ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Ilona Piirimägi: Searaha

Neljas võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

See juhtus 1963. aastal.

Lapsed olid Lindaga kodus talitamas ja meie läksime Juhaniga alevikku turule. Võis olla kolletamispäeva paiku, sest juurikaid me enam ühes ei viinud, ainult siga oligi vankril, ja mõned Kuuse Ennu korvid, lubasin neid naistele pakkuda. Enn ei jaksanud ise enam pikalt seista, viiekümne kuuendal, kui ta tagasi tuli, siis käis ta ühtelugu ema juures salvi küsimas. Ütles, et valu on luudes sees ja nii olla olnud kõik laagriaastad.

Poiss pidi meie minekut jälgima. Olen nüüd hiljem haual käies sadu kordi mõelnud, kas oli siis mõni teeline laadale minnes teeotsal või pukkidel, kuid mitte ei tulnud meelde, et oleksin kedagi märganud. Küllap ta pidi meid ikka jälgima, sest püssitoruga vehkides nõudis ta just searaha. Tal polnud plaaniski meid ellu jätta - ei mind ega Juhanit ega sündimata lapsukestki.

Laadal läks kibedasti, sea saime müüdud, võtsid need uustalunikud, kelle maad tookord Lehtojadelt sakslastega kööstöö tegemise eest välja mõõdeti. Kas neil endil üldse loomi oli?

Vaatasin veel vaid hetkeks turul ringi, hälli oli Juhan juba kokku löönud, rõivaid oli suurematestki alles, küll ja veel, aga tahtsin uuemat kangast lappide tarbeks. Asusime teele, pikast seismisest lõi nimme valu. Juhan oli laadalt lastele magusat ostnud ja raharulli soki vahele sättinud. Ju see tegi meie meele ikka rõõmsaks, et sea müüdud saime, sügis tundus kuidagi eriti ilus ja kased Mäetaguse teel nii kollased. Palu talu teeotsas pruutas Juhan hobuse seisma ja kuulsin meeshäält. Üks noormees ütles, et on kutsekooli poiss ja Avinurme poole teel. Juhan võttis ta vankrile ja veeretas juttugi, kuid noormees oli kuidagi hajusa olekuga, ei tahtnud nagu õppimisest ega kollasest sügisestki rääkida.

Ning siis oli ta korraga poolkükakil liikuval vankril - jalad tundusid nii rangis, käed nii ütlemata pikad selle püstoliga. Ütles: «Searaha! Searaha!» ja kohe Juhani hüppe peale tulistas, otse rindu. Juhani silmi ma enam ei näinudki, küllap ta suri kukkudes. Mul olid kõrvad lukus, millegipärast hoidsin vasakut kätt ülal, nagu tookord, kui me lakast Kurede poisse otsiti.

Teise käega hoidsin kõhust ja nii ma ka jäin, poolkülili istudes, kuul rinnus ja parem käsi pisikese lähedal, lapsukese ümber. Surres nägin, kuidas ta Juhani taskuid tuustis, taipas soki vahele vaadata ja hüppas raharulliga vankrilt maha. Hobune pursatas ja lonkis vapralt kodu poole. Nii meid leitigi - koduvärava ees vankril, mõlemad juba lahkunud, Juhan pikali ja mina vankri najal istumas. Linda sõitis jalgrattaga naabertallu, lapsed viidi nutuga ema voodi juurde ja kästi seal oodata. Õue ei võivat nad mitte minna. Koer ulus hommikuni, kuid mina päris aoni ei saanud jääda. Tundsin ühel hetkel, et lähen ära. Kehast ma vupsasid välja juba siis, kui hobune kodu poole sammus. Lastest jõudsin veel mõelda, ja hällitekist ning Juhanist, möödunud jõuludest, sõjast ja isa surmast. Tõusin justkui õhku, enda kohale, otsisin üksiti Juhanit, kuid teda ma ei näinud.

Läksin ja maised mured jäid sugulaste kanda. Vend võttis ema ja poised endale. Linda ja tüdrukud said Silja poole Lohusuusse. See oli hea, seal oli õu lapsi täis, küll nad söönuks saavad. Emast oli kahju, mitu rinnet üle käinud, kui mitu korda püssitoru ees seisnud, ja nüüd pidi ikkagi veel enne surma tütrele liiva viskama.

Käin vahel enda ja Juhani haual, elavaid ei saa palju segada, kuid Juhani juures istun teinekord terve igaviku. Igavik ongi nüüd minu elu.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.