SEKS JA LINN ⟩ Teistest võimalustest

Oma hääle leidmine inimese ja elu loojana eeldab valikute tegemist ning nende valikute eest vastutuse võtmist. See vastutus ongi paljuski vabaduse hind ja seda eelkõige isikliku elu kvaliteedi osas. Isikliku ja töise elu piirid võivad aga lootusetult segamini minna ja kuigi seegi on vaba valik, mis kaasosaliste jaoks võib elu lihtsustada, võivad sel siiski olla onupojapoliitilised tagajärjed, mis asetavad kõrvalseisja umbusaldavasse olukorda.

Näen, et sellest on mulle omamoodi kasutegur kujunenud, et ma kunagi ühtegi kollektiivi sobinud pole. Kõrvalseisjana või kaudse asjaosalisena säilib toimuva suhtes vaatlust soosiv perspektiiv. Jah, formaalselt olen ma läbi käinud kõik klassikalised sotsiaalsed kogukonnad, lõpuks isegi ülikooli, aga mida aeg edasi, seda ükskõiksem olen ma kellegagi läbi saamise osas. Seetõttu ei saa ma ka väikestes kohtades elada ja ses suhtes on Eesti väga kahtlane paik, kuhu sündida. Ent ju ma seetõttu sündisin, et sotsiaalsus põhjalikult lahti mõtestada ja selles mõttes on siin, jah, head võimalused. Piisavalt ruumi, et tülitseda, solvata ja olla solvatud, minna lahku ja saada uuesti kokku, ning piisavalt inimesi, kellega leida ühine keel ning näha sedagi, kuidas me teineteisest samas emakeeles sõnagi aru ei saa.

Esimene, mis siin mu eluaja jooksul laiemas plaanis sotsiaalselt silma paistab, on klassiühiskond. Mitte ainult raha mõttes, et ühed saavad täiesti JOKKilt alla seitsme sotti kätte ja teised mitu tonni, kuigi see on fucking haigelt ilmne, vaid ka muudes näitajates. Tasuta kõrghariduse eest olen muidugi südamest tänulik – see on parim võimalus, mida ühiskond naistele pakkuda saab. Ja muide, naised kasutavad seda võimalust rohkemgi kui mehed.

Läheme päris labaselt numbrite peale. Tegelike andmetega tegeleb statistikaamet ning mul on au ja häbi seda infot jagada: magistriõppe lõpetas 2021. aastal 2172 naist ja 1264 meest. Palgalõhe on küll vähenemas, ent korrelatsioonis haridustasemega see olevat ei näi. Raha rahaks – teadmisi ei saa alati finantsiliselt hinnata (minu teada pole Eestis ühtki miljonäri, kes oleks kirjanik, õpetaja või sotsiaaltöötaja), aga mida saab tõepoolest võimaluseks nimetada, on ligipääs infole ja haridusele. Ülikool iseenesest ei tee targemaks, kui sul mingit huvi õpitu vastu pole. Võtta seda kui samasugust ühiskondlikku programmi, mis on lasteaia ja keska jätk, on täiesti mõttetu. Kui eelnevatel tasanditel uudishimu millegi spetsiifilise vastu ei tekkinud, siis mis mõttega ülikooli peale teha?

Vaadates tegevusalast keskmist palka, siis on jällegi päris naljakas leida seoseid oma peikade maise ja emotsionaalse väärtuse vahel. Mul käib see ikka niipidi, et kõigepealt on mu tunded mehe suhtes ja siis tuleb kogu ülejäänud info. Baltisaksa aadlik oli IT lõpuboss – ja ma seksisin temaga korduvalt unenäos! Ma praegu ei suuda ette kujutada, et kuhugi kõrgemale või kaifimaks saaks minna. Info ja side tegevuskond on konkurentsitult kõige tulutoovam ning need mitmetesse tuhandetesse ulatuvad palgad on otsene ja suur haigutav tühimik inimeste vahel, kes elavad toimetulekupiiril sotsiaalabirahadest või töötavad teenindussektoris. Pole kuigi suur tõenäosus, et Meie poe töötaja leiaks oma programmeerimishai, ent see pole ka välistatud. Tuhkatriinu lugu on ju meile kõigile tuttav. Eelduseks on ainult true love – ja seda ei osta ka miljoni euroga. Kahtlen, kas rikaste vahelgi on rohkem armastust kui vaeste vahel.

Korrumpeerunud intiimsus

Aeg ülikoolis on nii pikale veninud, et olen juba mõnda aega jälginud ka sealseid suhtedünaamikaid. Kui mõned jaburad kõrvalekalded bakataseme filosoofia osakonnast kõrvale jätta, siis võib nii mõndagi välja tuua neist seostest, mis tänaseks ilmselgetena välja paistavad. Hoiatuseks võib öelda, et kuigi võin oma vaatluste tulemusel tunduda kade või kibestunud, siis süsteemi ülesehitust see ei muuda.

Mu meelest on intiimsus ülikoolis piisavalt korrumpeerunud, kui sama teaduskonna õppejõud omavahel lapsi saavad, sest mis tasakaalust antropotseeni osas seal rääkida saab? Mul on täiesti pohhui olla selle väite juures üleidealistlik – olen piisavalt valdkonnasisest pihkutagumist näinud, et oma sõnade taga seista, ning ma ei taha taolises süsteemis osaleda ega seda kolleegina jälgida. See tundub lihtsalt mugavama tee järgimine, mis iseenesest pole halb, vaid pigem paratamatu, kuna töö moodustab inimese elust nii suure osa, mistõttu kaobki piir eraelu vahel. Kõige uuemale generatsioonile on see veel eriliselt omane, ent teadussfääris on seal snobistlik maik ikkagi: saadakse teineteisega intellektuaalselt ja eetiliselt sarnastel aladel liikuda, mis teeb taolisest töölt-voodisse liikunud romantilisest suhtest iseenesest parteilise koosluse. Opositsioon reaali ja humanitaari vahel süveneb, kuigi sisuliselt ei tohiks seal mingit vastandumist üldse ollagi. Aga on ja vägagi reaalselt, kasvõi juba rahastuse mõttes. Rääkimata teaduskondade vahelisest soolise jaotuvuse erinevusest.

Humanitaarteaduskonnas polegi üldse eriti palju mehi. Mis on omakorda paradoksaalne, et selle teemaga peamiselt naised tegelevad. Tuleneb see ikkagi sellest, et mehed peavad oluliseks ennekõike «maiseid väärtusi»? See mõte toob mind tagasi inseneri tüpaaži juurde, kes on üks mu viisakamatest peika kandidaatidest olnud. Mu vana ideaal on süvenenud: vähe sellest, et välistan partneritena (aine)sõltlased, välistan ka humanitaarid. Põhimõtteliselt ja kogemuspõhiselt: ma tahaks oma tööst mingisse teise infovälja tulla, kui ma juba kellegagi suhelda olen otsustanud. Ma tahan kunagi päriselt lõpuni aru saada, kuidas kodumasinad, autod ja igasugused lambi asjad töötavad. Või kuidas töötab mingi muu süsteem, millega ma üldse kokku puutunud pole. Ja ma tahan, et keegi suudaks mulle need detailideni lahti seletada, nagu mina võin igast inimsuhtest, draamast ja tundest kõik lahti võtta. Sest kogu mu aastatepikkune armastusest mõtlemine on toonud mind vähemalt ühe kindla teadmiseni: armastuse jõud lasub teadmatusele alistmises. Tunnete instinktiivsust saab ainult kirjeldada ja ligikaudselt biokeemiliste seoste kaudu seletada, aga nende tähendus on ülekultuuriline. See on fluidum, mis ühendab inimkogemust.

Killustumine on halvim, kõige stagneerunum osa rahu nimel koostöö osas. Kuidas saab reaalteadlastel olla moraali sügavust, kui nad humanitaaridega ei suhtle? Mis õigus on humanitaaridel targutada tehnika üle loojate kallal selle tagamaid tundmata? See pole lihtsalt usutav. Ära on tüütamas juba see pidev kommenteerimine. Kuidas on humanitaarteaduslik analüüs päriselt inimkonna hüvangule ka praktiliselt kasulik peale üksikute teadlaste ja muidu kunstihuviliste teetassitagusest lugemisarmastusest? Tuumapommid on ikka veel olemas, nendega saab endiselt massiliselt hävitada ja mitme generatsiooni jagu inimesi sandistada. Jutt selle üle, et «nüüd on pommidel kiiritust vähem kui toona Hiroshimal» on sõna otseses mõttes ebainimlik.

Kuidas me saame arvata, et pole polüamoorsed?

Imestan isegi oma nahaalsuse üle väljendada arvamust teiste inimeste suhete kvaliteedi üle. Aga kes ütleb, et ma ei või midagi arvata asjadest, mida ma näen? Kui see kedagi lohutab, siis olen ma enda suhtes sama kriitiline. Mu meelest on hingehügieen väga vajalik filter, et suuta enda elus olemises päriselt kohal olla ja kogeda seda, mis on praeguses ilmselge ja/või vajalik. Mitte eile ega homme, aga mis on parasjagu kõige olulisem, millega tegeleda. Mis tundeid ma tunnen inimeste vastu? Mis tundeid teised inimesed teineteise vastu tunnevad? Miks see üldse minus mingit reaktsiooni tekitab? Mis meie vahel toimub ja millise mätta otsast keegi seda nägema on võimeline – see on minu perversse uudishimu tagamaa. Tunnetest ei pea mõtlema liialt palju, ent seda tuleks teha määral, mis säilitab empaatia. See on inimsuhtluse kõige primitiivsem osa ja kõige lihtsamalt väljendudes tähendab see emotsionaalset võimet panna end teise inimese olukorda. Ent eeldus selleks lähtub emotsionaalsest teadmisest iseenda tunnete kohta iseendast, sest väga raske on mõista midagi, mida pole kogetud. Enda kogemuste mõistmine on eelduseks teiste ja keerukamate suhete ja tunnete adumisel.

Polüamooria tähendab etümoloogiliselt «mitme armastust» ning selles sõnas sisalduvad terminid iseenesest varieeruvad vastavalt inimesele, kes end polüamoorseks peab. Seda saab muide pidada seksuaalseks orientatsiooniks või lihtsalt elustiili valikuks, mis ajab suhete tüüpide süstematiseerimise veel segasemaks, kui sellele lisada tulevikus veelgi keerukam soomääratlus ja juba praegu arusaamatust tekitava kategoriseerimise romantilise orientatsiooni ja seksuaalse ligitõmbavuse skaalal.

Intiimsuhteid teadusliku kategoriseerimise taustal analüüsida on aga kõigest üks külg suhete mõtestamisel ning taoline süsteemsus on vaid osa potentsiaalselt hariduslikust õppematerjalist, mis võiks suhtlemise õpetamisel kasuks tulla. Taolist elementaarset suhtlemisõpetust aga juurdunult üheski haridussüsteemis veel aga pole ja selle aseaineks on kõige laiemas mõttes meedia – Netflix, porno, sotsiaalmeedia jne. Väga lihtne on jääda vabast tahtest lähtuvalt kindlatesse žanripiiridesse ning selle läbi oma arusaama inimeseks olemisest kinnistada, vastandudes kõigele, mis valituga ei sobi. Samas võiks variant olla ka neutraalseks jäämine ja eluterve ükskõiksus. Miks peaks homofoobe üldse homode suguelu puudutama, kui nad kindlalt heterod on?

Ent teistpidi: kuidas saab eeldada, et õppejõud on üliõpilaste suhtes neutraalsed, kui nad on koos nii tööl kui kodus? Jah, õppekavasid saab küll põhjalikumalt viimistleda, kui koos ühise lapsega perekondlikult 20. sajandi filmiklassikat läbi vaadata ja ühist raamatukogu omada, aga kuidas on garanteeritud, et teineteisega töö jagamine sealt kaugemale ei lähe? Doktorantuuri tasemelt on minu kui lohiseva magistrandinigi jõudnud kõlakad sellest, kui olen õppejõult tema aine ülesehituse kohta põhimõttelisi küsimusi esitanud, et kas see Tasuja on ikka mingi normaalne inimene. Taoliste õppejõudude kriteeriumite järgi kindlasti mitte. Ei tahagi olla. Ja ega see ainus asutus pole, mis mu mõttekäike alati alla ei suuda neelata, rääkimata nendele vastamisest või teema edasi arendamisest. Aga ma olen ka täiesti JOKKilt ülikoolis, ma suudan ka oma arvamuse ja elustiili argumenteeritult ära põhjendada ja kasutada teadmisi, mida olen omandnud, oma arvmuste väljendamiseks mulle sobival viisil. Samadel tingimustel võeti mind muide ka ülikooli sisse.

Kui polüamoorsus saab olla mitmiksuhe erinevates variatsioonides, milles kõik suhtes osalejad on teineteise olemasolust teadlikud; kus üks eelistab ja teine mitte olla mitme inimesega seksuaalsuhetes; kus kõik on kõigi ja teineteisega seksuaalsuhetes jne, siis tähendab see formaat üldjuhul siiski teineteist lugupidavat kommunikatsiooni oma vajadustest ja nende väljendamisest, mitte salasuhet ja lipitsemist. Kuigi sisuliselt saaks ju ka petmist pidada polüamoorseks väljenduseks, sest olla petja või armuke loob siiski kolmnurga inimesega, kes kõrvalsuhtest teadlik pole. Näen viimases variandist allegooriat töö- ja eraelu ühildavates suhetes, kus kolmandaks, väljajäetud osapooleks on «profesionaalide» paari kõrval too, keda nende poolt hinnatakse. Ja küsimus pole selles, kas hinnatakse hästi või halvasti, vaid erapooletu seisukoha legitiimsuses, mille kahtluse alla seadmine teeb kokkuvõttes humanitaarharidusele karuteene.