EBAPOPULAARNE ARVAMUS Guru Korobeiniku 20 elu mängureeglit

Illustratsioon: THE CANADIAN PRESS / Jason Franson / Postimees / Ypsilon / montaaž
Copy

Vaid napp nädal peale õpetajate päeva, mil terve maa tunnustas ja tänas haridusrahvast, võttis Kroonika kätte ning valas täpselt kolletamispäeval ämbritäie jäävett kaela Andrei Korobeinikule. Võib vaid ette kujutada, kuidas mõjub taoline negatiivse alatooniga tähelepanu igasugusele pedagoogilisele initsiatiivile.

20. sajandi alguses kirjutas Bernard Shaw näitemängu «Pygmalion», mille ainetel esietendus 1956. aastal muusikal «Minu veetlev leedi». Mõlemad on korduvalt ka Eestis lavale jõudnud. Lühidalt räägib lugu vanapoisist foneetikraprofessorist Higginsist, kes sõlmib lingvistist sõbra, kolonel Pickeringiga kihlveo, et suudab oma teadmiste abil panna alamklassi aktsenti rääkiva lilleneiu Eliza Doolittle'i rääkima nagu hertsoginna. Järgneb vaimukas sündmuste ahel, hulk naeru ja pisaraidki, kuid tulemused on hämmastavad ja lõpp õnnelik.

Pole võimalik kinnitada, kas 2011. aastal Vene Teatri nõukogu esimeheks valitud Korobeinik 2020. aasta septembris Vene Teatris lavastunud muusikali näinud on, kuid olen valmis selle peale kolonel Pickeringi kombel kihla vedama. Igatahes tundub, et mingil moel on too, oma parimais aastais, aktiivne ja palju näinud slaavi poissmees inspireeritud saanud. Mees, kes lõi Rate'i mitu aastat enne Facebooki ja müüs selle maha, enne kui ükssarviklus ülepea leiutati, kes on olnud nii Eesti maleliidu president kui ka riigikogu liige. Aktiivne ühiskonnaliige tänaseni. Kaasaegse vaimueliidi esindaja, kes on end ilmselt eneseabivaldkonna Higginsiks arendanud, ning teab hästi, et põlvkondade vahelise lõhe aitab kõige paremini ära klattida sihikindel pedagoogiline töö. Lõhe, millisega ta Rate'i arendades end enam kui hästi kurssi oli viinud ning milline teda ilmselt aastaid painanud on.

Mida selline inimene teeb? Ta hakkab otsima savitükki, millest oma elukogemuse abil meistriteos voolida, mille üle uhke olla ning mis ehk omakorda laiemaltki ühiskonda võiks inspireerida. Muide, ka Pygmalion, mille järgi Shaw oma näidendile nime pani, on Kreeka mütoloogiast pärit skulptor. Too armus oma kunstiteosesse.

Andrei avas Tinderi ja hakkas nipsama

Tinderis on asi lihtne – kui kahe inimese teineteisest sõltumatud nipsud klapivad, on esimene samm tehtud ja võib savitükki lähemalt uurima ning ülesandepüstitust koostama hakata. Peale mõningast süvenemist pakkus Andrei välja 20 reeglit – koolis, muide, nimetatakse seda individuaalseks õppekavaks ning selliseid valmib igal õppeaastal sadu, kui mitte tuhandeid. Plaanid, mis arvestavad õpilase individuaalset edasijõudmist ning pakuvad välja lahendustee paremaks inimeseks saamiseks. Ja selliseid ei tehta mitte ainult neile, kes ühes või teises valdkonnas maha on jäänud. Ka need õpilased, kes näiteks matemaatikas või mõnes humanitaaraines kuidagi eriliselt hästi toime tulevad, vajavad individuaalset lähenemist, et olemasolevad eeldused võimalikult hästi välja arendada.

Raske öelda, mida Andrei tolles savitükis täpsemalt nägi, kuid Kroonika vahendatu viitab, et väljavalitul oli probleeme distsipliiniga, ta liikus ja luges vähe ning oli viletsa finantskirjaoskusega. Epideemia, mille kõrval Covid kahvatub.

Tahab ta tunnistada või mitte, kuid igal õpetajal on omad trofeeõpilased. Kehalise õpetaja rõõmu ja uhkustki selle üle, kui tema karjääri jooksul mõni kasvandik kasvõi Eesti meistrivõistlustel tippu jõuab. Või veelgi enam – olümpiavõitjaks saab. Ka emakeeleõpetaja meenutab karjääri lõpuni hardusega omal ajal võib-olla pisut ülemeelikut nagamanni, kes osalt ka tänu pedagoogi pingutustele kirjanikuks arenes. See on eeskujuks ka järeltulevatele põlvkondadele. Võib-olla soovis Andrei noorele inimesele paremat tulevikku. Võimalik, et enda peal katsetatu teistel toimimist üle kontrollida. Mine tea, äkki kirjutab ta raamatut ja tahtis läbi viia konkreetse, hiljem üldistamist võimaldava tegevusuuringu. Pole ka võimatu, et Tinderist leitud tütarlaps vajas seltskonnas Andrei saatjaks olemiseks lihtsalt veidi tööd.

Igatahes haaras tegus mees savil sarvist ning asus voolima.

Kõnni päevas 20 000 sammu! Kolm tundi liikumist, mis ei paranda mitte ainult füüsilist, vaid ka vaimset võimekust. Muidugi võib küsida, kas selline hulk samme ja aega kohe nii järsku on metoodiliselt arukaim valik, kuid ilmselt näitab selle hoidmine õppuri motivatsiooni ning soovi ka muude eesmärkide nimel vaeva näha. Rääkimata sellest, et lodevast tütarlapsest saaks distsiplineeritud ning palju värskes õhus liikuv naine. Kõndimisega on muide seotud täiesti omaette (elu)filosoofia. Paljud suured mõtlejad on moel või teisel, kas siis memuaarides või intervjuudes kirjeldanud, et regulaarne kõndimine mängis nende vaimutöös äärmiselt olulist rolli. Füüsiline aktiivsus, kindel siht (või ka sihitus, vastavalt olukorrale), värske õhk ning harjumuspäraste koduseinte vahelt välja saamine aitas sõlmida loogiliseks kokku mõttekatkeid, mida kirjanduses tuhnides kokku koguti. Mis selles halba on?

Ole aus ja valmis seda tõestama! Väga aus siht. Kuidas peaks üks õpetaja enda motivatsiooni kõrgel hoidma, kui õpilane pidevalt vassib ja valetab ning ette antud õppekavast kinni ei pea? Korobeiniku sugusel mehel on iga minut arvel ja kulutada seda ilmaasjata ühele lodevale inimesele ei ole mõtet. Iseasi, kas valitud meetodid olid just kõige pedagoogilisemad, kuid oht kaotada suur summa raha, motiveerib kindlasti enam pingutama. Mis on aususes ja motivatsioonikontrollis halba?

Ära larista! Finantskirjaoskus on tänapäeval täiesti elementaarne, juba põhikooliprogrammis sees. See, et üks noor inimene oskab oma kulusid ja tulusid eelarvestada ning ei kuluta vahendeid tühjale-tähjale üle oma võimete, on eesmärk, milles pole grammigi halba. Annad ligipääsu oma pangaarvetele, vähendad sularaha hulka ja kõva ettevõtjakogemusega peaaegumiljonär Andrei saab sulle juba täpseid juhiseid jagada. Mina küll tahaks, et sellise kaliibriga inimene mõnikord mulle isiklikku nõu annaks. Vaadake, mis maksab tippettevõtjate poolt pakutavate mentornõustamise tund. Üks hästi toimetulev inimene ühiskonnas juures, ehk kunagi miljonärgi – mis selles halba on?

Loe ilukirjandust! Iga päev vähemalt 20 lehekülge. Taas elementaarne. Paraneb sõnavara ja kirjakeeleoskus, laieneb silmaring ning võime erinevate inimestega ühiseid teemasid leida. Taas – kõik see on tuttav ka meie kooliprogrammist. Mis on igapäevases ilukirjanduse lugemises halba?

Analüüsi ennast! Kuidas sa tead, kuidas sul läheb, kui sa ennast ei analüüsi? Kui sa ei võta omale päevas hetkegi, et vaadata sellele tagasi, hinnata sooritust ning teha uueks päevaks korrigeeritud plaane. Paljud eneseabiraamatud soovitavad päevikut pidada. Ise valid kui detailselt, peaasi et pead. Distsiplineeritult, sest see kujundab rutiinid, ning tasahilju hakkavad kujunema õiged mõttemustrid. Lisades siia juurde elukogenud Korobeiniku tagasiside, saab noor inimene võimaluse oma valikute üle arutleda ning sellest veelgi enam õppida.

Paraku ei maldanud tütarlaps aga ära oodata, millal kursus läbi saab, millal Korobeiniku lubatud edu kohale jõuab, ja läks lihtsama vastupanu teed. Nagu ikka laisad lapsed, kes selmet klaveritunnis vaeva näha, kaebavad, et õpetaja on loll ja ei selgita midagi ja üleüldse on tal ka liiga kõverad käed, et mingi õige klaveriõpetaja olla.

Mida Andreile soovitada? Kannatlikkust. Ja mahti ka ise juurde õppida. Esimese probleemi peale ei maksa õpilase peale pressinõukogusse või menti kaebama minna. Oleks ta lugenud kasvõi Ypsiloni juhtnööre meediaga suhtlemisel, oleks ta olnud oluliselt targem. Küsimus ei olegi niivõrd selles, et Andrei maine kannatada saab – ei saa, asjatundjad saavad ju aru, millega mees hobi korras tegeleb. Küsimus on selles, et tänu kehvale publicity'le sai õpetaja ja õpilase koostöö ränga paugu, mille klattimine võib üsna keeruliseks osutuda. Iga tagasilöögi korral ei ole vaja hakata rapsima, tuleb endale kindlaks jääda ja küll siis ka pedagoogilised trofeed riiulile jõuavad.

Ühtlasi teeb Ypsilon ettepaneku luua Õpetajate päeva gala juurde edukate eneseabigurude alamkategooria, tunnustamaks kõiki neid sadu ja sadu Instapedagooge. Ka ettevõtjate tunnustamise päeva juurde sobiks see hästi. Saaks veel tänavu Kroonika korraldatud käki ära klattida ning Andreile väärika skulptuuri riiulile.

Edu, õpetaja Andrei!

Tagasi üles