K, 7.12.2022
NÄDALA LUULETUS ⟩ Margus Põder: mis on probleem
Foto: Margus Põder
Margus Põder
, depressiivne luuleharakas, hobivaalavaatleja ja amatöörneurokirurg
Margus Põder: mis on probleem
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

nr 1

sünnist saati mõtled, milles on probleem

õigemini: mis on probleem

sest et sinu elu, mis oleks pidanud olema tore

(mõnus päike või pehme voodi või parajalt magushapu mangosmuuti)

on horror

.

kõigepealt mõtled muidugi, et probleem on nendes teistes inimestes sinu ümber

siis neid enam ühel hetkel sinu ümber ei ole, kuid sinu elu on endiselt horror

tuleb uusi inimesi ja sa mõtled, et tänu nendele saab probleem lahenduse

kuid tänu nendele uutele inimestele on sinu elu veel rohkem horror

ajapikku saavad neist inimesed, keda enam samuti sinu ümber pole, ning alles jääb kenasti destilleeritud horror

.

kui probleem oli sinu vanas keskkonnas, siis miks on uus keskkond lihtsalt uus horror?

(isegi see parkett on horror ja palju koledam kui pildi peal lubati)

(miks on igal pool sitt? kas mina olen sitt? nagu jah, muidugi, aga nagu, kuidas kõige rohkem?)

.

probleem oli sinu kehas, kuid isegi kui sa suutsid seda muuta, siis see üks spetsiifiline koht, mis oli sinu probleemi tegelik põhjus

jääb alati probleemiks ja horror püsib elu lõpuni

probleem oli sinu mõtlemises, kuid isegi kui sa suutsid muuta oma mõtlemist, siis see üks spetsiifiline mõtlemisviis, mis oli sinu probleemi tegelik põhjus, on vist ikkagi kurat „sinu loomus“

ehk sinu loomus on horror elu lõpuni

.

alates lõhkisest saapapaarist esikus ja lõpetades tolmu alla mattunud aknalauaga ei tahtnud sa neist asjadest tegelikult mitte midagi

sest need oleksid pidanud lahendama sinu probleemi, aga see on alles ja see on juba liiga kaua aega olnud liiga kange horror

sinu probleem on sinu kodus, sinu kodu ümbruses, ükskõik kuhu jala sirutad

ning kui jalgu ei siruta ja lihtsalt vedeled veel mõne aastakümne voodis siruli nagu praegu, värdjas, siis sinu probleem püsib igas sinu ärkveloleku momendis

ja ka mitte-ärkveloleku momendis, sest sinu unenägudest

ta lihtsalt ei kao ära

.

miks sa minust ei hoolinud, kui mina sinust hoolisin?

miks sa ei armastanud seda, kuidas ma iseennast sinu rõõmsaks tegemiseks täiesti automaatselt ohverdasin?

mis polnud ohverdamine, sest ma ju võitsin sellest, sest ma sain samuti rõõmsaks

miks sa pidid olema minu probleemi lahenduse asemel minu kõige suurem horror?

.

kõige selle kõrval ei paistagi need 180+ bensodiasepiini tablakat minu sahtlis, mille peale mu kopsud 15 minuti pärast seiskuvad, enam sedavõrd horror nagu võiks eeldada

sähvatab väljapääsu lootus, millest saan sutsuke energiat

tõusen voodist ning taarun aknalaua äärde

vaatan aknast välja nagu miljon korda varem ja jaksan iga korraga vähem kannatada seda probleemi, mille pärast on minu elu igapäevaselt üha raskemini ületatav horror

mis iganes see probleem ka ei ole, mille pärast minu elu on h

.

märkan aknalaual janusena oma lehekesed loogu lasknud ahvileivapuukest

mis mulle kunagi õnne toomiseks kingiti

.

suundun kööki

üritan leida mustade nõude laviinist puhast tassi, mis ei kahjustaks ahvileivapuud mingi kohvipaksu või muu lögaga

väldin plastiktopse, sest ma ei taha ahvileivapuud mikroplastikuga mürgitada

lõpuks leian ühe normaalse tassi, millesse valan kraanist vee

heh, minu enda fotoga tass, keegi kunagi kinkis

toosama, kes ahvileivapuu kinkis

.

lähen valan ahvileivapuule juua

ja vahin siis jälle aknast välja, miljon ja esimest korda aknast välja

.

ohkan

no ma tõesti ei viitsi enam aknast välja vahtida

vahin hoopis tassi

ohkan veel valjemini

ning rüüpan

.

kuid ma ei saa juua

sest minu tass on minu veest tühjaks valatud

.

minu probleem

minu horror

nr 2

suitsiidi tunne

ta ei ole midagi mida ma ära ei tunneks

ma tunnen ta otsekohe ja hästi selgelt ära

ta on täpselt nii:

„inimene, keda sa armastad

saab õnnelikuks, kui sina tema elust kaod“

.

ma kuulsin öösel uksekella

.

suitsiidi tunne seisis sirge seljaga ukse taga ning teretas mind viisakalt

mina aga tundsin ennast kohmetuna, kehitasin õlgu ning pidin rääkima nii:

.

vabandan, suitsiidi tunne

selles küsimuses pean ma sulle kahjuks pettumuse valmistama

ma olen nüüd inimene, kes küpsetab teistele kooke

võtan selleks küll võlga, jah, kuid küpsetan teistele kooke

antarktikas on pingviinid, kellele on tarvis viia päris palju kooke

kalast tehtud kooke, heeringatorti või miskit

nagu näed, olen väga hõivatud inimene

seega ma ei saa sind kahjuks selles osas aidata, miks sa siia tulid

sest teistele kooke küpsetavad inimesed ei tohiks nagu eriti ära surra

.

kuid sa nägid ju vaeva, et siia nii hilisel kellaajal kohale tulla

nii et … kuule

mul ei ole küll hetkel ühtegi kooki valmis, mida sulle pakkuda

kuid ole kena ja tule mulle ikkagi seltsiks!

mul on külmikus üks šampus – just selliseks juhuks nagu praegu

ning ma võin sulle mängida kitarri peal kõiksugu laule, mida ma tean

ja mida ma natuke tean, neid võin ka …

ja ohh, ma võin sulle lugeda luuletusi

kusjuures, tead: ma kirjutasin ühe luuletuse sulle

kas sa tahaksid seda kuulda?

Tagasi üles