikoolis huvijuhina. Mis sa seal täpsemalt teed?

Oh, mul kogu aeg tunne, et pole piisavalt aega. See on mu töö, üheksast neljani, aga samal ajal olen ma selle suhtes nii kirglik, et on raske hoogu maha võtta. Ma olen kogu aeg nii ideid täis, et mida veel teha. Ma tean oma kooliväliste tegevuse tõttu nii palju erinevatest projektidest, et mida ja kuidas veel teha saab. Ja ma üritan seda kogu aeg kooli keskkonda tuua. Nii lasteni kui kolleegideni. Ja mu to-do nimekiri ei saa kunagi otsa. Kuidas seda kõike jõuda…

Tahad teha miljonit asja, aga sul on ainult 24 tundi, jah?

Just. Isegi vähem ju. Aga igapäevaselt ma korraldan lisatunde nagu pillitunnid, koor, käsitöö, tantsimine, sport. Organiseerin ekskursioone. Haldan projekte, mida koolile saadetakse. Näiteks praegu on keskkonna aasta koolides, seda korraldan. Ja organiseerin seda, milline õpetaja, mida ja kuidas tegema peab projektide täitumiseks.

Selle kõrval on minu jaoks kõige suurem, tähtsam ja hinge soojendavam tegevus õpilasesindus. Ma olen selle mentor. Ja ma tunnen, et see on minu kirg. Selle kaudu annan ma õpilastele võimaluse katsetada, mis on noortetöö. Isegi kui see on midagi väikest, on see ikkagi noortetöö. See on väike samm vabatahtliku töö poole.

Õpilasesinduses aitan neil õppida ennast organiseerima. Näiteks on kellelgi mingi idee. Ja siis ma õpetan neile, et kui sa tahad teha seda, siis sul on vaja seda ja seda, pead jagama ülesanded, koostama tiimi, struktuuri. Sellest tekivad meil erinevad grupid ja nende liidrid. Ja see on väga lahe, sest nad ju teevad seda omast vabast ajast, pärast kooli. Ja ma tunnen, et see on justkui esimene võimalus neil tunda, mis on vastutus ja kuidas seda võtta.

Ehk sa õpetad nagu projektijuhtimist, enda juhtimist.

Täpselt, täpselt. Ka enda aja juhtimist ja seda, kuidas teistega koos töötada. Ja kommunikeerimist. Ma kogu aeg tuletan neile meelde, mida mu mentor mulle kunagi ütles: kui sa ei saa millegagi hakkama, siis lihtsalt ütle ja me tegeleme sellega koos, tiimina.

Selle kõigega tahan ma neile luua ka turvalise keskkonna, kus teha ja katsetada. Näiteks paar nädalat tagasi tuli minu juurde üks poiss, kes ütles, et ta tahab Dungeons and Dragonsit mängida, aga ei oska kuskilt otsast pihta hakata. Ütles, et on lugenud, kuidas peab mängima, kuidas mängu juhtima ja mis mängulaual olema peab. Ja siis ma aitasin tal välja mõelda, mida füüsiliselt vaja on. Niisiis me tõime kooli pappkarpe ja tegime sellest mängulaua. Printisime koolis tokeneid ja muid asju. Ja selle peale tuli kokku kuus inimest, kes hakkasid pärast tunde koos käima, et mängida. Tekkis nagu lauamänguklubi.

Lahe! Lähen natuke teemas edasi. Kuidas sa näeb terminite vabatahtlik töö ja aktivism suhet? Kus nende vahel piir läheb?

Hmm, ma polegi selle peale varem mõelnud. Aga ma arvan, et kõigepealt tuleb vabatahtlik töö, kus keegi teine on tekitanud võimaluse ja sa lihtsalt lähed ja teed seda. Siis ajapikku hakkad tundma, et tahaks ise ka midagi ise ette võtta, tahad ise tekitada võimalusi teistele ennast vabatahtlikuna üles anda. Nii et ma arvan, et kuskilt sealt see piir läheb. [...] Hetkest, kus sul ei ole enam vaja, et keegi helistaks sulle, et jou, lähme randu koristama. Vaid sa oled ise juba rannas ja korraldad ja kutsud inimesi.

Kuidas sa ise üldse sõnaga 'aktivist' suhestud? Millal sa ennast aktivistina nägema hakkasid?

Jaa, suhestun küll. Kindlasti. Minu jaoks algas see päris vara. Sain kiirelt aru, et ma ei taha lihtsalt panustada, vaid kaasa aidata, rohkem anda. Ma olen väga tänulik nende võimaluste eest, mida mulle anti, ja uste eest, mida mulle avati, ja turvalise keskkonna ja toetuse eest, aga päris kiiresti tekkis mul tunne, et tahan seda ise ka teistele pakkuda. Sealt see piir läks. Sain aru, et kuigi ma siiski teen vabatahtliku tööd, tahan ma enda vaatepunkti jagada, luua seda, mida ma näha tahan.

Foto: Erakogu

Paneelis rääkisid ja ka enne mainisid, et sinu jaoks on aktivism missioon. Mis hetkel sa seda missioonitunnet esmakordselt tundsid?

See tunne on nagu liblikad kõhus. See, mida sa tunned, kui näed inimest, keda armastad. Su sees käib zing! ja sa tunned end imeliselt. Seda võib tunda oma eluarmastust kohates või parima sõbraga kokku saades või lihtsalt oma inimest nähes. Aga seda võib ka tunda oma töös, hobides, misiganes tegevuste puhul.

Ma jõudsin selle arusaamani ajal, kui ma keskkoolis juba olin paari üritust korraldanud ja õppinud inimestega suhtlemist ja organiseerimist. Ma vaatasin ühte TED Talki, kus räägiti sellest, kuidas olla õnnelik. Ja sealne kõneleja rääkis sellest zing!-tundest kõhus ja sellest, kuidas see näitab, et teed kõike õigesti ja oled õnnelik.

Seda kuulates jäin ma mõtlema, et ma tunnen seda mitte ainult vabatahtliku tööd tehes, vaid ka siis, kui ma olen selles keskkonnas teiste inimestega, kes tahavad seda minuga koos teha. Ma arvan, et siis ma sain aru, et ma teen õiget asja enda jaoks, sest isegi kui ma olen väsinud või midagi ei tööta või olen pahane, frustreeritud, siis on need liblikad mul ikkagi kõhus. Ja ma tunnen, et see on täpselt see, mida ma tegema pean.

Kas sa tunned vahepeal survet ka olla eeskuju? Tihti näib, et kui ennast maailmale anda, siis tuleb sellega surve olla kogu aeg perfektne.

Ei, absoluutselt ei tunne. Kui ma väiksem oli, kuskil seitsmendas klassis, siis ma arvasin, et kõik täiskasvanud inimesed on perfektsed. Nad teevad alati õigeid asju. Aga kui ma hakkasin rohkem suhtlema täiskasvanud inimestega, kes töötasid koolis, siis ma nägin, et vigade tegemine on väga normaalne. Me oleme kõik inimesed. Kui vahepeal välja ei tule, pole hullu. Me kõik õpime ja areneme. Pole vajagi olla perfektne. Ja on isegi lahe mitte olla perfektne, sest ainult siis saad sa areneda ja näha, et sa saad olla parem.

Nii et ma arvan just vastupidi, et tuleb näidata seda inimlikkust noortele. Selle kaudu saab neile toeks olla. Kui ma näitan, et ma olen perfektne, siis nemad ei saa tunda end enesekindlalt. Aga kui nad näevad, et saavad minuga samastuda ja ma siiski saan teha kõiki asju, siis… Vahel teen ma vigu. Ei… tegelikult teen ma kogu aeg vigu, aga kui ma seda jagan noortega, siis nad tunnevad rohkem usaldust ja näevad, et ka nemad võivad vigu teha.

Mäletan oma nooruspõlvest, et oli mentaliteet, et hoolida pole lahe. Sarnast ideed edastatakse meile ka filmide ja sarjade kaudu, kus pidevalt rõhutatakse, et romantilistes suhetes tuleb mängida raskesti kättesaadavat, et entusiasm pole lahe. Aga nüüd on natuke rohkem tulnud signaale, et hoolida siiski on lahe. Oma töös, kuidas sa näitad noortele, et hoolida on lahe?

Ma arvan, et see ongi seotud noorte trendidega. Mul on väga hea meel, et praegusel noorte generatsioonil on täiesti teine vaatepunkt – enesearmastus, enese aktsepteerimine, empaatia, emotsionaalne intelligents. Mul on tunne, et mingil hetkel me ületasime selle piiri ja nüüd on lahe aidata ja hoolida ja olla aktivist.

Ma tunnen, et see on tugevalt seotud eeskujudega. Taaskord, kuskil seitsmendas klassis vaatasin üles täiskasvanute poole ja mõtlesin, et imelised inimesed teevad kõike ainult enda jaoks. Aga siis sain teada, et ühel konkreetsel inimesel on sees see missioon. Ja siis ta näitas mulle, kui lahe on hoolida. Ta oli minuga samal levelil.

Ja see on see sama, mida ma üritan nüüd ise noortele näidata. Et sa võid olla lahe ja teha lahedaid asju, aga samal ajal ka maast prügi ära korjata. Et kui sa tegelikult lahe oled, siis sa tead, et keskkonna ja teiste inimeste eest hoolitsemine on lahe. Et on hea olla empaatiline, hea olla lahke jne. Need, kes laamendavad ja prügistavad, ei ole lahedad, vaid just need, kes on valmis seda ära koristama ja maailma paremaks kohaks tegema. Nii et eeskuju on võti.

Kuidas sa üldse kliimaaktivismini jõudsid? Kuidas see seondub su tööga? Saan aru, et Shokkin Group ei ole otseselt kliimaaktivismi organisatsioon, vaid rohkem noorte jõustamisele suunatud.

Shokkin Group keskendub väga paljudele teemadele ja kui on teema, millest on vaja rääkida, siis me teeme seda läbi mängude. Loome turvalise keskkonna, mis on täis rõõmu ja sõbralikkust, kus saab päriselt õppida. Lugesin kunagi ühe eksperimendi kohta, kus jälgiti turvalise keskkonna mõju lapsele. Kui ema oli lapsel lähedal, siis laps mängis, kõndis ringi, ei pannud tähele võõraid enda ümber. aga kui ema ära läks, siis laps ei katsunud enam mänguasju, ei liikunud ringi. Selle eksperimendi mõte oli näidata, et meie ajud ei suuda keskenduda ega uut infot vastu võtta, kuniks me tunneme ennast turvalisena.

Seda turvalist keskkonda me saame ka luua ilma emadeta ja erinevate tehnikatega, millest üks on mängustamine. Meie mängud on näiteks ettevõtlusest, enese edendamisest, diabeedist – mis toimub inimesega, kui tal on diabeet –, migratsioonist. Sel aastal just oli fookus migratsioonil. Mis on migratsioon, mis migratsiooni tüüpe on, mis on migratsiooni tasemed jne. Ja läbi selle turvalise keskkonna, läbi mängude on palju lihtsam infot vastu võtta, vahet pole, mis teemal see info on.

Õppimine läbi mängu. Foto: Erakogu

Nii et läbi selle migratsiooni mängu arendamise laskusid sa rohkem ka kliimateemadesse?

Ma arvan, et ma olen alati olnud keskkonnateadlik inimene ja hoolinud keskkonnast, kliimast. Viimsel ajal olen aina enam selle kohta kuulnud, aga häirekellad hakkasid mu peas lööma sel suvel. Mul oli traumeeriv kogemus. Ma olin Portugalis ja nägin, kuidas maastikupõlengud lihtsalt sõid metsa ära. Ja sa ei saa midagi selle ees teha. Jah, helikopterid lendasid ja lasid vett tulele, kuid tuli liikus nii kiirelt ja intensiivselt, et… Ja järved kuivasid. Olin seal kuumalaine ajal. Seal oli 43 kraadi. Ma olin seal kuu aega. Kogu aeg oli tunne, nagu oleks saunas. Ja ma olin üldsegi Põhja-Portugalis. Põhjas. Inimesed surid kuumusest. Ja isegi mina ainult lamasin iga päev, ei suutnud liigutada.

Selle tulemusel sain ma aru, et see on tohutult tähtis teema praegu. Ja see on ka siin, meie juures kohal. Meie enda sõbrad, vanavanemad võivad surra kuumuse tõttu. Ja see on väga tõsine teema, mida peab arutama noortega. Ja ma arvan, et läbi mängude jõuab see neile paremini kohale.

Märkasin muuseas täna, et paneelis, kus sa osalesid, olid kõik peale moderaatori naised. Ja üldiselt olen ka täheldanud, et aktivismis on naisi rohkem. Kas sa oled ka seda tähele pannud ja mis sa arvad, miks see nii on?

Tõsi, meil Shokkinis on ka rohkem naisi. Ja koolis on õpetajad naised. Kuigi tegelikult noortetöö alal on sooline jaotus suhteliselt 50/50. Oleneb muidugi. Aga mul on päris palju sõpru, kes on mehed, kes on noortetöötajad, kes on vabatahtlikud. Muidugi on. Aga ma usun, et see on suuresti seotud empaatiaga. Ja ka põlvkondade erinevusega. Näiteks, kui ma räägin oma isale oma noortetööst, siis teda ei koti. Ta küsib, miks sa seda teed. Ma ei taha küll üldse seksistlik olla, aga kipub olema, et naised on emotsionaalsemad, mingitel hetkedel empaatilisemad, hoolivad rohkem lastest.

Ja ma usun, et seal on mingi seos ka naiste tugevusega. Naised elavad kauem ja ma kunagi lugesin, et naiste närvisüsteem on tugevam. Noortetöö ja aktivism on väga väsitavad asjad. Sa annad endast kogu aeg nii palju ja oled kirglik, et väga lihtsalt võib läbi põleda. Ja ma tunnen, et naistel on rohkem sees mingi jõud ja võime natuke puhata ja siis kohe tagasi töösse hüpata. Olen näinud, kuidas mõned mehed on selle kõige maha jätnud, kuna see oli liiga väsitav, liiga palju. Samas muidugi mitmed mehed ka peavad vastu ja jõuavad kaugele.

Mainisid läbipõlemist ja väsimist. Usun, et mõtlesid ka emotsionaalset läbipõlemist?

Jah, muidugi.

See vist käib kaasas, kui nii hardcore hoolida kogu aeg. Anda oma vaimset energiat.

Jaa, sest õpetamine ja noortetöö on väga tänamatud tööd. Tihti vaatan õpetajaid, kes on 20, 25, 40 aastat koolis töötanud ja mõtlen, et holy moly! Ma olen kolm aastat noortetööd teinud ja vahel on ikka väga raske. Ja mõtlen, kuidas nad sellega hakkama saavad. Aga osa neist võitleb enda motivatsiooniga veel rohkem õppida ja areneda – minna sinna koolitusele, mõjutada haridussüsteemi, toetada lapsi veel rohkem. Ja see on nii lahe!

Õpetajad annavadki nii palju endast ja nende mõju on tohutu. Vahel isegi suurem kui vanemate mõju. Ja vanemad on väsinud. Mida õpetajad siis veel tundma peaks? Nende töö ei ole ju õpetada lastele käitumist. Nad on koolis, et õpetada lastele matemaatikat, füüsikat jne.

Ma arvan, et sa saad noortetööd teha ainult siis, kui see sulle meeldib. Kui sa midagi nii väga armastad, siis ongi raske piiri pidada. Kas võtta see kohustus veel või mitte. Jah, ma olen väga väsinud, aga äkki ikka peaks veel juurde võtma, sest ma armastan seda ja see omakorda annab energiat.

Noortetöö võib olla väga keerukas, sest paljud inimesed teevad seda nii töö kui hobina. Nii lihtne on tööd vabal ajal teha, kui nii kirglik selle osas olla. Pärast üheksast viieni tööd veel õhtul kodus projekti kirjutada, kandideerida ja siis hommikul kella üheksast juba uue projektiga tegeleda. Kuhu piiri tõmmata? Ei tea, sest ma armastan seda nii väga. Ja tõsi on, et kõik ei saa selle tööga hakkama. Nii et ma väga vaatan üles pikema staažiga noortetöötajate poole, nad on minu jaoks väga inspireerivad.

Nii et armastus hoiab sind elus.

Jah! Ma tunnen, et see annab mulle motivatsiooni, et teha asju. Vahel mõtlen, et okei, ma puhkan veidi, äkki võtan kuu aega rahulikumalt, hingan, tuulutan pead ja siis täiskäigul taas edasi.

Foto: Erakogu

Mhm, lahe! Viimane asi, mida ma tahan arutada, seostub sellega, et sa oled vene emakeelega eestlane. Kuidas see sobitud sinu aktivisti ja noortetöötaja identiteediga?

Ma tunnen, et ma olin väga õnnega koos selles osas. Alates esimesest klassist käisin ma laulukooris ja osalesin kolm korda Laulupeol ja ma sain aru, et see on minu kultuur. Ma ei saa öelda, et vene kultuur minu oma oleks. Ja ma olen siin ka ju terve elu elanud. Käisin ka rahvatantsus. Laulupeol osalemine oli kõige imelisem tunne, mida ma tundnud olen.

Ma mängisin ka põhimõtteliselt professionaalselt võrkpalli Eesti koondises. Ma tundsin ennast väga patriootlikuna, kui käisin näiteks Itaalias võistlustel Eesti eest võistlemas. Nii et ma ei olnud kunagi kaugel eesti kultuurist. Ja võib-olla kohati oli mul isegi rohkem lähedust kui mõnel eesti emakeelega eestlasel.

Ja ma ei saa öelda, et ma ei tunne ennast Eestis kaasatuna või et ma tunneks end halvasti, et mu perekond räägib vene keelt. Mul on palju eesti keelt kõnelevaid sõpru – nad aitavad mul näiteks projekte kirjutades grammatikat kontrollida. Ma käisin ka eestikeelses lasteaias. Ma tunnen, et ei ole vahet, mis keelt sa oma perega räägid, sest ma tunnen end 100 protsenti eestlasena. Venemaal või lõunapoolsetes Ida-Euroopa riikides käies löövad minus välja eestlaslikud stereotüübid – märkan, et nad räägivad nii kõvasti või kui ühistransport hilineb, siis muutun kärstituks. Ma ei ole kunagi teistmoodi kui eestlasena end tundnudki. Ma olen väga õnnelik, et olen siin üles kasvanud ja elan siin. Ja ma olen väga õnnelik, et see on minu kultuur.

Ma töötan vene õppekeelega koolis ja ma üritan seal kogu aeg ärgitada noori eesti kultuurist osa võtma ja aktiivne olema. Ma suhtlen ka tihedalt sealsete eesti keele õpetajatega, annan neile vene emakeelega inimese perspektiivist nõuandeid, mis nippe keele õpetamisel kasutada võiks.

Ma usun, et vene emakeelega noorte puhul sõltub palju perekonnast. Minu perekond oli alati väga toetav. Ja näiteks kodus õhtusöögilauas me rääkisime palju Eestist ja sellest, kui hea siin on. Selle tulemusena võtsin ma sel suvel migratsiooni teemalist projekti vedades enda grupiga teemaks «Eesti eelised». Ja siis me arutasime, miks on siin elamise eelised ja miks ei peaks lahkuma, mis siin head on. Ja ma tunnen, et siin tõesti on palju head. Ja ma väga armastan Eestit.

Nõustun! Aga kas sa vene õppekeelega koolis töötades tajud ka seda, et lapsed võib-olla on natuke vähemotiveeritud olema aktiivne, kuna on keelebarjäär ühiskonnas?

Ausalt öeldes ei ole asi üldse keeles, sest on väga palju organisatsioone, kus see pole takistus. Näiteks Shokkinis on meie töökeel inglise keel. Meil on väga palju vene emakeelega inimesi, eesti emakeelega ja siis veel lisaks mujalt maailmast inimesi ja meie kompromiss on inglise keel. Ja seetõttu on meil lihtne suhelda ja kõik on justkui samal tasemel.

Aga ma usun, et asi on rohkem kultuuris. Sa pead tundma, et see on sinu kultuur ja sinu riik ja sa tunned vastutust selle eest, tunnetad oma kodanikukohustusi. Ma näiteks viin oma kooli üheksandikud parki koristama. Ütlen neile, et jou, te ka elate siin, see on ka teie kohustus koristada või vähemalt mitte prügi üldse maha visata. Nii et kuuluvustundes on pigem asi. Jah, keelebarjäär eksisteerib, aga see on ületatav. Sa pead lihtsalt tundma, et see on oma. See on sinu kodu.