ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Arnold Looga: Obliteratum

Kaheksas võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Surnute nägemine on võime, mida pole igaühel. Minu suguvõsas emaliini pidi oli viimane sellise oskusega inimene vana Mamma, minu vana-vanaema… või isegi vana-vana-vanaema, sest jutud temast ei olnud selles osas kuigi täpsed. Igal juhul olnud ta omal ajal väga kardetud ja hinnatud isik hirmsa sõna väega, kelle juures käidi nõu küsimas, kadunud isikuid ja asju otsimas, enamasti aga isiklike muredega, millest teada keegi kolmas ei saanud iial midagi. Praegu öeldakse selliste kohta «nõid», siis ei öeldud midagi, lausuti palvesõnad ja astuti kõrvale.

Isaliini mööda nendest asjadest palju ei räägitud, aga mu vanaisal ilmselgelt need võimed olid, sest Vabadussõjas õnnestus tal kõik põrgulahingud läbi käia, maksimitega sõdida ja ratsarünnakus mõõkadega võidelda, ilma et ükski kuul või kild teda tabanud oleks. Kui selle ime kohta temalt aru päriti, tuli vastus ikka muigamisi, et hinged hoiatasid.

Juhtus nii, et meie seas pärisime selle võime mina ja mu isapoolne täditütar Kadi. Me ei teadnud sellest kaua, kuni ükskord vanaisa maade piiril olevat suurt erinevat rauakola täis kivihunnikut avastama läksime. Mina olin siis vast kuuene ja Kadi neljane. Läksime otse paljajalu üle kõrrepõllu, praegu ei kujuta sellist asja ettegi. Seal kivihunnikus leidsime ühe huvitava ratta ja üritasime pikalt seda kivide vahelt kätte saada, aga no kas saab siis väikeste laste jõud suurte põllukivide vastu. Tulutust rassimisest väsinud ja pettunud, istusime remmelgate varju kivile ja siis nägime, et me ei ole enam üksi. Meie juurde sammusid kolm last, kellest me ei tundnud mitte ühtegi. Nad olid igas mõttes kuidagi teistsugused ja neil olid seljas riided, milliseid me mitte kunagi näinud ei olnud. Need olid teistsugused, need polnud üldsegi mitte sellised, nagu siis nõukogude lastel Brežnevi ajal seljas olid. Ja need olid kuidagi värvitud, luitunud, täiesti teistsuguse tekstuuriga.

Oli nende riietega, nagu oli, aga peitust ja trihvaad mängida mõistsid nad suurepäraselt. Laigulise näoga Leenil oli ka oma kaltsunukk, kuid sellega mängis ta ainult ise. Kadil oli kaasas oma pruun ühe silmaga kaisukaru ja ma ei mäleta, et sellega need teised midagi teinud oleks. Albert oli neist kõige pikem ja tal oli pool pead kinni seotud. Tema vend August oli minuga umbes samas pikkuses ja paganama väle end kivide vahele ära peitma. «August trihva lahti!» käis nii kähku, et arugi ei saanud, kus ta siis ennast peitis või kust välja hüppas. Me mängisime seal kivide vahel remmelgate all vist pool päeva, enne kui tühi kõht meid jälle vanaema kookide ja vanaisa terava silmavaate juurde tagasi tõi. Trihvaad mängisime muidugi ainult mina poistega, Kadil ja Leenil olid omad nukumängud ja igasugused pudikeelsed jutuajamised.

Rääkisime õhinal oma vahvatest mängukaaslastest ja kui me nende nimed välja olime öelnud, nägime, kuidas vanaemal silmavaade muutus ja vanaisa kuidagi väga kurvaks läks.

«Leeni, August ja Albert jah?»

Nii vaikset söömist nende poolt ma ei mäleta. Pärast sööki tuli loomulikult leib luusse lasta, kus meie kahekesi tagatoas vait olema pidime, sel ajal kui vanavanemad oma uinaku ära tegid. Ainult et see kord nad ei maganud. Nad vaidlesid pikalt millegi üle ja siis tulid nad kahekesi koos ühe vana pildialbumiga meie juurde.

«August, Albert ja Leeni ei ole nii, kia ti arvade olevat.» See oli lühike sissejuhatus vast pea tund aega kestnud jutuajamisele. Lõpuks, kui ma olin aru saanud, et nendel piltidel olevad lapsed on pärit minu vanaema ja vanaisa lapsepõlvest, jõudis mulle asi pärale. Kadi ei saanud muidugi midagi aru, ta lihtsalt lehitses seda üle viiekümne aasta vanust albumit ja oli rõõmus oma värskeid mängusõpru piltidel nähes. Sain teada, et Jaska Leeni oli olnud «sääl all järve man» elanud talupere üks neljast tütrest, kes noorena tiisikusse suri. Üle mäe naabertalu Albert oli saanud sõja ajal segastel asjaoludel kuuli pähe ja August oli surnud juba pikalt enne teda halvatusse. Kõigil neil oli Otepää kalmistu vanas osas oma rist, Leenil vaevu loetava kirjaga, Albertil ja Augustil kahe peale üks.

See oli pikk ja rusuv pärastlõuna. Manitsuste lõpetuseks keelas vanaisa meil selge sõnaga ühe teise, palju väiksema kivihunniku juurde minemast.

«Sääl om üits kuri ja paha onu. Sai küll pihlaka alla ja keriku viiga üle lastus, aga ta om sääl uutman.»

Teisel päeval käis Kadi nagu uni peale, et «läämi põllale» ja «põllale». Mulle see asi enam nii väga ei meeldinud, aga temal istus Leeniga nukumäng suurepäraselt. August ja Albert nägid, et mul suurt mängulusti polnud, niisiis hullasid nemad omapäi, sellal kui ma põhiliselt taskunoaga värskelt murtud pihlakaoksast midagi kunstipärase kaardikepi taolist välja nikerdasin. Tegelikult mind hoopis huvitas too teine jämeda pihlapuuga ainult suurtest kividest koosnev hunnik. Teised sinna minema nõus ei olnud. Otsustasin, et kui lähedale ei lähe, ei juhtu midagi. Ja nii nihkusingi teistele märkamatult vaikselt tolle pihlapuu poole, kuni ta ära nägin.

See oli mitmete haavadega vurruline ümarate prillidega politruk. Sain sellest aru selle nahast õlakoti, riiete ja pagunite järgi. Meie aja sõjafilmides olid nad kõik sellised ja loomulikult olid nad kõik õilsad kangelased, kes «za roodinu» röökides vägitükke tegid. See siin aga selline ei olnud. Tal oli kuri aura ümber. Kui sa surnuid näinud ei ole, siis sa ei saa aru, mis see on. See on midagi sellist, et kui sa temaga kokku oled sattunud, siis ta kleepub sulle külge ja siis on selline jälk tunne. Enamasti surnutel sellist aurat ümber ei ole, nad on heatahtlikud, vahel ka natuke kiusakad ja mõni on ka paras vembumees. Aga kui sulle selline kurjus ette satub, pead väga ettevaatlik olema. Mina seda siis muidugi veel ei teadnud. Samuti ma ei teadnud, et ma olin täiesti valel territooriumil. Tema omal nimelt. Aga sealsamas kohe sain teada.

Kostus sisin: «Aahhh, Haaraldi pojapoeg!». Ja nagu välk tormas äkki see tont minu poole, haardevalmis käed pikalt ette sirutatud, hambad irvis ja silmis kollane helk. Ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui mul poleks olnud käes seda pihlakapuust keppi. Nagu õppinud vehkleja sirutasin selle pikalt enda ette ja politruk tõmbus sisistades tagasi, et siis veelgi kiiremini küljelt rünnata. Jälle sisin, jäsemete rapsimine, nagu keerukujumängus pöörane keerlemine uuele positsioonile ja jälle rünnak ja jälle sisin. Küll vasakult, küll paremalt, otse eest, isegi kaarega ülevalt ja kõike seda kohutava rutuga. Kui ma oleksin seal üksi olnud, oleksin sinna lõpuks kindlasti ka maha jäänud. Aga ma ei olnud üksi. Neli kahvatut kätt juhtisid minu parema käe liikumist ja needsamad käed tõmbasid mind järjest enam tagasi, kuni lõpuks pärast pöörast sisina ja kirumise kombinatsiooni koos uskumatute suunavahetustega jäi see koll lõpuks paigale ja kadus siis oma kivide vahele. Albert ja August võtsid mul kätest kahelt poolt kinni ja me läksime tagasi «oma» kivihunniku juurde.

Kui surnud räägivad sinuga, siis nad teevad seda mitut moodi. Põhiliselt sa kas NÄED nende sõnu või siis räägivad nad sinu peas.

«Ära sinna inäm mine.» See oli August ja rohkem tal öelda ei olnud.

«Tõist kõrda sa enge ei jää. Kadikese perast ära pabista. Leeni valvap tida. Leeni om tugev, oit kurja iimal. Läits äste.»

Ma julgesin alles väga palju aastaid hiljem vanaisalt küsida, et kes see tont seal on selline ja sain teada, et see oli kohalik politruk, kellele kangesti meeldisid kohalikud noored naised ja kes oma ülemvõimu nende vastu alati ära kasutas. Kuni tema teed ristusid mu vanaisaga. Tol pimedal ööl oli palju asjatoimetamisi, mille lõpetas madalale hauale kivide veeretamine ja pihlapuu peale istutamine. Vanaisa ju nägi ka surnuid ja teadis, mis vaja teha oli. Aga pihlapuu ei läinud kasvama ja kuri tuli maa seest välja. Lõpuks õnnestus vanaisal eemalt visates üks mulda mätsitud noor pihlapuu sinna ometi kasvama saada, aga palju abi sellest ei olnud. Igal juhul teisele poole kraavi ja põlluservani tema jõud ei ulatunud, oli see siis seal vahepeal nii vägev kui tahes.

Oma uute sõpradega mängisime ja matkasime me terve tolle suve. Hakkasin aegajalt selliseid teistmoodi isikuid ka Tartus nägema ja kui omale lõpuks oma maja sain, olin algul üksjagu hädas sealse endise vana perenaisega, kellele kohe üldse ei meeldinud, kuidas me «tema» köögis asju ümber tõstame. Lõpuks ta muidugi leebus ja pärast seda nägin teda vaid üksikutel kordadel. Kadiga aga viis mind elu lahku nii umbes kolmekümneks aastaks. Aegajalt ikka trehvasime ka, aga tema elas seal Meerapalu pärapõrgus ja kui ta Tartu ka tuli, siis enamasti ta külla ei tulnud. Ta oli selline väga teistmoodi inimene, mis on ka mõistetav, sest lõppkokkuvõtteks oli ta ju pea pool oma elust surnutega koos mänginud. Ma ei teadnud temast suurt paljut. Teadsin vaid seda, et tema ema Meeri oli juba mitmeid aastaid manalas, meest tal ei olnud ja see ainus poeg, mis tal oli, uppus Emajõkke. Ja et tema isal Aivaril oli ka tervis kehv kogu aeg ning et Kadi ise sellist pooleldi boheemlaslikku kunstnikuelu elab, end valdavalt nöörist punutud vaipade müügist elatades.

Kuni siis ükskord 2005. aasta oktoobri lõpul Meerapallu sattusin. Telefonis oli aadress olemas, aega priilt käes ja otsustasin sugulasele külla minna. Valdavalt kohalike juhatuste peale sain lõpuks selle õige metsatee peale ja seda mööda edasi sõites andis telefon taskus ühel hetkel märku, et leviga on selleks korraks jälle ühel pool. Meerapalu ikkagi. Ilmselt on seal ka praegu sama seis.

Pärast mõnd üsna nappi porisse kinnijäämisest pääsu jõudsin aga lõpuks pärale. See oli üksik vana majake keset täiesti hoolitsemata aeda. Kunagi ilmselt üsna korras peenarde asemel turritasid kõikjal nõgesepuhmad, lauda katus oli sisse vajunud, traktor selle ees peaaegu sildadeni maaga ühinenud. Uks avanes ja iidvanas kortsus ja osalt rebenenud luitunud Marati dressis Kadi tuli mulle vastu.

Oli õige koht. Aga olid valed inimesed. Tähendab – Kadi ja Aivar olid õiged. Teised kaks mitte. Neist esimene oli keskealine, teine aga noor poiss ja mõlemad nad olid surnud. See noor kutt oli näo poolest Kadi koopia, ilmselgelt tema surnud poeg. Kes aga see vanem mees oli, seda ma ei teadnud ja ausalt öeldes ka ei tahtnud teada. Tahtsin koju hoopis. Aga ma olin külla tulnud ja oleks olnud viisakusetu sealsamas ots ümber pöörata. Lõppkokkuvõtteks olime Kadiga selle võime osas erandlikud inimesed ja kui natuke mõelda, siis tegelikult on ju üsna loogiline, et kui laps terve oma lapsepõlve surnutega mängib, teeb ta seda ka vanemaks saades ja miks mitte siis lõpuks ka surnute riideid kanda ja surnutega koos elada? Kuni voodini välja. Nähes, kuidas surnud reaalse maailma asju liigutavad, võis see nekrovärk seal linade vahel igati vägev olla.

Otsustasin, et maksimaalselt tund ja siis tulen sealt poole kohaga teispoolsusest tulema. Tutvusime. Sain teada, et «poisi» nimi on Ats ja «mees» on Ragnar. Aivar ise lamas teises toas voodil, oli jõuetu ning loid. Minu arust ka natuke külmapoolne, aga sealset olukorda arvestades võis sedagi normaalseks pidada. Igal juhul tervitusele ta vastas ja saime isegi mõne sõna juttu puhutud. Põhiliselt aga olin köögis laua taga, vastates küsimustele, millest ma tihti enam aru ei saanud, kas need esitati suusõnaliselt või siis kõlasid need mu ajus. Sundisin end seda paganama teetopsi aeglaselt tühjendama ja olin nii «normaalne» , nagu seda vähegi sai olla kahe laibaga laua taga. Oma mõtetega olin väga ettevaatlik, sest ega neid teispoolsuse kutte ju ei tea. Kui nemad saavad sul ajus juttu puhuda, võivad nad seal ehk ka mõtteid lugeda. Võõral territooriumil olin nagunii.

Hakkas pimedaks kiskuma. Tõusin ja seadsin end minekule. Olin just ukselingile vajutamas, kui Kadi äkki mu nagu takutuusti tagasi kööki lennutas, sisistades ukse poole nagu sada surmavihas rästikut. Ajasin end üles ja kui Kadile otsa vaatasin, nägin esimest korda, kuidas surm talle otse silmadesse kirjutatud oli.

«Anna andeks, aga siit välja sa praegu minna ei saa. Astrid on tagasi!» Kadi osutas käega ja ma nägin seal traktori ees küürutamas üht vanaeite. Surnud vanaeite. Ja nii kurja auraga surnut polnud ma veel näinud. Ta vaatas maja suunas, palkidest otse läbi ja ma teadsin äkki täpselt, kuhu on tema pilk suunatud. Aivar.

Kadi kohendas Aivari peatsit. Aivar oli kuidagi väga imelikult tõmblema hakanud ja tema suu vajus ebaloomulikult pärani. Sain aru, mis siin toimumas oli ja olid samas täiesti jõuetu midagi ette võtma. Öökima ajas. Kuni ma seda teed valamusse ümber pakkisin, barrikadeeris Kadi koos oma kahe laibast elukaaslasega tohutu kiirusega ukse ja tõmbas kavala nöörsüsteemiga akendele ette neid kaitsvad tõhusad luugid. Luukide vahelt välja piiludes andis Kadi mulle lühiülevaate olukorrast.

«See on Astrid. Astrid oli Aivari tüdruk. Pidid abielluma isegi. Aga Meeri tuli ja võttis Aivari ära. Meeri oli Astridi noorem õde. Kui ema suri, siis ma tean, et seal oli Astridi käsi mängus. Ema ise ütles mulle. Astrid käis veel ka pärast ema matuseid isa kätt palumas aga isa ütles talle ära. Astrid sai hirmus vihaseks ja tal lõhkes peas soon. Surres ta veel vandus, et kui ta ei saanud isa kätte elus, siis saab ta tema kätte surmas.»

Kadi vaatas üha enam lõplikult laipa meenutavat isa ja lõpetas täie rahuga.

«Ja ma arvan, et see aeg on nüüd käes. Ta tuleb ja ta võtab. Me ei jää siin mitte keegi ellu. Valisid kehva aja külla tulemiseks.»

Vastu ust raksatas ühtlane, ajju pressiv hoop. Esiku laest kukkus pool krohvist maha. Aga imekombel jäi uks siiski terveks ja ette. Nägin, kuidas järjest pimedamaks muutuvas õues tohutu mustjas kogu raevust vääneldes pöörase kiirusega tagasi tõmbas ja siis uuesti ukse poole paiskus.

«Ta tuleb!»

Surnud hüppasid kogu oma kehaga vastu ust ja see nende vastuhoid ilmselt päästiski ukse pilbastumast. Vana raamuks oli keskelt sisse vajutatud, ääred irvendasid kõik. Lukupoolne uksepiit oli pooles pikkuses pilbasteks. Ukse tagant kostus õõnsat kõlatut kurja naeru.

«Nüüd ma tulen!»

Kolmas hoop lõi ukse pilbasteks ja Astrid oli sees. Ning selsamal silmapilgul rebis Ragnar ta välja tagasi. Kuid uksematist kaugemale tal jõudu ei jätkunud. Võitles, mis ta võitles, aga lõpplahendus oli selge kohe alguses. Nagu tuusti raputas ja rebis Astrid Ragnarit, kiskus, rebis, purustas. Siis avas oma suu, see venis tohutult suureks ja sellesse tõmmati Ragnari tõmblevad jäänused sisse nagu tolmuimejasse. Seejärel materialiseerus koll ümber, võttis noore naise kuju ja astus naeratades edasi. Ta teadis, et on võitnud ja nautis oma momenti.

Kuid uksest sisse ta ei saanud. Nagu klaas oleks ees olnud. Naeratusest sai õel irve.

«Aaaa… Meeeerike! Õeraas! Saangi lõpuks ka sinuga arved klaariks, mehevaras!»

Ja taas tumedaks välku pritsivaks monstrumiks muutudes lendas see kurjus tohutu hooga ukseavasse. Ja põrkas sealt tagasi nagu kummipall. Sisistades ja kriisates ning kätega nõgesepahna laiali paisates kihutas Astrid vaateväljast eemale ja hetk hiljem hakati maja teisel pool suure jõuga aknaluuke eest kiskuma. Kuid ka need pidasid vastu. Nüüd suunas Astrid kogu oma jõu köögiakna sissesurumisele. Mürtsatus järgnes mürtsatusele, maja värises, klaasid klirisesid ja kukkusid eest, aga luugid ikka veel järele ei andnud.

«Pane vaheuks kinni.»

See oli öeldud mulle minu enda ajus. Masinlikult sulgesin koridori ja tagatoa vahelise ukse ning samal hetkel vajutas Astrid köögiakna sisse. Kõlas võidukas röögatus ja siis pressis vääramatuna tunduv jõud ukse sissepoole kummi.

«Ma tulen!»

«Kallis, kas sa ei võiks ometi vähe kiiremini teha? Ma ei jõua seda hullu mutti pikalt kinni pidada.»

Meeri oli toas. Ta istus Aivari juures ja silitas tema põski. Aivar ise oli täielikus koolnukangestuses nii käed kui jalad laiali ajanud ning selgroo nagu vibu kõveraks löönud. Kuid hing püsis temas endiselt sees ja kuni see veel nii oli, olid trumbid ikka Astridi käes. Surve uksele kadus ja järgmisel momendil tabas nagu sepavasaraga antud kohutav hoop tagatoa ainsat akent. Õhk oli täis kilde, aga Astrid tuppa ei saanud. Vaatasin Meerit, see tiirutas tihti pigem aimatavana mööda toa perimeetrit ringi ja kõikjal, kus väljastpoolt hoop anti, oli ta täpselt sellel ees. Kuid selge oli, et kauaks seda enam olema ei saa. Ats oli end hirmust laua alla käkra tõmmanud ja temast polnud mingit abi. Polnud abi ka ei minust ega Kadist, siin oli kõik väljas möllava Astridi ja toas tema vastu seisva Meeri teha.

«Kallis, mu kullakallike, tule ometi!»

Väljas kostus hirmus ragin, maa vappus ja lambid laes kustusid.

«Ma tulen. Sa ei saa minu vastu!»

Mõtlesin õudusega maja taga kasvavate vanade vahtrate peale. Piilusin välja vaadata ja nagu tellitult vajus just sel momendil üks nendest puuhiiglastest maja poole.

«Hoidke alt, puu kukub!»

Käis jube raksatus, lööklaine läbis kogu mu keha ja hetk hiljem vajusid pilbastunud oksad läbi lae, selle peal olnud isoleerivat kuiva liiva kosena põrandale lastes. Väljas röögiti naerda.

«Jaa, jaa, jaa! Kallis, veel õige natukene! Tee ruttu! Ma olen siin, ma ootan sind!»

Olin pikali maas poolest kehast liiva all. Kadi ulgus kuskil pimeduses nagu hunt nutta. Meeri naeris laginal. Aivar korises oma viimaseid korinaid. Mul oli kõigest täiesti ükskõik, sestap ei tundnud ma enam mingit hirmu, kui teine puuhiiglane hoone lõplikult sodiks lõi. Seinapalgid vajusid tappidest välja, krohvitolmu ja purustatud ahjulõõride tuhka olid kõik kohad täis, lae ja põranda vahel oli kõige enam meetri jagu maad ja mitte ükski pind ei olnud enam sirge. Reiejämedused oksad olid end ramminud nii läbi lae, seinte kui ka põrandate, kõik kohad olid pilbastunud puitu, purustatud mööblit ja riideräbalaid täis. Käis veel üks raksakas, ühtlane lauge purustav löök. See oli korsten, mis pikuti katusejäänustele vajus. Ja ma teadsin, et Astrid nüüd tuleb.

Ja ta tuli. Väljas kostus pöörast ulgumist, rähklemist ja sisinat ning otsaseina irvendavad palgid lendasid laias kaares kõigi ilmakaarte poole laiali. Kõik ragises ja raksus. See vähenegi osa säilinud esikust muutus sodihunnikuks ning lagi tuli veel poole jagu põrandale lähemale. Ruumi ja aju täitis juubeldav võidurõõmus rõkkav verd tarretav irvitav naer. Nägin läbi tolmuvine Astridi lõõmavaid silmi Aivari kohal. Ja siis jäi kõik äkki vait.

Umbes pool tundi hiljem alustasin enese sellest põrgust väljavenitamisega. Kuskil poolel teel haarasin kaasa ka uimaseks löödud apaatse Kadi, sain talle mingil määral eluvaimu sisse ja teda enda järel lohistades roomasime poolenisti voodist välja veetud onu Aivarist üle minnes vabaduse poole. Aivar oli nüüd kohe päris kindlasti surnud ja kõigega päri. Lõpuks ajasime end segipaisatud hoovil tuikudes püsti.

Häving oli üle käinud kõigest. Suur juurtega välja kistud kuusk vedeles maas elektriliini peal, kaks vahtrapuud pilbastatud elumajal. Õunapuud kõik viimseni murtud, sirelid välja juuritud. Maapinnast oli nagu buldooser üle käinud, kõikjal vaid kaos ja häving. Üllataval kombel oli eemale pargitud auto sellest kõigest puutumatuks jäänud.

«Sa mine. Oled siin juba niigi kaua olnud. Sind oodatakse.»

«Aga sina?»

«Mis mina? Mina jään siia. Isa ja ema kõrvale. Lapse kõrvale. Siin on minu kodu. Elavatele pole siin midagi teha. Aga surnutele on see väga ilus koht. Kui meid näha tahad, tule kunagi.»

«Ja Astrid?»

«Astrid ei tule enam. Ema sai isa kätte. Otse nina alt. Astridil ei ole siin enam võimu. Aga mine nüüd. Mine. Mind ei ole enam kauaks.»

Seda öeldes tõstis ta üles käe, milles hoidis verega määrdunud servaga suurt klaasikildu. Teise käe veenid ja arter olid pikkupidi puhtalt läbi lõigatud. Kadi vajus vaikselt kaevu najale, seejärel istuli maha. Ta oli minemas sinna, kus talle juba lapsest saadik kõige rohkem meeldis olla. Kadi vaatas mulle veel viimast korda naeratades otsa.

«Mine. Ära kurvasta. Minuga on kõik korras. Me näeme ju nagunii jälle. Aeg ei oma tähtsust.»

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.