FIFA ⟩ Kui sa oled mängumees, siis mingi hetk sa lähed närvi

Minu esimene FIFA kogemus pärineb ajast, mil Windows XP oli tarvis CD pealt installida. Praegu aga pole mingit muret, nimelt ostsin äsja uue arvuti. Ja nagu Toots ütles, siis sistem peab olema. Ja nüüd on sistem juba ostes olemas.

Esimene kogemus tundub nüüd juba olevat kosmos, progress ongi objektiivne reaalsus. Ilmselt oli tegemist FIFA 08 või 09-ga, mida sai taotud klaviatuuri peal. Tänasel hetkel tunduks see ilmselge barbaarsus ja mängu rüvetamine, kuid see oli omamoodi ajastut defineeriv. Samamoodi nagu kahekesi pelades tagus üks ühes klaviatuuri otsas ja teine teises. Seejuures ei mäleta kordagi, et keegi oleks väga närvi näinud. Ja kuidas sa ka lähed, kui pead sama klaviatuuri jagama. Klaviatuuri hävitamine paari rusikahoobiga tunduks ka märksa debiilsem, kui pult vastu seina visata või proovida seda lihtsalt närviliselt pooleks väänata. Minul pole see veel õnnestunud veel.

Seejärel tekkis FIFA mängimises teatud auk. Selle asemel sai lihtsalt tohututes kogustes jalgpalli vaadatud. Need olid sellised ajad, kui striimid ei olnud veel väga laialdaselt levinud, kuid YLE TV näitas pea alati Manchester Unitedit ja meistritenligen jalkapallot. Mõnus oli head vutti ja seda meile nii lähedast, kuid samas ufode keelt kuulata. Tõsine soomes mees, madala häälega – VAPAAPOTKU.

Ja ka FIFA leidis uuesti tee minuni. Nüüd küll juba märksa intensiivsemalt ja mitte nii sõbralikult. Nimelt oli meil kombeks nädalavahetusel terve päev FIFA Ultimate Teami pelada, mis siis tähendas, et võtsime läpakad kaasa ja mängisime online'is teiste vastu. See oli selles suhtes mõnus, et sai kollektiivselt sõimata inimesi, kes olid võib-olla kuskil teises maailma otsas. Aga üks asi on ja oli FIFA puhul kindel – kui sa oled mängumees, siis mingi hetk sa lähed närvi. Ja kui mängida füüsiliselt samas ruumis oleva inimese vastu, võib see kõrvalseisjale, kes loomulikult seda kirge ei adu, tunduda poksiringina ning et keegi saab kindlasti õhtu lõpuks molli. Tavaliselt aga kulmineerus see küll sellega, kes suudab räigema emanalja teha, ja nii mõnigi võiks kümme aastat hiljem öelda, et inimõigusi seal küll ei austatud. «Tavalise» all pidasin silmas, et FIFA pärast ei saanudki keegi molli.

Ma ei saa seda kõike ka pahaks panna, sest mul on kombeks FIFA-s austada Jose Mourinho mängujoonist ehk siis kaitses kannatada ja kontratega nõelata, mis on parim viis oma vastase pähe ronida. Üks kentsakas juhtum, kui üks kentsakas vend kaotas mulle mängu skooriga 7-0. No muidugi soovis kordusmängu. Ütles, et see oli koba. Sai uuesti 7-0. Skoor ja mängupilt jäid küll samaks, aga oma seisukohast ta ei taganenud – see oli koba.

FIFA-l oli tegelikult aga ka sotsiaalsem roll. Keskkoolis oli meil neljapäeviti matemaatika harupäev. Matemaatikaõpetaja, endine NSVL-i noorte võrkpallikoondise liige, Rein Murs oli aga asjad korraldanud nii, et sellel päeval oli kuus tundi matemaatikat järjest. Ja 12. klassis tähendas see seda, et üle nädala oli proovi-riigieksam (minu halvim tulemus 10 punkti, parim 98). Peale sellist matemaatikarallit oli alati hea võtta pakk või paar pistaatsiapähkleid ning minna ja taguda sõbra juures 2-3 tundi FIFA-t otsa. Sõltuvus FIFA-st aga jõudis vahepeal päris kummalistele radadele.

Kord sai käidud Rakvere ööklubis Mjäu – õhtu oli meeleolukas ja võib-olla isegi liiga meeleolukas, aga koduteel helistasin sõbrale ja küsisin, kas ta on veel üleval, teeks mõne mängu. Muidugi oli üleval ja koju magama minemise asemel tegingi paar mängu. Huvitav on see, et mängida ma mõistsin, aga umbes poolekilomeetrist koduteed hommikul ei mäletanud.

Jõudes tänasse päeva, siis üks sütitav tegur, miks ma FIFA 23 ostsin, oli mõni kuu tagasi juhtunu. Ühel istumisel kaotasin ühele luuletajale skooriga 4-1. Ma teadsin küll, et ei maksa Portugaliga minna Saksamaa pragmanatside vastu, aga nii juhtus. Ka Jose Mourinho on eksinud. Kordusmängust luuletaja aga keeldus – ilmselge märk, et tegemist on luuletaja, mitte mängumehega. Ja olles nüüd FIFA 23-e mõnevõrra mänginud, siis tuleb tõdeda, et ajaga kaasas käimine ei olegi nii lihtne. Olles mänginud näiteks FIFA 17,  tundus järgnev 18. osa üpris sarnane, muutunud olid pelgalt detailid.

Samas jäta dekaad vahele ja muutused on märgatavad. FIFA nagu tundubki päris olevat. Proovi mängu ehitada ja keskväljale mingile puujalale sööt anda – tuleb pallikaotus ja joostakse kontra vastu. Veel mõni aeg tagasi võis söötu niiviisi täiesti vabalt lükata. Ja mis mind kõige rohkem närvi on ajanud – kaitsmine on ülikeeruline. Need mehed, keda sa ise antud hetkel ei kontrolli, justkui jalutaksid platsil. Ja siit on tulnud ka matšid, kus ründes olen jätkuvalt terav ja löön ise 6, aga kaitse lekib jubedalt – vastu lüüakse 4. Halvemad mängud lõppevad muidugi vastupidiselt.

Alustasin Manchester Unitediga ka hooaega, olles treenerirollis. Esimesest liigamängust pole aga kaugemale jõudnud, sest tänaseks päevaks on juba neli korda vahele tulnud iga FIFA mängija maagiline kombinatsioon – ALT ja F4.