ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Tiit Lukki: Mentalist

Kolmas võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Oleks muretult tööle jõudnud vanemuurija Maibaum teadnud, mis teda ees ootab, oleks ta pigem murelik olnud, sest sai ülesandeks tegeleda ühe selgeltnägijaga, kelle vastu oli esitatud süüdistus, kuna tema ennustus polnud täide läinud. Samas oli ennustaja oma tasu saanud ja keeldus seda raha tellijale tagastamast. Viimane kaebas loo tarbijakaitsesse, sest tema arvates on tegu ebakvaliteetse kauba analoogiga, mida võivat kahe nädala jooksul tagastada. Tarbijakaitse kaasas politsei.

Esimese teona siirdus uurija selgeltnägija «kontorisse», mis kujutas endast mugavalt sisustatud tuba kahe tugitooliga, pluss mõned toalilled ja akvaarium. Ei mingeid müstilisi detaile. Asjaosaline ise oli küllaltki maitsekalt riietunud veidi korpulentne keskealine daam, kes nimetas end mentalist Urveks.

Uurija tutvustas end ning ülesannet, mille pärast ta külla tuli. Urve tundis huvi, mis juhtub, kui ta ei taha küsimustele vastata. Otto selgitas, et siis kutsutakse ta uurimisasutusse ja ruumi, kus pole nii mugavaid toole ning päritakse uuesti samu küsimusi. Kui ta ka sel korral ei vasta, siis oletatavalt kohtus on ta sunnitud ikkagi vastama. Koos jõuti kokkuleppele, et tugitoolides läheb vestlus mõnusamalt.

Esimesena tundis uurija huvi, milliste teenuste eest mentalisti ametinimetust kandev isik klientidelt tasu võtab. Vastus oli lakooniline – ta vastab küsimustele.

Teisena tundis Otto huvi, millise küsimuse esitas rahulolematu klient. See olevat kliendi ja tema vaheline saladus, mida ta ei saa avaldada.

Jäi veel kolmas küsimus – kas Urve tunnistab, et tema vastus küsimusele oli ebatõene. Vastus – ta ei tea seda ja ei saa ka kontrollida. Mitte keegi ei saavat.

Maibaum soovis kena päeva jätku ning võttis ühendust kliendiga, leppides kokku kohtingu ühe tänavakohviku laua taga.

Küsimusele mentalistilt küsitud küsimuse kohta vastas end Annena tutvustanud isik, et ta ei saavat seda avaldada, kuna see toovat kaasa tüli kolmandatele isikutele. Kas ta saab tõestada, et proua Urve vastus, soovitus, või mida iganes, oli väär, selgitas Anne, et saaks, aga ei taha. Niisamuti ei pea põhjendama, miks näiteks ostetud kleit tagastatakse. Piisab, et ei meeldi.

Edasi tundis Otto huvi, kas tal on mentalistile makstud summa kohta kviitung. Anne ulatas selle ja makstud/vastuvõetud summa lahtris ilutses 1000 eurot. Täiendavalt kinnitas klient, et õige vastuse korral oleks see olnud õiglane tasu.

Nüüd teatas uurija, et antud tingimustel ükski ametkond tema kaebust arutama ei hakka ning mõistlik oleks jätta asi sinnapaika. Daam lahkus kohtingult ning Otto jäi üksinda oma mahla lõpetama.

Seekord sekkus olukorda «must luik» (ettenägematu sündmus) uurija poja matemaatikaõpetaja Liisi Nõu näol, kes tuttavat nähes hõivas eelmisest daamist just vabaks jäänud tooli.

Pärast viisakuste vahetamist küsis Otto matemaatiku professionaalset arvamust küsimuse kohta, mida peaks esitama inimesele, kes väidab end olevat selgeltnägija. Veidi mõelnult arvas Liisi, et vaja oleks nelja topsi, 6-tahuline täring igaühes. Suletud topsid peaks segi raputama ja küsima selgeltnägijalt täringute seisundite kohta topsides. Tema mäletamist mööda pooltel juhtudel ei arvata õigesti ära ühtki täringut ning umbes ühel juhul tuhandest võiks täppi minna kõik neli. Nii saaks meediumile hinde panna. Kui juba kolmgi ära arvaks, oleks see päris tubli tulemus. Otto tänas, soovis edu ning lahkus mänguasjade poodi täringuid ostma.

Mentalisti vastuvõtule teistkordselt saabunud uurija teavitas proua Urvet, et esitatud küsimuse mitteavalikustamise tõttu hagi tema vastu ilmselt arutusele ei tule, kuid ka tal endal on üks küsimus, enne mille esitamist soovib ta tutvuda hinnakirjaga. Järgnes selgitus – tasu suurus olevat kokkuleppeline ning sõltuvat küsimusest. Küsimuse võib esitada ning seejärel algavad läbirääkimised.

Uurija pani lauale neli suletud topsi ja küsis, mis on nende sees. Urve arvates olevat topsides midagi elutut ja siis polevat temal võimalik esitatud küsimusele vastata. Otto tänas ja lubas üks kord veel tagasi tulla.

Järgmisel päeval naasis uurija taas topsidega. Uuesti palus Otto mentalistil võimalikult täpselt kirjeldada topside sisu. Selgeltnägija tõstis topside hulgast välja ühe ning arvas, et vaid kahe täpiga lepatriinu peaks olema üpris haruldane. Topsi avamisel lesis selle põhjas selili putukas. Õrnal ümberpööramisel paistsid vastu kaks musta täppi. Proua Urve juhatas ilmselgelt hämmeldunud uurija ukseni ning soovitas täringutega ülesande anda lahendamiseks oma pojale, kui ise ei julge.

Maibaum seenior pidas endaga aru kaks päeva, enne kui juuniorile õhtul arvutilauale pärast selgitust neli topsi pani. Poiss arvas, et kolmel täringul on kaks silma ja vasakult kõige esimesel neli. Nii oligi. Et kuidas ta seda teeb? Tulevat vaid öelda esimene asi, mis meelde tuleb. Mõelda ei tohi.

Papa Maibaum võttis topsid ja hakkas katsetama iseendaga. Alates kolmandast katsest ta vähemat kui kolm neljast ära ei arvanud. Hakka või ise ka nõiaks.

Uurija helistas proua Annele ning küsis, kas tema küsimus puudutas poja kahte tüdruksõpra. Toru teises otsas lubati mentalist saladuse avalikustamise pärast käsile võtta. Otto püüdis naist rahustada, kuid toru pandi ära. Nüüd taipas Otto, et tema vast-avastatud võime avab uurijaametis erakordsed võimalused. Igaks juhuks palus ta ka oma naisel nimetada neli arvu ühest kuueni. Üks, kolm, neli ja kuus. Topside avamisel olid kõik need silmad kohal, ainult teises järjekorras. Proua Maibaum põhjendas tulemit sellega, et ta pani arvud lihtsalt tõusvasse järjekorda. Edasised katsed enam vähegi täpseid tulemusi ei andnud – Elise oli hakanud enne arvamist mõtlema.

Järgmisel hommikul sai Otto e-maili teatega, et selgeltnägija Urve on oma kontoris mõrvatud. Ilmselt oli sama teatis saabunud ka ülemusele ja hetke pärast kutsuti Maibaum hommikusele teele. Kohvi boss ei joonud. See-eest tee oli alati priima – seekord 7 aastat laagerdunud Pu Erh. Koheselt tõstetus küsimus, kas mentalisti vastu kaebuse teinud klient ei võiks olla kuriteos süüdlane.

Maibaum otsustas oma uudset võimet kasutada. Lasi meeled absoluutselt lõdvaks ja kujutlusse tekkisid kaks kapuutsiga jopedes teismelist kaubanduskeskuse elektroonikapoes valimas kalleid kaupu.

Maibaum tellis auto, seejärel abilise ja teatas ilma igasuguste kommentaarideta, et läheb ülesannet täitma. Poistele saabus politsei vastu hetkel, kui need olid ostumajast lahkumas. Tunni pärast tunnistasid noored röövmõrva üles ja asi oli lahendatud.

Sellega aga lugu ei piirdunud. Boss kutsus Otto juba teist korda teed jooma. Ruum oli sama mis hommikul, ka tee oli sama, kuid ülemus ei olnud. Ta polnud nõus enne Maibaumi koju laskma, kuni see ütleb, kuidas ta «seda» tegi. Vastus, et elukogemus, mis muud, bossi ei rahuldanud. Õnneks saabus üks teine meeskond reidilt ja soovis kiiret audientsi. Otto võis siiski koju minna. Raske südamega ja lubas enesele nii mitte enam kunagi teha.

Nädalavahetusel oli proua Urve matus ja Otto pidas oma kohuseks sellel samuti viibida. Polnud ju mitte ükski inimene talle eales midagi nii olulist õpetanud, kui too mentalist kolme kohtumisega. Kuna matuseteatises oli palve lilli mitte tuua, piirdus Otto austus lahkunu vastu küpsetusahju ootava sarga eest pea langetamisega.

Kabelist lahkudes tundis ta äkki oma vasakul käel õrna kihelust ning põhjusele otsa vaadates nägi punasel kleidil kahte musta täppi. Putukas nagu hetkeks vaatas isegi Ottole otsa, avas siis tiivad ja läinud ta oligi. Maibaum unustas hetkeks kogu oma mehelikkuse ja hakkas lörinal nutma…

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.