SEKS JA LINN ⟩ Millised on kallid inimesed?

Mida teha reede õhtul, kui lihtsalt üldse ei viitsi välja minna, aga tahaks suhelda ja võib-olla meestega? Ostad pudeli proseccot, kuivatad kodus pesu, jood lakitud küüntega oma jooki ja tõmbad jälle Tinderi. Sest tõesti üldse ei viitsi välja minna. Kaminas põleb tuli. Mul ei ole vaja endale rohkem midagi tõestada. Küsimus on nüüd ainult selles, kas sa oled härrasmees – üheks õhtuks või kogu eluks – või mitte.

Ausõna, ma olen oma nime, näo ja vanusega. Ma tõesti tulen antropoloogi positsioonist välja enda meelest, aga... Mis sealse tagamõteteta enesepresentatsiooniga üldse võimalik on? Kes ma olen? Nimetan end kirjanikuks, midagi muud öelda oleks veel imelikum kui see. Samas tunnen ebamugavalt, kui keegi tuleb küsima, mida ma kirjutan – eriti, et kas saaks lugeda. Mine raamatukokku ja vaata sealt soovitusi, ma ei tulnud Tinderisse selleks, et omale lugejaid leida. Pealegi edeneb proosa nii aeglaselt, et ma ei tohikski end tegelt kirjanikuks nimetada. Fear of success on hullem kui läbikukkumine. Kuigi enam pole väga millestki läbi kukkuda, põrand on auke täis. Hõljun niisama raamatute ja ideede vahel – samamoodi on meestega vist. Mitte miski ei loo samasugust pinget, millega ma nii kaua luulet olen kirjutanud. Pinget, millega ma elama olen harjunud. Normaalne stabiilsus on saavutatud ja see on kummaline. Mul pole aimugi, kes mulle meeldida võiks.

One night stand võib olla jumala viisakas, kuni sa pole ainult mingi kiimas idu, sest, sorri, sellisel juhul ma ei viitsi isegi su koera pärast ennast kodust välja veeretada. Selliseid tüüpe on seal eri variatsioonides alati olnud. Aga mu point on ka nendele vastates harjutada suhtlemist. Mul tõesti on seda vaja, pärast kõiki neid kokku kleepivaid traumabond suhteid. Arvestades seda, et tegin fuckboy stsenaariumi ühe tüübiga nii põhjalikult läbi, ei huvita keemilise sobivusega eksperimenteerimine mind ka enam kuigivõrd. Ta oli vähemalt nii viisakas, et ei viidanud seksile kohe esimese vestluse käigus. Muidugi me ei kohtunud Tinderis ka.

Räägin viisakate meestega viisakat juttu, mingeid erilisi tundmusi ei teki, kokku ei püüa saada. Ja siis kirjutab keegi Pärnust. Ilma pildida. Mingi tunne tekib. Juba avastan end ette kujutamas, et ta on mingi järjekordne kohalik gängster, kuna ta töötavat (liiga) palju. Vastab ka harva, aga otsib naiselikku naist. See on korralik provokatsioon. See asi mul Pärnuga pole ära lõppenud – mis iganes asi see on. Kahtlustan, et midagi vägivallaga seotut, mis ühendab mu sisse kodeeritud arusaama armastusest. Kas ma üldse suudan kedagi romantilises mõttes tõsiselt võtta, kui kuskil kaadri taga verd ei voola?

Miks ma nii mõrd olen?

Instinktiivne tõmme meeste poole, kes on sarnase emotsionaalse profiiliga, nagu olid mu lähikondlased, on teoreetiliselt lõppenud. Nüüd rahulikult iseendaga olles vaatlen pigem oma iseseisva elu jooksul tehtud valikuid inimsuhetes ning näen nende meeste vaheliste omaduste kattuvusi, kes on mulle eriti sügavalt korda läinud. See protsess on kusjuures äärmiselt vajalik eeldus teistsuguste valikute tegemiseks. Ent sellega seoses – nendele ükshaaval mõeldes – taban end ikkagi nende vastu sügavaid tundeid tundmas. Nii mõnigi, kellest ma aastaid üle ei saanud, on nüüdseks tuhaks põlenud ja mu hingest haihtunud – mul ei ole alles midagi peale ükskõiksuse. Kuid on neidki, kellest tean, et ma ei suudaks nendega samas ruumis olla või neile kuigi kaua otsa vaadata, ilma et jaanitule suurune tuli uuesti lõkkele ei lööks. Ja tuleb kusjuures välja, et ega sellistes armastussuhetes sugu nii määrava rolliga polegi.

Olla korraga 30ndates ja 13 korraga on endiselt koolist ja töölt poppi teha, et kaugelt külla tulnud sõbrannaga poodidesse minna, parfüüme valida, suitsetada ja teineteist koju saata. See on tõeline romantika. Ühistransport ja kaubamaja allahindlusletid, mille vahel nii paljud teisedki naised jopedes higistavad, annavad sellele ekstra nüansi perverssust juurde. Mul tuleb meelde, et see sama tüdruk oli too, kes mind veel Tartus elades suudlustega peolt koju minemast hoidis... Samal ajal kui keegi nimetu ja näotu, kes justkui mu minemise plaanile peale passis, oli valmis koju saatma. Muidugi ma jäin tolle tüdrukuga, sest ta hoidis mind. Ta ei tahtnud midagi muud, kui minuga koos olla – mitte mind saada ega omada või vedada, ei – ta tahtis mind minu pärast. Süda tunneb sellised kogemused ära ning selle tagajärjel ei ole mingit ärevust, kahtlusi ega vajadustki üle mõelda, sest turvatunde tekitabki tunnete vastastikkus, mis on täiesti vaba.

Parfüümi ostsime muide nii talle kui ta peikale.

Võib-olla on romantika miski, mis on alaliselt väljasuremisohus. See on Hollywoodi sci-fi, millele Instagrami kahedimensiooniline postrielu õõnsalt hoogu annab, samas kui inimesed, kes päriselt teineteisse armuvad, millegi ainult neile kahele arusaadavalt jabura ja jumalikult geniaalsega tegelevad. See võib juhtuda isegi nende vendadega, kes panevad endast Tinderisse Badass nime alt neoonkollastes ehitustunkedes pilte üles. Või Million Dollar Man, kes teeb «Tinder dates great again». Vahet pole, mida mina sealsetest inimestest arvan, mulle ei meeldi niisamagi eriti paljud, aga kui ma näen või saan teada, et kellelgi on armastus, siis mul on täiega hea meel. Mida rohkem seda juhtub, seda parem.

Kui ma mõtlen seksuaalsuse ja romantika ning meeste ja naiste vaheliste erinevuste ja sarnasuste peale, siis tulevad omdadustena esile vaimse vägivalla ja seksuaalsuse mürgine ahelreaktsioon versus orgaaniline ja loomulikult kulgev lapselik sõprusest lähtuv romantilisus. Mõlemad versioonid on väga intensiivsed, aga täiesti erinevat laadi.

Vägivaldsed ehk kindlaid raame ette raiuv suhte formaat ongi kasvatanud minus mõrda, sest raamistuse loomine ise on käskiv, mitte kokkuleppeline. Dialoogi ja dikteerimise vahe on ilmne. Dikteerimine saab olla nii passiivne kui agressiivne ja mõrralik algelement, nii nagu despoodigi oma, on kontrolli vajadus. Vajadus ise on sealjuures kõige nõrgem tegur – nii esineb rangusega alati koos nõrkus. Muuseas tõestab inimese haiget loomust siinjuures seegi, et üks osa sõjategevusest on naiste vägistamine (anastamine selle kõige otsesemas ja intiimsemas mõttes), sekslaagrite loomine, mis on sisuliselt vägistamise koonduslaagrid, ja need on osa organiseeritud sõjategevusest.

Sellest kahjuks muidugi ajalooõpikud väga ei räägi. Huvitav, kas kaitseväes räägitakse? Kui mees domina juurde läheb, siis ta vähemalt teab, et tahab naise käest (vähemalt) peksa saada. Mu lemmikud poisid muide väga õhutavad mu dominaks saamist. See on teenus/suhe konsensuslik otsus. Sõda aga ei küsi kellegi käest, kas tahate surma saada, sest meil on poisid treenitud ja valmis tapma.

Üldiselt võiks naistele tasuta enesekaitse kursuseid olla, kui meestel kaitseväe kohustus on. Kui meeste jaoks on normaalne rünnaku planeerimine, siis võiks naiste jaoks olla normaalne kaitse planeerimine. Enne kui see manosfääri asi täiesti lappesse läheb, sest juba praegu on misogüünia võtmas terroristlikke mõõtmeid. Ja sel on armastusega pistmist ainult nii palju, kui kauge see armastuse tunde kogemisest on. Romantilise armastuse iseeneslikus arengus on käsu puudumisel võimalik hoopis teistsugune tulem, mis saab osapooltele kergemal moel luua selle, mis neid kõigest hoolimata tugevalt siduma jääb.

Suudlused otsaette

Käisin nädalavahetusel erootikapeol ja tundsin end seal nii hästi, et meenus, millest kergustunne sisuliselt koosneb. Esiteks on väga lõbus enda üleslöömisega tegeleda, eriti kui tegu on temaatilise kostüümipeoga. Kolmandik pidutsemisest on sel juhul eeltöö enda ehtimisel. Teiseks: täpselt õige tantsumuss ja piisavalt ruumi, et valimatult oma käsi ja jalgu laiali tantsida. Kolmandaks: lebola suitsuruumi asemel. Lisaks – ja ma ei saa seda panna kuidagi eelnevaga hierarhiasse, sest see on lihtsalt nii armas – kallid poisid, kes muretsevad selle eest, kas mul on ikka hea olla. Need ei olnud poisid, keda ma sealt leidsin – selleks, et uute inimestega üksinda nullist tutvust teha, olin ma mõtlemisest liialt nüristunud –, vaid mu vanad sõbrad, kes on juhuslikult omavahel skeene kaudu tutvunud, ent keda ma eraldi tean juba pikki aastaid. Võisin rahulikult niisama vedeleda ja vait olla ja tunnelda, öelda suvalisi asju, kuulata ja jagada teistega intiimseid pihtimusi, mida inimesed neis leboruumides kusjuures kollektiivselt tegid – nii mehed kui naised on võimelised oma tunnetest rääkima! Sellised olemised on anti-sõda.

Ei mingit pealetükkivat sebimist ega vulgaarset võrgutamist. Mõni lihtsalt oli tulnud kostüümis, kus tal oli üks tiss väljas või ainult hommikumantel seljas. Julgeti olla haavatavad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Ükski embus või sümpaatia väljendamine ei ohustanud mitte kuidagi mu soovi mitte seksida. Saingi pärast aru, kui väga ma ei viitsi sebida ega kedagi leida. Tahan lihtsalt nunnude inimestega koos olla, sest meil on teineteisega hea ja turvaline olla need, kes me oleme.

Kella kuue paiku hommikul, kui pidu juba laiali hakkas lagunema, toimus maja ees muidugi ikkagi see igale peo lõpule omane jauramine. Tegin poistega suitsu ja tihti lõikas keegi täiesti suvaline meie vestlusse lambi kohast sisse keskpärase filosofeerimisega, mis dialoogi sisuga üldse kokku ei haakinud. Kaks minutit inimeste vahel ei saa tegelikult kuidagi asendada kaht aastakümmet. Üldiselt suutsin ära kuulata ja olla tolerantne, kuna ei pöördutud otse või ainult minu poole.

Aga üks moment mul snäppis ära, kui keegi ilmselgelt üle joonud tüüp midagi mulle jaurama tuli. Mu pehme ja õrn olek pöördus kardinaalselt, nii et ma isegi peaaegu ehmatasin, kui ma ta kahe lausega verbaalselt nii läbi olin peksnud, et ka head poisid mu kõrval igaks juhuks hinge kinni hoidsid.

Nii et ju siis on ülejoomine nüüd mu trigger. Eelistaksin mitte kaitsepositsiooni võtta, aga sõdalane mu sees ei maga, vaid on programmi peal, mis kustutab eelnenud elu halba mixtape'i sõnadega: «Mitte kunagi enam korrata tehtud vigu, mitte kunagi enam korrata tehtud vigu, mitte kunagi...» – ja kui vigane paistab juba kaugelt mu poole tulevat, käivitub sireen igaks juhuks võimalikult õudse huilgamise ja vilkumisega, et viga ikka päris kindlasti korduma ei hakkaks.

Pärast oli natuke piinlik ikkagi, sest nägin, kuidas energia, mida ma sellele vennale edasi olin lükanud, lükkus mu ees temalt kolmandale – kes selle siiski oma roosas tüllkostüümis maha suutis vaigistada. Pärast julges too teine siiski mulle otse silma vaadata, küsides: «Noh, kas teeme pauku ka?» Ma ei tahtnud laskuda mõtetesse, mida ta selle all mõelda võis, ja lihtsalt pööritasin silmi ja läksin takso peale. Mul läheb endal ka peotuju ära, kui signalisatsioonisüsteem huilgama hakkab.

Sellepärast ma olengi otsustanud nüüd õppida paremini suhtlema. Juba põhimõtteliselt laigin kõige vastunäidustatumaidki tüüpe Tinderis (organutangiks treeninud sõjaväelane), lihtsalt selleks, et oma mürgiseid reaktsioone vaadelda. Imbetsillid on ka inimesed. Kõigil on õigus olla idioot ja mul pole vaja olla nii saiko, et selle peale reageerida.