Kuues võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.
Paul Kreem pikutas oma magamistoa sõbralikult loksuval vesivoodil ja tundis end äärmiselt ebamugavalt. Lahtisest aknast kostus vaheldumisi tummist klaasiklirinat ning rõõmuhõiskeid, kusagil kaugemal oli napilt kuulda raadiot Koit Raudsepa kulunud ülistusmantraga: «...kõige kuumem lugu täna siin maaaa-il-maaas blää-blöö...»
See polnud loomulikult Pauli veidravõitu oleku põhjus. Päris väiksena oli ta isegi käinud siinse naabruskonna prügimäel klaasist värvipurke ja kineskoope kividega puruks loopimas ning end metsikust lustist higiseks kiljumas. Kusjuures ta kõige lemmikum rämpsuatraktsioon oli leida poolik hularõngas, see otsast põlema panna ning hüpnotiseerivalt vedelat plastmassi maja taga olevasse ojja või sealt välja sikutatud ogalike ja lepamaimude peale tilgutada. «Puhas meelelahutus, mitte mingi retsidivismi varajane ilming, paps!», oli 6-aastase kluti toonane vabandus.
Jah, ka sõnade ees ei tundnud Paul pelgu, neid oskas ta seada juba varakult. Poisi toasein oli tänagi tihkelt värviliste post-it märkmepaberitega täidetud, igaühele neist mingi lollakas sõna või fraas kritseldatud. Ühel kollasel oli kirjas «väga LOL olukord», roosakal korvpalliteemaline «Ivo Bulgaariakulm» ning helerohelisel trükitähtedega «ERALDAME TÜRAD SÕKALDEST!». Viimane oli ta lemmik, ohtrad rokased näpujäljed olid selle ilmselgeks tõestuseks.
Aga siiski – too luuüdini puuriv ebamugav hirmulaadne toode. Nagu kohe-kohe on juhtumas midagi halba, midagi tõeliselt õudset. Et kui mingi verise kurikaga Tolik on sind 40 minutit öises linnas räusates taga ajanud, siis kuhugi pimedasse kangialusesse nurka surunud ning valmis su larhviga üks-null tegema ja sa näitad talle seda saabuvat õudust, siis ta kohkuks, hakkaks nutma ja sõidaks bussiga ise kolooniasse tagasi. Või lausa nii õud–...