ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Brit Andrek: Deemonite nali

Seitsmes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Maailma ei loodud pauguga ega jumala käega. See sündis deemonite huumori viljana, taustaks nende karjatuslik naer. Maailm, mida olen tundnud kogu oma elu, ei ole hall, see pole isegi must ega valge, ning kindlasti mitte värviline. See on midagi nähtamatut. See on seal, see eksisteerib, kuid selle ilu näha on võimatu.

Hingan sügavalt sisse ja meenutan endale, et tööl pole vahet nii kaua kui makstud saan.

«Kui sa oled ta ära toitnud, siis pane ta riidesse ja too õue. Me ootame seal külje peal, tead küll kus,» ütleb Mirelle ja lahkub toast viivitamatult.

Panen vaikselt Eale selga jope, mütsi ja kindad. Sellise ilmaga ta haigeks küll ei tohi jääda. Ta söest silmad jälitavad mind terve aeg ja ma üritan ta kange ja halvatud kehaga ettevaatlik olla. Töö on mulle veel üsna uus ja hirmuäratav.

Naeratan talle viisakalt ja sõidutan ta ratastooliga koridori liftide poole. Kõik käib justkui iseenesest.

Sõit alla tundub kestvat terve igaviku. Ma kuulan vaikuse märkamatuid helisid. Näiteks kuidas lift aegajalt kriiksub, minu enda süda tuksub ja kuidas kusagil kaugel tuul oma küüsi uksepiitadel teritab.

Ma suunan pilgu Eale. Ta jõllitab mind tuimalt ning ma jõllitan teda otsusekindlalt vastu. Seda mängu oskan ma mängida küll. Nii vahime me üksteist pikalt. Silmanurgast märkan varje liftipeeglil, kuid tahan mängu võita ja ei pööra kohalikele kummitustele hetkel tähelepanu.

Ta pilgutab, mina võidan, kuid siis taipan, et varem pole ta minu nähes pilgutanud mitte kordagi. Mu süda peksab rinnus kõvemini ja mul on kohutavalt ebamugav. Kuidas saan ma ometi nõnda aeglane peast olla? Olen ometi juba päevi ta liikumatuid silmi vaadelnud.

Väljas ei saja vihma, kuid tuule jäisus matab mind siiski külma higiga. Ämblikud tõmbavad end kopitanud maja nurkades kerra, kui me neist möödume ja sulgedeta rongad lendavad kraaksatustega meist üle. Kraaks! Kraaks! Kas näed? Tunduvad nad hõiskavat.

Mirelli ja teisi pole kusagil, ometi öeldi ju, et tuleksin maja küljele? Suur lagendik laiub minu ees, kuhu saaksid nad ometi kaduda? Ehk läksid nad tuppa, külma eest pakku?

Ma ohkan ja keeran tagasi maja ja Ea poole, kuid tuttavaid kiviseinu pole kusagil. Ma vaatan kohkunult ringi. Maja pole. Kuhu sai maja kaduda? Hirmunult vaatan Eale otsa. Ta kalk pilk puurib minusse. Astun talle lähemale, kuid kui olen piisavalt lähedal, et teda puudutada, kukun ninali. Tagasi vaadates pole enam tedagi.

Pole maja, pole aeda, pole puid ega isegi Ead. On vaid lagendik ja kuskil taamal kõlav deemonite naer. Kas näed? Kas kuuled? Sosistavad nad.

Ma lõdisen külmast, mul on seljas pitsist öösärk. Mu varbad on paljad ja mullased. Ometi ei mäleta ma ei öösärgi selga panemist, ega ka jalanõude ära võtmist.

Kui kaua olen ma keset lagendikku seisnud?

Ma jooksen. Kohta kuhu jõuda pole, aga ma jooksen siiski. Jooksen kuni jalad tulitavad ja veri neist imbub maapõue läbi härmas maa. Jooksen kuni deemonid mulle uksed avavad ja koju kutsuvad.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.