ÜHISKONNAÕPETUS ⟩ Ossipenko on ammendamatu õppematerjal

Hiljuti Ida-Virumaa lahvatanud korruptsiooniskandaal on saanud meedias juba üksjagu pinda, mistõttu on raske seda mingisuguse uue nurga alt käsitleda. Ja kas on vajagi, sest uut infot käimas oleva uurimise kohta pole kuigivõrd tilkunud. Vanadele samade isikutega seotud kaasustele peale vaadates paistab selgelt, et etendus on üsna sama, vaid mõned osalised lihtsalt teatris vahetunud. Vestlused endiste kolleegidega koolist ja mõne gümnaasiumiealise sõbraga lubavad aga arvata, et ehk tasuks teemale ühiskonnaõpetuse vaatenurgast pilk heita. 

Taustarollid

Mitte keegi ei ole alguses see, kelle üle lõpus kohut mõistetakse, olgu mõistjaks südametunnistus, lähedased, riik või mingid religioosset triaaži tegevad jõud. Stardipaku vaatlemine on aga oluline ka (vaadeldava) mõistmise kontekstis.

Selle üle, et üldised (õpitud ja välja kujunenud) juhtimis- ja suhtlemisoskused käivad inimesega erinevaid rolle pidi kaasas, ei pea ilmselt pikalt arutlema. Seda, et senine valdkondlik töö- ja elukogemus, sealsed spetsiifilised meetodid ja toimetulekumehhanismid (sotsiaalsest kapitalist rääkimata) ka ükskõik millise tasandi poliitikasse kaasa võetakse, kipub aga pahatihti ununema. Me vaatleme kohalikku rahvaesindajat läbi (valdavalt) tema enda või tema lähikondsete loodud «tänase» kuvandi ning mingite eredamate õnnestumiste ja altminekute, unustades sageli ära, et kõigil neil on olnud üks-kaks suuremat rolli, mida ta oma karjääri jooksul kandnud on.

Nii võivad kaks võrreldavalt väga heade juhiomadustega inimest, kellest üks on edukas ettevõtja ja teine näiteks hinnatud muusik, tüürida kohalikku omavalitsust absoluutselt täiesti erinevalt. Ja seda isegi mitte prioriteetide seadmise poolest, sest üldiselt võiks strateegiliste suundade ning nende poole liikumise kaasav planeerimine olla aastal 2022 pigem normaalsus kui miski eriline juhtimiskvaliteedi näitaja. Mida ma silmas pean, on käekiri. Või stiil, kui soovite.

Inimene, kes on käivitanud ning oma valdkonna keskklassi vedanud ettevõtte, on pidanud terve selle aja langetama otsuseid kiirelt ja efektiivselt. Miski toimib, miski mitte, kui ei sobi, vahetame välja ja proovime uuesti. Kui vaja, võtame kahjud sisse, kui risk tasub ära, joome šampust.

Terve elu aktiivse rahvakunstnikuna tegutsenud kultuurijuht, kes on pidanud suurel määral toetuma vabatahtlikele ja toetajatele ning oma otsuseid suurele ringile (ja seejuures ka endale) kõikvõimalikult põhjendama, seaks asju ilmselt teistmoodi. Kuidas hindaks üks või teine kohaliku omavalitsuse juhi rollis aga näiteks laste muusikakooli või siseujula efektiivsust ning juhiks neid energiakriisi kontekstis? Kuidas teeks seda õpetaja, meditsiinitöötaja või hoopis kommunikatsiooniekspert?

MÕTTEHARJUTUS: Kas avaliku teenuse otstarbekust näitavad pelgalt piletimüük ja õppemaksu laekumine versus tehtud kulud? Või on oluline ka muusikaõppe mõju lapse üldisele motoorsele arengule ning tema arusaamisele muusikast? Või kuidas mõõta ujulas omandatud baasoskuste tõttu ära jäänud uppumissurmasid?

Avalikule sektorile ja ettevõtjatele seatud õiguslikud piirid erinevad üksteisest põhimõtteliselt. Kui esimeses tuleb lähtuda printsiibist, et kõik, mis pole lubatud, on keelatud, siis ettevõtluses on vastupidi – kõik, mis pole keelatud, on lubatud.

Ilmselt ei ole palju mööda ka väide, et üheksakümnendatel nihutati piire organiseeritud kuritegevuse ning nende jahil õiguskaitseorganite vahel mõlemas suunas moel, mida täna peame võimalikuks vaid filmides või Venemaal. Süütenöörid olid meestel lühemad, veri voolas lihtsamalt ja põhjuseid polnud palju vaja. Kuigi tundub, et verised arveteklaarimised võisid jääda eelmisesse sajandisse, leiab ka käesolevast sajandist juhtumi, mis tasub teema illustreerimiseks ära märkimist.

Äriment

Nikolai Ossipenko oli rahututel üheksakümnendatel politseinik. Ta läks juba kaheksakümnendatel miilitsasse, töötas taasiseseisvumise järel Ida-Virus politseiosakonna juhina ning sai hiljem komissariks. Oma karjääri lõpetas ta 1999. aastal Tallinna Ida politseiosakonnas, mille järel naasis Ida-Virumaale.

See, milliste konkreetsete juhtumitega ta oma karjääri jooksul kokku puutus, kellega tuttavaks sai või milliseid oskuseid omandas, ei ole selles loos detailselt kuigi oluline. Küll aga tasub mõelda selle üle, milline oli tollane kuritegevuse üldpilt. Mida see ühe korrakaitses töötanud slaavi mehe maailmapildiga teha võis? Kuidas see teda ette tulnud väljakutseid lahendama ja ennast kehtestama õpetas ning milliseid sõpru ja vaenlasi tekitas?

2001. aasta 29. mail jäi teadmata kadunuks Kohtla-Järve linnavolikogu liige ja vee-ettevõtte Viru Kommunaalteenused juht Nikolai Knjazev. 26. juunil leidis politsei 42-aastase ärimehe surnukeha Jõhvi lähedalt soomülkast. Kuritegu lahendati suhteliselt kiiresti ning juba viis kuud hiljem raporteeris ajakirjandus vahistamist. 

Kohtuprotsessil selgus muu hulgas, et süüdistatavad lasid Knjazevil enne tema laukasse uputamist salvestada ülestunnistuse. Tõenäoliselt selleks, et hiljem materjali selle kompromiteeriva sisu tõttu kuidagi seal mainitud isikute vastu või nende arvel rikastumiseks kasutada. Jutt on parasjagu põrutav, muuhulgas peatus Knjazev ka Ossipenkol. Ta kirjeldas, kuidas läks tolle firmasse tööle 1992. aastal, mil ettevõtet ametlikult veel Nikolai Ossipenko vend Viktor vedas, ning kinnitas, et see oli lihtsalt suitsukate. Äri olevat omal ajal tehtud nii värvilise metalli kui ka salaviinaga, politseinikust ärimehele Ossipenkole kuulusid Kohtla-Järvel restoran, kauplus ja kioskid ning seda kõike aitas «katta» omakorda üks kinni makstud majanduspolitsei töötaja.

Video salvestamise hetkeks, nagu ka eespool mainitud, oli Ossipenko politseist lahkunud, ametlikult ärimees ning oma tegevust jõuliselt laiendamas. Tal polnud probleeme ei Kohtla-Järvel kioskite avamiseks lubade saamise ega ka linnatänavate koristamiseks konkursside võitmisega. Aasta hiljem olid tema firma käes juba ka kohalikud haljastustööd.

Hankedžungel

Kuigi eespool toodud näide seda tingimata ei kinnita, hakkas aastatuhande vahetuseks siiski tekkima teatav rahunemine. Kõik, mis erastamist vääris, oli enam-vähem asjatundliku omaniku leidnud ja/või vaheperemeeste kukrud täitnud ning need, kes segastel aegadel kuidagi korraliku kapitali kokku said, otsisid uusi võimalusi. Umbes samal ajal hakkas ka aina teravamalt ilmnema, et igasugune kohalik kommunaalmajandus oli oma sovetiajast pärit ressursi viimase piirini ära kasutanud. Soojatorud lekkisid suure osa kantavast energiast kosmosesse, teede ja tänavate hoolduse tase oli vilets, linnahaljastusele ja prügimajandusele esitati aina paremini elavate eestlaste poolt aiva uusi kvaliteedinõudeid. Tekkis surve igasuguste kommunaalteenuste arendamisele.

Avalikes huvides teenustega on ettevõtja vaatest aga üldiselt see jama, et nendega ei saa kiiresti rikkaks. Vähemalt mitte nii kiiresti, kui üheksakümnendatel karastunud seltskond harjunud oli. Vähemalt mitte seaduslikult. Lisaks pidi teenuste pakkumisele konkureerima võrdsetel alustel teiste huvilistega. Paljudes kohtades läks hästi. Kohalik omavalitsus pani kirja standardid ja tingimused ehk siis valmistas ette hanked ning leidis kohusetundliku ja asjaliku teenusepakkuja, kes oma äri stabiilsele ja rahulikule arengule rajanud oli. Võimalikud vaidlused vaieldi ära ja asjad loksusid paika.

Võis ka nii minna, et huvilisi ei olnudki. Oli siis põhjuseks kehvasti ette valmistatud hange või äriline perspektiivitus, igal juhul pani see kohaliku omavalitsuse keerulisse olukorda, kuna näiteks soojatootmiseks kasutatava tehnika rivist välja langemine küttehooajal tähendanuks üsna kindlasti lokaalset sorti katastroofi. Selline oli täiesti põhjendatult iga kohaliku omavalitseja halvim unenägu ning seda üritati igal juhul vältida.

Lühidalt kokku võttes tuleb hanke võitmiseks teha kõige parem pakkumine. Mida parem ja soodsam on pakutav teenus, seda tõenäolisemalt sa lepingu endale saad.

Selleks, et saada väga häid pakkumisi, tuleb ootused ehk hanke tingimused väga täpselt kirja panna. Mida vähem kogemusi nende kirjeldamisel, seda üldisem ja udusem tuleb konkurss ning seda rohkem jääb võimalusi pakkumises trikitamiseks või hilisemaks vaidlustamiseks. Mida detailsem ja suunavam, seda tõenäolisemalt ei sobi mõned tingimused osadele ning jälle on halb, kuna hind ei pruugi parimaks kujuneda.

MÕTTEHARJUTUS: Oletame, et vallavalitsusel on tarvis hankida sotsiaaltöötajale kodukülastuste tegemiseks sõiduk, lihtne transpordivahend, mis peaks olema säästlik ja samas töökindel. Millised oleksid mõistlikud hanketingimused? Pruun värv, diiselmootor kuni 1,6l, universaalkere, põhjakaitse, võimalikult soodne kuumaks? Aga kui sellele lisada mingi spetsiifilisem detail, mis on omane vaid teatud mudelitele? Pidev nelikvedu? Väga konkreetne teljevahe? Kärukonks? Kui hankija teeb seda mingil isiklikul edevuslikul põhjusel, on tegemist lihtsalt raha raiskamisega, kui aga hanke käigus soetatav sõiduk tuleb näiteks hea sõbra müügifimast?

Kontaktirägastik

Olukorras, kus turg ise parasjagu kõike lahendada ei suuda või on mõni osapool huvitatud petmisest, maksab kõige rohkem info. See aga liigub kõige paremini läbi headele suhetele rajatud otsekontaktide. Lisaks tuleb mängu ka ametkondlik mugavus.

Oletame, et vallas on lõppemas leping mingi teenuseosutajaga, kellega kohalik rahvas on seniajani ka enam-vähem rahul olnud. Siiski tuleb vastavalt seadusele läbi viia hange uueks lepinguperioodiks teenusepakkuja leidmiseks. Tundub ju tüütu? Kõik toimib, nüüd aga peaks hakkama võib-olla keegi teine asjasse sisse elama ja seni harjunud suhtlusviisid ja -loogikad tuleks kõik uuesti üles ehitada.

Võib ju ka nii minna, et tuleb senisest oluliselt kallim pakkuja või saab sama raha eest vähem (mis sisuliselt on sama). Igasugused tüütud variandid on võimalikud. Ka senise teenusepakkuja jaoks on tegemist kehva väljavaatega. Võib juhtuda, et seni ladusalt toiminud äri katkeb sootuks ning tehtud investeeringud ja vaev osutuvad edaspidi kasutuks. Automaatselt tekib osapoolte vahel teatav tõmme sättida asjad nõnda, et hanke käigus mingeid suuri muudatusi ei tuleks. Tekib tahtmine asju vaikselt kokku leppida ning soodsas suunas sättida.

Näiteks saab hankesse sisse kirjutada mingid küllaltki spetsiifilised kogemuslikud tingimused. Kuigi seadus püüab seda kõigiti välistada, pole see sugugi nii lihtne, kui tundub, ja eeldab juhtumipõhist kaalumist. Seda nii nende ametkondade poolt, kes hiljem kaebuste peale asju kontrollima peaksid, kui tegelikult kohalikku elu korraldava võimu poolt. Osadele tingimustele polegi võimalik mingi valemi abil läheneda ning neid saabki hinnata vaid inimlikule pädevusele ja kogemusele toetudes.

Kujutagem siinkohal ette, mismoodi võiks välja näha ühe hanke kohapealne kvalitatiivne sisekontroll Kohtla-Järvel, kus enamus linnavolinikest, linnavalitsuse liikmetest ja ametnikest ning otsapidi ka hankekomisjoni liikmetest on otseselt või kaudselt seotud ettevõtja Nikolai Ossipenkoga. Osa on omal ajal ise tema ettevõttes töötanud, mõnel teeb abikaasa sellele allhanget, mingi ports on temaga samast valimisliidust jne.

Seni kirjeldatu viitab vaid mugavusest tingitud motiividele, isiklikuks otstarbeks laekuvate suuremate summade puhul on surve aga ilmselt veelgi suurem. Juba mainitud Knjazevi videotestamendist tuli välja, et soodsate otsuste eest said omavalitsusjuhid üheksakümnendate lõpus otsest isiklikku kasu. Ta mainib konkreetseid nimesid, kelle kodudes tehti erinevate hangete võitjate poolt remonti või tasuti muul moel kaudselt saadud hüvede eest. Selliseid juhtumeid on loomulikult keeruline ka avalikkuse ette tuua või vettpidavalt tõestada. Ometi korduvad Knjazevi välja toodud nimed ühest ajakirjanduslikust kajastusest teise ning mustrites ja loogikates pole aja jooksul ilmselt suurt midagi muutunud.

Kohtla-Järve

Vaatleme põgusalt, mis juhtus aastal 2016, mil Kohtla-Järve prügiveohanke võitis Ossipenkole kuuluv Ekovir OÜ. Kui Ragn-Sells pakkus ühe kuupmeetri prügi vedamise hinnaks 6.90 ja Keskkonnateenused 7.30, siis Ekovir 2.43. Selgelt vähem, kas pole, ja eelkõige võiksid rõõmsad olla kohalikud inimesed... 

2018 taotles võitnud ettevõte aga linnavalitsuselt veohinna 82 protsendi võrra tõstmiseks kooskõlastust, mille ka sai. Uueks hinnaks 4.34. Põhjuseks toodi see, et Uikala prügila, kuhu Ekovir jäätmeid viis, tõstis oma hindu. 2020 pöördus ettevõte taaskord linnavalitsuse poole, sel korral ettepanekuga tõsta hinda 7.29 euroni. Põhjuseks toodi taaskord Uikala prügila hinnatõus. Uikala prügila aga kuulub samuti Ossipenkole. Tõsi – viimasel korral linnavalitsus hinnatõusu ei kooskõlastanud, Ossipenko lausus seepeale meediale, et küllap ta ka vana hinnaga kuidagi toime tuleb.

Umbes samal ajal saatis prokuratuur kogu kõnealuse Ossipenkole kuuluvate firmade komplekti kohtu alla süüdistatuna maksupettuses. Süüdistuskausta olid kogutud episoodid alates 2014. aastast.

2019. aasta alguses lõpetas Viru maakohus menetluse firmade ümberkujundamise tõttu. Ehk siis ettevõtted, mis olid kohtu all, kustutati äriregistrist. Seni kasutusel olnud ettevõtete nimed ilmusid kohe äriregistrisse tagasi, aga nüüd juba teiste äriregistri koodide külge. Uued juriidilised isikud maksid õigusjärglastena riigile tekitatud kahju ning tegutsevad tänaseni juriidiliselt puhta renomeega edasi.

Tollest teemast kõnelevates Põhjaranniku lugudes mainitud nimede hulgas torkab silma Maksim Danilovi oma. Danilov on endine Kiviõli volikogu ja Järve Biopuhastuse esimees, Uikala prügila tootmisjuht ning aastaid otseselt seotud olnud Ossipenko erinevate ettevõtetega. Lisaks sellele on ta Evelyn Danilovi abikaasa. Viimane omakorda on üks käimas oleva korruptsiooniprotsessi osaline, Kohtla-Järve abilinnapea ning Jõhvi vallavolikogu liige.

Taastootmine

Kes vähegi tuhnida viitsib, leiab internetist eespool viidatu kinnituseks korduvaid ja korduvaid sarnaseid näiteid. Kõik meediastki suurelt läbi käinud jahmerdamised Jõhvi vallavõimu juures, kui Martin Repinski seal suurpuhastust tegi, viivad ikka ja jälle taustale hoidva Nikolai Ossipenkoni.

Võiks ju küsida, et kuidas see võimalik on? Miks ei tee kohalikud inimesed valimispäeval arukamaid valikuid? Ilmselt tasub siingi meelde tuletada endise politseiniku ja ettevõtja poolt aastakümnete jooksul loodud võrgustiku mastaapsust. Juba ainuüksi Ossipenko ettevõtetes töötavate inimeste arv küündib üle 400*, lisaks nende pereliikmed ja muud ettevõtja tegemiste toel oma igapäevase eluga moel või teisel toime tulevat idavirukat.

Lõppude lõpuks ei väida ju keegi, nagu ei makstaks nendes ettevõtetes korralikku palka või ei hoolitseks ettevõtja oma inimeste eest hästi. Tööga hõivatud ning endaga ise toime tulev inimene on rahul ja stabiilsust hindame me kõik. Nii ei ka neil erilist põhjust üleliia häälekalt hetkeolukorra vastu protesteerida. Mõelda – äkki hakkab tööandjal halvemini minema, kõik ju kaotavad...

Väljalõiked nädalalehest Panorama Illustratsioon: Ypsilon / montaaž

Kuigi meedia on Ossipenko tegemiste vastu alati valdavalt kriitiline olnud ning püüdnud kõikvõimalikul moel tema seadustega vastuollu minemist päevavalgele tuua, pole see lihtsale, kuid lojaalsele slaavi inimesele suuremat mõju avaldanud. Päris-ajakirjandusele vastukaaluks annab Ossipenko ise välja valdavalt vene keelset nädalalehte Panorama, mille tiraaž on 30 000 ning mida jagatakse tasuta Kohtla-Järvel, Jõhvis, Sillamäel ja Kiviõlis. Lehest leiab lisaks saatekavale, mis ilmselgelt on selle koju viimiseks oluline argument, tugevalt Ossipenko ja tema valimisnimekirjadega seotud isikute poole kaldu uudiseid. Ka reklaami ja kuulutusi.

Isalikud isiklikud pöördumised traditsioonilistel tähtpäevadel nii naiste, eakate kui õpetajate poole, neile korraldatavad tasuta peoõhtud, helded annetused kirikule, tsaarilikul moel omade eest hoolitsemine ning kasvõi ka noorte vähene valimisaktiivsus moodustavad seni veel piisava vundamendi, millel süsteem rahulikult toimida saab. Kriminaalselt viletsast tervisest rääkimata.

* Tänase seisuga pole Nikolai Ossipenkol ühtegi kehtivat seost ühegi juriidilise isikuga. Loos mainitud ettevõtted on kas registrist kustutatud, ümber korraldatud või on nende tegelikuks kasusaajaks märgitud Natalia Ossipenko.