JÄRJEJUTT ⟩ AHELDATU. ELU TÜHJUSES. - 2. AKTSIAEMISSIOON

Nagu muinasloos, olin ma kord ta pilti näinud, oli mul ühtäkki tuli takus talle igasugu asju ütlema hakata. Kõigepealt muidugi seda, et ta on enda osas eksinud. Ma ei olnud ainus, kes nii leidis. Ja siis pakkusin ma talle naela liha, kuna lisaks kõigile oma suurepärastele omadustele nägi ta siiski kuidagi kurb ja otsajäänud välja, ja ta tänas ja ütles, et vastab teinekord võimaluse korral samaga. Liha polnud ma veel kellelegi pakkunud, ainult verd, ja tookord võeti see lihtsalt vastu ja tagasi ei lubatud midagi, kuigi ma ei teagi, mis selle täpne vahe on, see, mis sa annad, on ikka see, mis sa isegi saad. ESIMEST JÄRJEJUTU OSA SAAD LUGEDA SIIT.

Ja samuti ütlesin ma, et meil mõlemal võiks ühisest aktsiaseltsist tulu tulla, ning saatsin talle heade soovidega pildi. Head soovid olid taolised:

KOLLEKTIIVLÄBIRÄÄKIMISED

BÖRS

KULD

RAHA

PENNID

KREDIIT

RAHA NIMEL

RAHAÄRI ÄRIMEES

AKTSIASELTS

INVESTEERINGUTE TOOTLIKKUS

SA OLED OLNUD USTAV PISKU ÜLE, MA PANEN SU PALJU ÜLE

Ning seoses sellega, mis iganes preestril "läbi" oli, soovisin ma talle uut algust. Noil hetkedel ma kusjuures ei olnud silmini eetrit ja muid asju täis. Ja ta ütles, et see kõik muudab ta veidi emotsionaalseks ja ma vabandasin, ma ütlesin, et mul on eluaeg emotsioonidel piiraja peal olnud, aga nüüd on piiraja katki läinud ja emotsioonid loksuvad kõikjale. Ja tema ütles, et ta rakendab sarnast piirajat ja et vahel on täitsa kena, kui midagi sealt läbi tuleb. Aga et nüüd ta peab emotsioonid kõrvale panema ja kursusetööle keskenduma – kursusetöö oli depressiivikute metafooridest aja ja veel millegi kohta, "räägi sellest, mida sa tead", nagu ta ütles.

Ja ma küsisin talt veel midagi olulist, ma ütlesin, et ta võiks minu heaks midagi teha, ma ütlesin, et ma teen talle mõõga ja et ta peab mu pea ja käed maha raiuma, et ma ei sure sellest, vaid must saab hoopiski tore mees. See on muidugi viide muinasjutule, vist Ungari omale, kus abivalmil hundil tuleb peale seda, kui ta peakangelast mitmel viisil aitab, lõpuks pea ja käpad maha raiuda, nii saab tast prints või printsess, väga täpselt ei mäleta. Ma muidugi ei teadnud tol hetkel, mida see tähendab. Võimalik, et nüüd tean. Bobik on rääkinud, et ta on aasta aega ühe Aule luuletuse üle mõtelnud, et mida see tähendab, mina võin niisamamoodi omaenese asjade üle mõtelda. Ja siin on seesama 'kes küsivad, need tihtilugu saavad' või 'otsib, see leiab' efekt – või nagu sloveen on märkinud, mida enam kellelgi eneseväljendusega raskusi on, seda enam võib kindel olla, et tal on tõepoolest midagi öelda, et ta ei kuluta niisama suud.

Aga siis tabas mind mõistmine, et ma olen ehk järsku hakanud kena inimest koormama, patrasin seal maad ja ilmad kokku, ja mis mul õigupoolest talle vastu on anda? Aheldatud inimvare. Ja siis ma improviseerisin talle trilemma, mis koosnes punktidest 1) nüüd on küll kaks aastat heanaaberlikke suhteid vastu taevast; 2) ta annab mulle andeks ja 3) nüüd ta mõnda aega ei räägi minuga.

Ja siis ta mõnda aega ei rääkinud minuga. Ja selle asja peale mõteldes leidsin ma, et seda ilmselt saab tõlgendada nii, et ta ei ole mu peale pahane ega saa ka seetõttu mulle andeks anda ja seetõttu on mul mis iganes põhjusel vaja, et me mõnda aega omavahel ei räägiks.

Ja siis hakkasin ma talle kirju saatma. Elektrikirju. Mille sees olid Wordi dokumendid. Aga sellest edaspidi.

Enne on plaanis kirjutada, kuidas on minu hinnangul soovidega.

Esiteks, neil on kalduvus täide minna. Võib ju ütelda, et sa ise lähed ja täidad neid, aga see on sama vahe. Viimastel aegadel ma ütlesin presidendile muudkui vaid, et ärgu ta rääkigu igasugust jama, kui ta seda lihasilmaga näha ei taha, aga või ta kuulas. Mõnel inimesel ongi nii, et ta arvab endast halvasti ja et temaga peaksid pahad asjad juhtuma. Kohutav saatus muidugi.

Teiseks on soovid kahepidised, mis tähendab, et sa saad omale noodsamad asjad kaela, mis sa teisele soovid. Ma arvan, et siia taha saaks joonistada mingi keeruka psühholoogilise skeemi, mis seda mingil määral tõendaks, aga ma ei viitsi. Põhimõtteliselt, eksju, sa teed seda kõike endale. Su vaenlased on su psühholoogia figmendid, hädad, mida sa neile kaela soovid, on asjad, mida sa ise kardad. Ja kes kardab, eksju – sellega juhtub. Igaühel on mingi nõrkus ja ta paljastab selle alati.

Ja kolmas soovide omadus on nende paindlikkus, sest nii ülemine kui alumine teadvus kõnelevad mingisuguses keeles (erinevates keeltes, juba inimese oma sisemine elu on tõlkelise iseloomuga) ja keeled on paindlikud ja asjade tähendused nihkuvad ja see on iseenesest suurepärane. Sest juba praeguse asjade seisu juures soovivad inimesed endale igasugust jama kokku. Põhimõtteliselt on mingi totter seadus või reegel, millest suuremat tolku ei ole, samuti kellegi soov. Kõik seadused ja reeglid ei ole efektiivsed, kuna neid toodetakse rohkem, kui keegi hoolida jõuab. Jaanus Adamson on ütelnud, et inimesel peab üks idee olema. See oli küll kursusetöö kirjutamise kohta, aga mis siis.

Siin kindlasti skeptikud ütleksid, et soovid ja sõnad ei tee midagi, ja ega nad sellise suhtumisega ei teegi suuremat. Faktiks jääb, et äri ja ajalugu on teinud indiviidid ja sellest on saanud äri ja ajalugu seetõttu, et need indiviidid tegid midagi, mida paljud teised ei teinud, ja paljud teised ei teinud sellepärast, et nad ei uskunud, et see on võimalik. Nad arvasid, et ainult see on võimalik, mis on juba olemas.

Ja mis puutub esoteerikasse, siis enamus kirjavarast, mille Isaac Newton oma elu jooksul tootis, kuulus esoteerilise kirjanduse valdkonda, ja ma ei välistaks sugugi, et see aitas tal muu hulgas ka Newtoni seadusi välja mõtelda. See on meil selline väga plebeilik mõttevool. Sama, mis "pole kuulanud, pask bänd". Üldiselt on tegelikult väga halb mõte oma kaaskodanikku suhtuda kui kloorijoodikusse või globalisti, ja seda isegi juhul, kui ühel on parasjagu klooripudel käes ja teisele on meridiaanid ja paralleelid kiilaspea peale tätoveeritud. Nagu Weil ütles, igaühesse tuleks suhtuda kui teise universumi kontseptsioonisse aga mitte kui osasse universumist. Inimeste uskumustel on konkreetsed põhjused ja inimestevaheline kommunikatsioon on võimalik, kui me seda soovime, ja vaid harva on inimeste uskumustel väga reaalsed ning kardetavad tagajärjed, ning igal juhul ei parane sellest kellegi suhtumine, kui tema peale karjuda.

Nüüd ma muidugi karjusin ise inimeste peale. Peaks vist õhtule minema. Homme ka päev.

Aga preestrile soovisin ma sünnipäevaks veel ühte asja, sünnipäev tuli kohe järgmisel päeval. Ma soovisin, et tema varaliigid tugevneksid kõikide konkureerivate varaliikide vastu.

Eks näis, mida toob järgmine sissekanne. Kas on veel sissejuhatust – õieti oli äsjaloetu sissejuhatuse teine osa – või on juba kiri preestrile, või on interlüüd.

Tänu neile, kes viibisid meiega.