PERVERSNE SPORDIALA ⟩ Laste kehade väljanäitus tekitab vaatajas ebamugavust

Mõned aastad tagasi levis ohtralt pahameelt väikelastele korraldatud iludusvõistluste üle, inimestele tundus taoline tüdrukute liiga varajane seksualiseerimine ebanormaalse ja loomuvastasena. Selgub, et mitte ainult meil ei mõtle inimesed nii, Prantsusmaal on tänaseks alla 16-aastaste laste osalemine sellistel üritustel seadusega keelatud ning keelust üleastujaid ähvardab seal kuni kaheaastane vanglakaristus ja umbes 40 000 euro suurune trahv.

Jätkuvalt siiski korraldatakse maailmas laste iludusvõistlusi. Üritused kutsuvad internetofoorumites ja sotsiaalmeediaplatvormidel esile vastakaid arvamusi – laste eksponeerimine ja hindamine täiskasvanute parameetrite järgi tekitab suuremas osas ühiskonnast õõvastust. Vaikselt on meil siin selliste ürituste korraldamine õnneks ära kadunud. Tõenäoliselt rohkem publiku jälestuse, kui korraldajate huvi puudumise tõttu. Võiks nagu kergendatult hingata, et üks nilbe trend on ajaloohõlma kadumas. Ent kas päriselt ikka on?

Fitness. Kõik me teame. Ilusad, treenitud ja vormis inimesed. Fitness on võistlusspordiala, milles võisteldakse keha proportsioonides, ilus ja liikuvuses. See on lähedane kulturismile ehk atleetvõimlemisele, milles hinnatakse jõuharjutuste abil arendatud lihaste vormi ja massi. Alana eraldati fitness naiste kulturismist, kui tolle populaarsus langema hakkas. Mis sest ikka, mis võib proportsoonides, ilus ja liikumises valesti olla?

Tegelikult võib, kui tegemist on ülipopulaarseks tegevusalaks saanud laste fitnessiga. Ehk lastega, kes läbivad võistluse käigus nappides esinemisriietes nii keha kui liikumisvooru ning saavad selle eest täiskasvanud žüriiliikmetelt hindepunktid.

Kulturism.ee selgitab laste fitnessi järgnevalt: «Võisteldakse viies vanusegrupis: kuni 7, 8-9, 10-11, 12-13 ja 14-15 aastased. Sooritatakse vabakava ja veerandpöörded. Vabakava tähtsus on suurem – kohapunktid korrutatakse 2-ga. Keha hindamisel on rõhk tasakaalustatud, sümmeetrilisel ja tervel välimusel.»

Mis asi on tasakaalustatud ja sümmeetriline laps? Ja kes on inimene, kes lapsele tasakaalustatuse ja välja arenemata lapsekehale sümmeetrilisuse eest hindeid paneb?

Vaatan internetist saadaolevat pildi- ja videomaterjali, loen laste fitnessist rääkivaid artikleid ning olen segaduses. Süda on kuidagi paha. Samas on tegemist spordialaga, mis paneb lapsed liikuma. Võib-olla olen ma kuidagi ülekohtune. Mis võib laste liikumises ja treenituses pahasti olla? Kui laste iludusvõistustele heideti ette alaealiste seksualiseerimist, siis võib-olla seksualiseerin ma ise siin midagi? Laste fitness on pealegi Eesti Kulturismi ja Fitnessi liidu hingekirjas, see on Eesti Olümpiakomitee, Rahvusvahelise Kulturismi ja Fitnessi Liidu (IFBB) ja Euroopa Kulturismi ja Fitnessi Liidu (EBFF) liige ja juhindub oma tegevuses nimetatud organisatsioonide põhikirjadest. Seega peaks siin kõik kenasti korras olema. Ott Kiivikas treenib oma pisitütrega koos. Kiivikas ei peaks peast põrunud olema, vähemalt tundub, et ta teab, mida ta teeb.

Aga miks mu süda siis paha on? Lapsed ju liiguvad ja treenivad, hoiavad end toonuses, ju läheb neil sellevõrra paremini õppetöös ja elus üldse. Meenub mingi UK-s korraldatud uuring, mis nentis sarkastilselt, et kui oleks võimalik naasta 1980-ndate algusse ja võtta sealt koolist klassidest kõige viletsamas füüsilises vormis lapsed ning tuua nad tänapäeva ja istutada klassipinki, oleksid nad meil koolis kehaliselt kõige arenenumad lapsed. Seega ma jauran niisama, laste arvuti taga vedelemine ja rämpstoidu suust sisse ajamine ei ole ju kuidagi parem?

Jah, aga mis jooksmisel ja võrkpallil häda on? Või tennisel? Mis ujumisel viga on? See on lihaskonnale ja tervisele üldse nii hea kui võimalik, jah, laps on basseinis veel napimalt riides kui laste fitnessi puhul, aga ujumine kui spordiala ei kohtle alaealist last nagu eksponaati. Ujumises ei anta punkte sümmeetrilise keha eest.

Fitnessi 2010. aasta Euroopa meister, 2007. aasta juunioride MM-i pronks ja 2008. aasta juunioride EM-i hõbe Liisa Otsus paistab minuga osaliselt nõus olevat. Ta ütles 2018. aastal Õhtulehe artiklis, et tema hinnangul on laste fitnessi puhul kehavooru vajalikkus üldse küsitav, kuid rahvusvaheliselt on sellel alal siiski ka kehavoor, seega ei saa nad ka siin Eestis seda tegemata jätta. Jah, see on rahvusvaheline ala, seda viljeletakse terves maailmas ja see on ülipopulaarne. Ainult minul on siis süda paha või?

Kehavoor. Vaatan, mida internet selle kohta pakub. Tütarlapsed, alates seitsmendast eluaastast, imenappides, tagumiku vahele ära kaduvates lühikestes pükstes ja topis, võtavad laval kulturismipoose. Eespoos, tagapoos, nii nagu suured fitnessiinimesed ja kulturistid seda teevad. Laste esituses tunduvad need kanged ponnistatud poosid äärmiselt ebaloomulikud, lihaseid, mida eksponeerida, neil ei ole, aga lapsekehad ja ribid on neil kohtunikele ülelugemiseks, jah, olemas.

Fitnessitreener ja kohtunik Egle Eller Nabi kinnitab, et laste puhul kehavoorus suurt vaadata ei olegi, vaadatakse rühti ja rohkem seda, kuidas ta oskab laval seista, kuidas ta asetseb, kuidas naeratab. Aga kindlasti on lapsele võistlusel ette antud kindlad poosid, mille ta peab võtma. Ligilähedaselt on need samad, mida suure lihasmassiga fitnessi- ja kulturismiinimestel võistlustel võtta tuleb.

Lastele endile on see kindla peale lõbus, neile pole midagi ägedamat kui ühte spordiala pidi täiskasvanute maailma pääseda, aga see, et fitnessiproua Egle Eller Nabi kinnitab, et nende puhul kehavoorus suurt vaadata ei olegi, mind suurt ei veena. Miks laps siis üldse laval on, napis riietuses, õpitud lavanaeratuse ja sundpoosidega? Vaatamist pole siin proua Nabile, tõenäoliselt kohtunikelegi mitte, aga fitnessivõistlused pole kinnised üritused ja kui tegemist pole üritusel viibuva ja oma maimukese «tittlessist» pimestunud lapsevanemaga, on mul küll istekohtadel kaasa elavale publikule tõsine küsimus – mida teie sellest kõigest saate?

Tundub, et kogu maailm, kaasa arvatud laste liikumisharjumused oleksid oluliselt tervemad, kui täiskasvanud suunaksid oma pingutused oma lastes liikumisrõõmu tekitamisele ja nende individuaalse arengu toetamisele selle asemel, et omi võsukesi koerte näituse ja missivõstluse ristsugutise laadsetel üritustel eksponeerida. Endiga tehke, mis tahate – jooge pesuvalgendit, sõitke autoga üle lapiku maa serva –, aga oma lastest dresseeritud toodete valmistamine, keda siis üldsusele väliste tõutunnuste järgi hinnata pakkuda, on hea maitse piiridest väga kaugel.