MINA ELASIN SIIN ⟩ Hagudi. Võsareporter ja kurjad koerad

Minu kodu- ja sünnikoht on Tallinnast ca 50-kilomeetri kaugusel asuv Hagudi alevik. Seal elasin sünnist kuni 16-aastaseks saamiseni. Siis kolisin pealinna – sel ajal, ja eks ka nüüd, oli see kõigi noorte unistus ju: et saaks jumala eest vaid maalt ära linna! Nüüd meeldib mulle end tutvustades öelda hoopis: «Mina olen üldse maalt, maakas!» Veider, kuidas vanusega vaade muutub.

Maantee ääres olevat Pääsu poodi teavad pea kõik, kes on kunagi Raplasse sõitnud. Foto: Roman P. / Foursquare.com

Võib öelda, et minu lapsepõlvega ehk 00-ndate algusega võrreldes on see koht samuti muutunud. Lapsi käib põhikoolis vähem, endine postkontori hoone on suletud, samas on rongiperroon uus ja moodne ning põhikooli-lasteaia kõrval asuvad lastele kaasaegsed mänguväljakud ning ronimisatraktsioonid. Seal, kus minu ajal olid vaid põõsad ja võssakasvanud metsaalune. Väiksena ootasin aega, kuni saan nii vanaks, et kasutada mingi minevikuhetke kirjeldamiseks terminit «minu ajal». Nüüd on see siis käes. Samas puuduvad alevikust ikka veel pangaautomaat ja tänapäeval pakkide saatmiseks vajalik pakiautomaat. Arenemisruumi veel on, kui just kõik varsti maalt ära linna ei koli, aga vaevalt see juhtub.

Oluline on Hagudist rääkides rõhutada just sõna «alevik», sest kohta ei tohi sassi ajada kohe kõrval asuva Hagudi külaga, kus elanikke on vaid 95 aleviku 311 asemel (2011. aasta andmetel). Väiksena oli ikka uhke öelda, et elad ALEVIKUS, mitte mingis KÜLAS!

Lapsepõlvemälestusi

Vanasti sõideti ikka jalgratastega aleviku piirist välja naaberküladesse. Nüüd on kõigil elektritõukerattad ja need muudkui vuravad minust mööda, kui oma nüüd juba 13-aastast taksipeni jalutan. Ikka neid samu teid mööda vuravad, mida mina omal ajal kõmpisin. Ja vurasin ka, aga vanaaegse keskelt kokkupandava jalgrattaga, mitte elektritõuksiga või rolleriga.

Tegelikult oli see keskelt kokkupandav ratas juba tol ajal liialt «vanamoodne», kõigil olid juba uued, käikudega velod. Aga meil polnud nii palju raha. Nüüd iseenesest oleks sellised rattad ju väga in, aga kahju, ei ole enam alles. Ainult ühed vanad puust suusad on. Need ei olnud siis ega ole ka praegu in. Just nende suuskade pärast oli minu jaoks peaaegu terve põhikooli aja mõistatus, kuidas teised oma suuskadel niivõrd kiirelt edasi vuhisevad. Minu jaoks tähendas suusatamine ikka rühkimist ja ähkimist ja puhkimist ning pidevat lume suusatalla alt ära kraapimist. Olin juba suusatamist absoluutselt vihkama jõudnud hakata, kui sain umbes seitsmendas või kaheksandas klassis omale jõuludeks või sünnipäevaks uued plastikust suusad. Need libisesid ise mööda sissesõidetud suusaradu. Tänu sellele sain viimased kooliaastad suusatamist lausa nautida ja harrastasin oma vabast ajastki.

Too talumaja, millest alevikust väljudes mööduma peab, on sama kui minu lapsepõlves. Ainult et vanasti oli see loomalaut. Nüüd elavad talus loomade asemel inimesed. Uued inimesed, keda vanasti selles alevikus üldse ei elanud. Neil on lehmade, sigade, kanade ja lammaste asemel hobused ja ketikoera asemel hästiõpetatud saksa lambakoer. Alati, kui oma taksiga sealt möödun, tuleb ta oma taluhoovi piirini (aed neil puudub) ning sealt edasi ei liigu. Valvab oma valdusi. Jõllitab meid valvsalt ja ustavalt. Muidugi, õige ka, liigub tänapäeval ju igasuguseid, ka maapiirkondades. Vaadaku kasvõi mind oma augulistes dressides ja vanades jooksutossudes – kahtlane võõras kuju. Võõras sellepärast, et lapsepõlve ajast on Hagudis alles vaid vanad memmed, kes ka aegamööda uute noorte inimeste vastu välja vahetatakse. Aga minu lapsepõlvekodu on siiski alles, õnneks. Seega ei ole ma ju tegelikult mitte võõras külaline, vaid täitsa Original Hagudi Gangster, uued noored lihtsalt ei tea seda ega tunne mind.

Tolles laudas sai lapsepõlves ikka loomi vaatamas ja paitamas käidud. Eriti ehedad mälestused meenuvad lehmavasikatega, keda käisin eriti tihti vaatamas ja silitamas. Alati juhtus, et kui ühe ninakest paitasin, haaras ta minu terve labakäe oma suure tugeva keelega oma ilaste lõugade vahele ja kukkus lutsima-imema. Tunne oli, nagu käsi oleks olnud hästi soojas vaakumis. Pärast oli käsi puhas, läbi lutsutatud ja tatine. Vist oli ka see, et vasikad võeti ju päris vara emade juurest ära ning vajasid siis tissilutsimiseks asendust. Minu käsi kõlbas hästi, aga piima kahjuks ei andnud. See koguti aga kõik kokku, tähendab lüpsti kokku, ja jagati külaelanikele. Raha eest ikka – mäletan hästi, et tolle lauda omanik, külaelanike suus tuntud kui Piimatädi, elas meie kõrvaltänavas ja tihti lippasin hommikuti, 25 krooni ühes ja oranži-valge-mummuline metallist piimanõu teises pihus, Piimatädi käest seda valget jooki ostma. Ja päris värsket sooja piima sai, kui olid kohe peale lüpsi laudas.

Veel käisime seal laudas sõbrannaga ka salaja, kui kedagi ei olnud. Tahtsime lihtsalt loomade seltsis olla ja seal mängida, ma arvan. Lauda kõrval oli veel mitu tühja kõrvalhoonet, kus kolada sai. Ja laudas sai ka kolada, tuli ainult uks lahti ja hiljem kenasti samamoodi kinni tagasi panna, et aru ei saadaks, et seal käidud on. Arvan, et kui me küsinud oleksime, oleks meile ka luba antud seal viibida, aga salaja on ju ikka alati põnevam.

Ükskord tahtsime me hirmsasti kanu paitada ja süles hoida. Teadagi, et see kanakestele aga väga meeltmööda ei ole, kui neid niiviisi ahistatakse, ja neid pidi hirmsasti taga ajama. Laudauksed panime kinni ja hakkasime kanu kinni püüdma. Mäletan, et ronisime lausa lae all paiknevale õrrele ise, et vaid kanakesi katsuda saaks. Lõpuks, suure kaagutamise ja tuulamise tulemusena väsitasimegi kanapere niivõrd ära, et saime nad omale sülle haarata. Haiget me neile muidugi ei teinud, ilmselt aga tekitasime korraliku šoki. Vabandust, tiivulised. Vastutasuks teen nii palju, et ma teid ega teisi loomi juba umbes seitse aastat ei söö.

Üks asi, mis ajaga külades ja üleüldse minu meelest igal pool paremaks on muutunud, on hulkuvad kassid ja koerad. Mitte nemad ei ole paremaks muutunud, vaid see, et neid tänavatel ei hulgu. Kõik lemmikloomad on oma kodudes-pesades, kammitud, söödetud, hoolitsetud ja kiibistatud. Kirbuvabad ja sõbralikud, koertekoolis koolitatud.

Vanasti oli ikka hirmus sõbranna juurde kõndida, kes elas viis maja edasi mööda sama tänavat ülesmäge minnes. Või mis mäge, künkakest pigem. Täpselt meie teekonna poole peal, kahe ja poole maja kaugusel, elas kuri koer. Nii me vist teda kutsusimegi – Kuri Koer. Alatihti oli see koer – ja kusjuures mitme järjestikuse koera kohta, kes sellel samal omanikul olid, kehtis see sama jutt – lahti ja hirmus verejanuline. Ja alatihti oli tal ka jooksuaeg, nii meile vähemalt öeldi, sest miks muidu ta nii kuri ja hammustamisvalmis alati oli. Ja alati leppisime sõbrannaga kokku, et saame kokku täpselt selle Kurja Koera aia taga, poole peal, et kumbki ei peaks sellest üksi mööduma.

Ükskord hammustas see Kuri Koer mind ka. Olin oma teise sõbranna ja tema väikevennaga ratastega küla peal ringi vuramas. Ja siis möödusime me Kurja Koera aiast. Ja ennäe, seekord oli koeral vist päriselt jooksuaeg, sest mingi emane peni oli tal külas. Ja värav oli pärani lahti. Eks ta sellepärast sealt aiast välja tormas, hambad irevil, et me tema kohtingut segasime. Mis me siis töllerdame oma ratastega mööda külateid ja segame teiste romantikat.

Noormees Kuri Koer oli aga hirmus pahane, nii pahane, et kargas mulle külje pealt kallale ja lükkas koos rattaga pikali. Olin oma kahest kaaslasest kõige ees ja nemad peatusid selle vaatepildi ja rünnaku peale veidi minust tagapool. Sõbranna väikevend toibus šokist aga kiirelt ja pani, nutujoru taga ja rattalenks vänderdamas, kiiresti vastassuunas kodu poole plagama. Sel ajal võitlesin aga väike mina, nii umbes seitsme- või kaheksa-aastane koolijüts, päris sõna otseses mõttes oma elu eest. Kutsuke oli mind rattalt maha selili kruusateele lükanud ja kõrgus nüüd täispikkuses, hambad irevil ja urin suus, minu kohal. Eks ma olin ikka täielikus šokis ja seetõttu on järgnev veelgi imekspandavav.

Ma mäletan selgelt, kuidas härra Kuri oma hambad veelgi rohkem paljastas, pea viltu keeras ja oma lõugadega minu kõri sihikule võttis. Ja olekski mind ilmselt sealsamas maha murdnud, kui mu väike käeke ei oleks ilmselt puhtast ellujäämise refleksist mu kaela ette tõusnud. Kõik käis nii kähku ja nüüd oli minu kõri asemel koera suus minu vasak käsivars, mida ta mõnuga rappis ja järas. See võis kesta nii 15 sekundit, aga võis kesta ka kolm täispikka minutit, ma ei tea. Igatahes lasi ta lõpuks mu puretud käsivarre lahti, hammustas magustoiduks veel ka mu paremast käelabast, sai ilmselt siis oma verejanu rahuldatud ning naases oma südamedaami juurde. Oli see kõik nüüd mõeldud viimase ees uhkustamiseks, et näe, niimoodi suudan mina teha meid aastasadu orjastanud inimolenditega, või kes teab, milleks.

Mina ajasin end vaevaliselt jalule, naasin mind silmad punnis jälginud sõbranna juurde ja palusin tal tapalavalt veel minu jalgratas ära tuua. Kusjuures sel hetkel sain aru, et M. on tõeline sõbranna, sest ta tõesti läks mu rattale järele. Riskides sellega, et ka tema saab pureda. Õnneks seda ei juhtunud ja peagi väntasime, mina ühe käega lenksust hoides ja vasak veriselt kõrval rippumas nagu Halloweeni eksponaat, kodu poole. Sealt sain oma esimesed õmblused ja õnneks mitte paanilist hirmu koerte ees.

Aga kuhu siis mindi, sealt väljapoole aleviku piiri? Millised kohad olid need naaberkülad, mida külastati? Üks oli päris lähedal, Seli-Koigi küla, umbes kolm kilomeetrit meie alevikust. Sealt oli pärit ka M. oma väikevennaga, kellega jagan Kurja Koera kogemust elu lõpuni. Tihti sai Seli-Koigis käidud jala ja tihti sai käidud seal ka rattaga. Nüüd täiskasvanuna vahel Seli-Koigi kaudu lähimasse linnakesse sõites tundub too kolm kilomeetrit pisuke. Aga siis tundus justkui lõpmatu. Nagu need lõputud viljapõllud ja neid ääristavad metsatukad ei saakski otsa. Metsaalused, kus kord M-i ja vanaemaga seenel sai käidud ja ära eksitud. Küll ainult umbes pooleks tunniks, aga hirmus oli see siiski. Viljapõllud, millel sai joostud ja lehmakookide sisse astutud. Ja ükskord avastasin põllu peal jalanõud jalast võttes, et sealt sibas välja suur must ämblik ja neid kardan ma veel siiamaani. Sest ma võin käsi südamel öelda, et siis tundus, nagu see ämblik oleks mind hammustanud. Selline väike punakas täpp jäi temast maha mu jalalaba peale. Aga vanaema käskis ikka igale poole teelehti peale panna – imerohi on see väikene taimeke!

Seli-Koigi küla ja Hagudi aleviku vahel elas samuti üks koer, Kuri Koer nr 2. Nendelgi polnud hoovi ääristavat aeda ning koer oli keti otsast alatihti lahti. Üleüldse peaks koerte ketis pidamine olema ebaseaduslik, pole ime, et nad vabadusse pääsedes Kurjadeks Koerteks muutuvad, kui neid terve elu vaid lühikese metallketi otsas hoitud ja kord-kaks päevas lihakäntsakas ette visatud on. Igatahes sai sellest majast alati kibekiirelt rattaga mööda vändatud või joostud. Paar korda ajas Kuri Koer nr 2 mind ka rattale järele joostes taga, aga hammustada ma tema käest õnneks kunagi ei saanud.

Veel asus Seli-Koigi ja Hagudi aleviku vahel, veidi maad pärast Kurja Koera nr 2 kodu, maa-alune truup. See oli minu ja M-i jaoks üks maagiline koht, sest seal lendas meie kujutlusvõime kõrgustesse, kui nii öelda võib. Nimelt sündis seal mäng, mille nimi oli Maa-alused. Maa-alused olid inimesed, kes elasid, nagu nimigi ütleb, maa all. Ja tõesti veetsime me palju päevi selle truubi sees, maa all ja väikese ojakese kaldal maapinnast madalamal, mis tollest truubist läbi voolas. Maa-alused ei saanud nimelt maapinnal hingata ja seepärast pidid elama sellest allpool. Teistele inimestele end näidata oli samuti keelatud. Nii peitsimegi end autosid või inimesi silmates truubi sisse. Seal sai olla vaid kummikutega, siis oli vesi täpselt parajal kõrgusel. Lisaks sai truubist ka mööda teed sõitvaid rattureid hirmutatud, hüüdes neile tontlikke sõnumeid maa alt. Ja Maa-aluste mängu jätkasime ka nt minu maakodu keldris.

Seli-Koigis oli ka üks kolhoosiaegne laut, kus me mängimas käisime. Eriti põnev oli selle teine korrus, mis oli täis tuvisitta. See oli aastatega hästi kuivaks, kergeks ja õhuliseks muutunud ja sellega sai hästi üksteist loopida. Veel sai laudas poodi mängitud ja ette kujutatud, et seal kummitab. Sai ronitud ka kõikidesse lauda ümbruses asuvatesse lagunevatesse hoonetesse ja heinaküüni. Viimase puhul oli kõige vingem teiselt korruselt laes oleva augu kaudu alla esimesele korrusele heinte sisse hüpata.

Nüüd täiskasvanueas olen lugenud jutte, kuidas vanasti peeti sellistes lautades punk-kontserte. Päris lahe on seda praegu ette kujutada.

Seli-Koigis oli ka saekaater, kuhu sai end peidetud, vahel isegi hommikul vara enne tööliste saabumist. Kükitasime siis seal saepuru hunniku taga või puitlaudade virna vahel. Nii kaua, kuni päris hirmus hakkas, et meid avastatakse, siis jooksime tuhatnelja minema. Mööda majadest, mille hoovides sai öösel ikka herne-, õuna-ja maasikaraksus käidud. Ja veelkord ette kujutatud, et neis kummitab.

Minu enda lapsepõlvekodus – seal, mis asus Hagudi aleviku piiride sees, asub veel praegugi – sai muidugi ka oldud ja mängitud. Näiteks lakas heinte sees isevalmistatud diskokeraga (mingitest värvilistest plastribadest kokku keeratud pall, mille sisse toppisime taskulambi) tantsupidu peetud; iseseisvalt, kuni põlved ja küünarnukid täitsa verised, jalgrattaga sõitma õpitud; verandal, mille me M-iga ise, nelja -ja viieaastane kahekesti, ära koristasime ja kolast tühjaks vedasime, kodu mängitud; kogemata vee pähe süütevedelikku joodud ja pärast oksendatud; kiirnuudli pakist saadud maitseainetega ülepuistatud toorest õuna söödud jne. Tehtud sai kõike. Ja see oligi lapsepõlv.

Alevik oli täitsa uhke tegelikult. Oma kooli, lasteaia, raamatukogu, postkontori, kahe poe ning rongi- ja bussipeatusega. Ja on seda praegugi. Lihtsalt muutunud inimeste ja muutunud hoonetega. Ja hästiõpetatud koertega.

Kirjutasin oma kodukoha kohta 2022. aasta suvel ka luuletuse, mis sai avaldatud toimetaja.eu luulevõistlusel «Paiga vaim»:

kodu

kodu on ju alati seal, kus on süda, öeldakse
minu kodu jääb alati sinna Kesk-Eesti metsade vahele
minu kodu jääb hingama sinna rabade maale, Raplamaale
kus väiksena pättust sai tehtud
kus järves sai ujutud ja kaane püütud
kus ratastega pikki vahemaid sõidetud
kus marju sai korjatud, rabades ekseldud
kus korra sai vanaemaga seenel äragi eksitud
kodu on seal, kus ema punub patse
kodu on seal, kus huultel kaevuvee ja kasemahla maitse
kodus saab alati uinuda vaikselt
kodus võid tunda end alati paikselt
isegi siis, kui suuremaks saad
isegi siis, kui selja taha jätad need heinamaad
isegi siis, kui hinges on raske ja
tahaks vaid karjuda
kodu jääb alati koduks ja kusagil mujal
ei olegi vaja ära harjuda
mu koduks on Hagudi, nagunii

Huvitavaid fakte

Hagudi on, muide, päris kuulus koht tegelikult! Kaks korda on seda külastanud lausa Peeter Võsa isiklikult. Nendest kordadest saab lugeda vägagi intrigeerivate ja klikkepüüdvate pealkirjadega artiklitest: «Mure väljaheiteid loopiva naabri pärast viis vapustava paljastuseni seksipiltidest» ja «Võsa avatud mikrofon: Hagudi ajukääbikud võtavad korralikelt kodanikelt eluisu».

Ja muidugi on Hagudil ka oma (jooma)laul: Hagudi jaama 12

Sest mida muud noortel maal teha on kui ikka pättusi ja joominguid. Isegi mina kui kunagine viieline õpilane sain mitu korda politsei eest ära joosta (olime jälle kuskil võsas kivi kõrval siidrit joonud ja keegi kambast oli endale igavusest ise politsei kutsunud (jah, seda juhtus tihti!)) ning koolist isegi mitu käskkirja saanud mingi pättuse eest.

Olid ajad, olid majad!

MINA ELASIN SIIN

Ooo Eestimaa, ooo sünnimaa

Kuni su küla veel elab, elad sina ka

Kirjuta ypsilonile oma kodukandist. Mitte sellest, mida teil kõike Tõraveres või Ihastes või Roosna-Allikul on (internet, RMK plats, vanadekodu), vaid tahaks mingeid isiklikke või niisama lahedaid lugusid koha pealt, mis konkreetselt seda kanti ilmestavad. Linna, linnaosa, alevit, küla. Eestis on pea 250 kohta, millest pooled ei kõneta kedagi üldse, aga võiksid.

Lood võiksid jääda 4000–6000 tähemärgi vahele, koos tühikutega, ja saata võib nad otse [e-mail]. Avaldatud tekstid on honoreeritud tekstid.