KREMLI AGENDID ⟩ Kui miski kõnnib nagu part, prääksub nagu part ja näeb välja nagu part, siis...
Hiljaaegu edastas Postimees uudise, et Novaja Gazeta nobelistist peatoimetaja Dmitri Muratov väitis usutluses YouTube'i kanalile Solodnikov, et Putin on maksnud mitmele lääne poliitikule – nende hulgas Läti parlamenti kandideerivale Ainārs Šlesersile – aastas 1,5–2 miljonit eurot. Putinilt raha vastu võtnute seas nimetati veel Austria endist välisministrit Karin Kneisslit, kelle pulmas Putin isiklikult kohal käis ja prouaga mõne sammu tantsugi vihtus, Soome endist peaministrit Esko Ahot ning endist Austria liidukantslerit Wolfgang Schüsselit. Iga kriitiliselt mõtlev inimene küsib nüüd endalt – kas meile Eestisse on ka voolanud Kremli raha?
Teada on, kuidas Venemaa ettevõtted on oma huvide kaitsmiseks euroliidu liikmesriikides pärast 2014. aasta Ukrainasse sissetungi lobistanud. Vaatamata 2014. aastal Venemaale kehtestatud sanktsioonidele, jäi Euroopa Liit kõigest hoolimata Venemaa suurimaks kaubanduspartneriks ja järgmisel, 2015. aastal oli Euroopa liidu osa Venemaa koguekspordist 44,8 protsenti. Lisaks ajakirjanduslikud uurimused, mis on kinnitanud, et paljud Euroopa paremäärmuslikud parteid on olnud ka otseses suhtluses Kremliga, ning ärgem unustagem Orbánit, kelle poliitiline võim on rajatud puhtalt odavale Vene gaasile.
Transparency Internationali, rahvusvahelise korruptsiooni vastu võitleva organisatsiooni esindaja sõnul on Venemaa firmad efektiivseks äriajamiseks ning oma huvide kaitsmiseks palganud Euroopas lobiste nii inimeste kui ettevõtete näol. Enamasti mitteametlikult. Registrid annavad ülevaate vaid väikesest osast lobistamisele kuluvatest summadest, tegelikud ulatuvad lobieelarved tõenäoliselt miljonitesse eurodesse.
Nende uuring näitas, et kõige aktiivsemalt on oma huvide eest Euroopas lobistanud gaasimonopol Gazprom, näiteks Austrias on tema huvisid kaitsnud nafta- ja gaasifirma OMV. Prantsusmaa sõltumatu elektri- ning gaasiliit on esindanud Gazpromi huvisid Euroopa Komisjonis energiahindade arutelul ning korraldanud Gazpromi inimeste ning saadikute vahelisi kohtumisi.
Gazpromi puhul ei ole muidugi mingit mõtet rääkida ühe ettevõtte lobitööst – see on Venemaa juhtkonna lobitöö ja jutt käib energiast, mis on tänase hübriidsõja üks sõjapidamise vahendeid.
Alles neli aastat tagasi väitsid Putin ja Merkel üheskoos Berliinis, et Nord Stream on puhtalt äriline projekt. Enne kohtumist mainis Merkel suusoojaks, et nii Saksamaal kui ka Venemaal lasub vastutus aidata lahendada Ukraina ja Süüria konflikt, rõhutades, et Venemaal on selles ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena eriti suur roll.
Kas Venemaa ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena oli oma vägedega parajasti Ukrainas ja Süürias ning tal oli tõesti eriti suur roll neis kahes riigis mitte olla? Tõsi. Merkel väitis veel mõned päevad tagasi, et ei kahetse energiaalast koostööd Venemaaga, ega jah, kuidas sa inimene saadki. Kuigi puhtalt äriline projekt, millele Balti riigid ja USA algusest peale sõrgu vastu ajasid, on gaas praegu selgelt üks Euroopa enda vastu kasutatavaid vahendeid. Võimalik, et Merkelil on omad isiklikud põhjused, miks toonast koostööd Venemaaga mitte kahetseda.
Nüüd tuleb imestamise koht. Aga meie? Kas tõesti on Herman Simm, Aleksei Dressen, Vladimir Veitman ja Deniss Metsavas ainsad, kes on saanud Kremli raha? Miks ei paista meil kusagilt Vene lobistamistöö välja? Peale Marko Pomerantsi juhtumi. Tema suhtekorraldusfirma Powerhouse nägi Gazpromi nimel vaeva, et lobistada Eesti riigilt juurde ankrualasid tankerite teenindamiseks. Aga müts maha, ta tegi seda avalikult, töö on töö. Vanasõnagi ütleb, et töö ei riku meest.
Aga varjatud Gazpromi miljonid? Saksamaa saab, Soome samuti, Austria saab, Prantsusmaale jagub, isegi kuradi Lätisse liigub Vene raha, aga meile? Ei midagi? Täiesti mõttetu riik oleme Venemaa silmis või? Stalinile baaside loomiseks kõlbas, Vene raha läbi Danske panga pesemiseks kõlbas, aga energiaalase ja poliitilise lobitöö mõttes oleme Venemaa jaoks liiga väike üksus? Imelik.
Selle üle, kuidas Aivar Rehe endale «meeleheitest» vabatahtlikult käe külge pani, ei hakka arutlema, see on nii traagiline. Praegu on eriti selgelt näha, kuidas Venemaal suurärimehed «meeleheitest» küll aknast välja kukuvad, jahi pealt merre pudenevad või koos perekondadega noa või kirve otsa jooksevad. Meeleheide on üks hirmus asi.
Päris mõttetu maa meil siiski pole, nii «hullud» need asjad nüüd ka ei ole. Venelaste lobistid on ühiskonnas selgelt eraldatavad. Isegi nende retoorika kattub Putini ja tema liitlaste omadega, lugeda võib näiteks Eesti Ekspressis avaldatud ülevaadet sellest, kuidas Mart Helme kannab ette Riigikogu puldis Kremli propaganda jutupunkte. Mäletate, alles hiljuti keelas Lukašenka Valgevenes ära hinnatõusu. Meil väitis just äsja Martin Helme, et kui Eesti Energia müüks elektrit 3 sendise kilovatihinnaga, oleksid nad ikkagi kasumis. Näete ju küll mõtteviiside sarnasust.
Kui Lukašenka vaagub sisuliselt hinge – tema valikud on napid, Venemaa võimalused sõjast edukalt väljuda on nõrgad ja Putini troonilt kukkumine saab surmaotsuseks ka temale –, siis Helmete leibkonna kremlilembusel on mingid muud põhjused. Üks kolmest: kas seda tingib Kremli raha; kas Mart Helme on Venemaal suursaadikuks olemise ajal tekkinud keskmisest tugevam sümpaatia selle riigikorra vastu; või Helmeid valdab samasugune kibestumus nagu Herman Simmi. Neljas, väiksem võimalus on ka – Mart, Martin ja Moonika on lihtsalt rumalad ning on nõus igasugust retoorikast suust välja ajama, mis neile hääli toob.
Vastus on ju siin: madalam haridus, vähem raha, kallis elekter, lihtne lubadus et “elekter odavaks!!!” Aga kuidas? Suva! pic.twitter.com/xNiTxAVR0m
— Jan Erik Nõgisto (@Ngisto) October 12, 2022
Rumalus ei välista, Helmete leibkond on Kremli agendid ka juhul, kui nad ajavad Kremlile kasulikku poliitikat lollusest. 3-sendise kilovatihinnaga liputamine võib ühelt poolt paista kohaliku Lukašenka läminana, teisalt annab ta tähelepanelikule inimesele palju vastikuma sõnumi: 3-sendine elekter on täiesti olemas, odavamgi. Täiesti odav ja jõukohane gaas niisamuti, mõistliku hinnaga mootorikütus, odav viin, metsamaterjal, mida iganes. Siinsamas kõrval, vähem kui 400 kilomeetrit ida poole.
See jutt pole autori enda väljamõeldud kõnepunktid, mida omistatakse EKRE-le. Pühapäeval rääkis Martin Helme Vabaduse väljakul toimunud protestiaktsioonil, kuidas Eesti seisab eksistentsiaalse valiku ees: «Ühel pool on inimesed, kes meile lakkamatult valetavad ja kelle poliitika meid iga päeva vaesemaks teeb, ja teisel pool on ainus partei Eestis, mis ütleb, et moodne tsivilisatsioon ja sellega kaasnev elustandard on võimalik ainult odava ja küllusliku energia saadavusel.» Sellele järgnesid süüdistused Kaja Kallase ja rohepöörde suunal, kuid jutust kõlab läbi selge orbánilik toon.
Kui genotsiidi korraldav kurjus sulle aplodeerib, siis oled ehk valesid valikuid teinud...
— Martin Laine (@Martinlaineolen) October 18, 2022
Vene riigitelevisioon mängis Helme kõnest ette terve minuti, kiites, et Eesti eksminister on avanud silmad!
Ei saa salata, et selline mulje võib eemalt vaatajale jääda.. pic.twitter.com/LtmJ49S0bp
Pole vaja detailidesse minnagi, kõik oskavad Google'it kasutada, aga säärane ühiskonna destabiliseerimine, mida EKRE läbi aastate viljelenud on, on tavapärane Le Pen ja sellel on oma kindlad juured. Marine Le Penil on EKREga sidususe kinnituseks ka lähemad kokkupuutepunktid olnud, Mart Helme on end temast tagandada püüdnud, aga see on nagu bumerangiga – viskad minema, aga see tuleb ju kohe viskaja juurde tagasi. EKRE soojad noodid Ungari suunas annavad hea võrdluspunkti, vana Helme peaministrina oleks meie idanaabrile hea Orbán number kaks.
Avalikkuses on kõlanud süüdistusi EKRE ja Kremli seotuse kohta aastaid – tegemist on ühe kõige räigema süüdistusega, mis saab laskuda parlamendierakonnale. Algselt justkui kõlanud sotside ja Reformierakonna valijate vandenõuteooriana, on aja ja kriiside möödudes Helmede jutupunktide valik seda ainult kinnitanud.
Sama on Varro Vooglaiuga. Temapoolne ühiskonna lõhestamine on ilmselgelt Kremlile kasulik, seega on tegemist samuti Venemaale kasuliku agendiga. Kas on Varro värvanud raha, kibestumus või rumalus, vahet pole. Agent on agent. Ka siis, kui ta on isehakanu.
4/11 - Varro Vooglaid räägib endiselt vene juttu. pic.twitter.com/v5jlfMEDFn
— Eva (@evateemad) October 16, 2022
See, et meie Venemaast läbi ajaloo taanduda oleme üritanud, on niisama selge fakt, kui see, et Venemaa meiega läbi ajaloo, valimata vahendeid, ühte heita on soovinud. Kui Kreml on Lätis, üle lahe Soomes ja teisel pool merd Saksamaal, siis pole mõtet ka meil täna hetkeksi kahelda, et ta siia meie keskele oma kombitsaid ajanud ei ole.