JALUTUSKÄIK KOHALIKUGA ⟩ Kohtla-Nõmme. Inglise hiilgust võib vaid aimata
20. oktoober 2022, 10:25
Olen teel Ida-Virumaale. Seekord Kohtla-Nõmmele ning jälle sama jama – ma nagu tean, kuhu sõita, kuid kasutan harjumusest kaardirakendust ning mul on pidevalt tunne, et olen siiski eksinud. Riigiametnike klubi korraldab taas jalutuskäigu. Viimane, millel osalesin, jäi juulisse. Tõsi, 4. augustil oli üks veel, kuid sel korral olin retkejuhiks ma ise ning see ei lähe arvesse. Ka lugu ei hakanud ma enda jutust ümber kirjutama.
Möödun Aserist ja pööran Purtse juurest paremale. Lüganuselt läbi, seejärel Püssi ning varsti ilmuvad kahele poole teed sügavad kanalid vaheldumisi aherainevallidega. Nooremapoolsed sügiseselt poolkiilakad lehtpuusalud nende turjal. Sõidan vaikselt, lasen akna veidi alla ning keeran raadio kinni. Päris sügis on.
Kohtla-Nõmmel sõidan esmalt ümber kaevandusmuuseumi territooriumi, jõuan asulasse ning mitmeid kordi üle lamavate politseinike rõnksatades saabun ühel hetkel raudteepeatusesse. Pargin auto ning õige pea saabuvad ka riburadapidi järgmised.
Tänast retke veab Mart Niineste, ajakirjanik ja muusik, kes on sündinud küll Tallinnas, kuid kelle juured otsapidi siin on. Kokku saab meid üllatavalt palju, ca 30 inimest kaugemalt ja lähemalt, kellele korraldaja alguses rõõmsatujuliselt pirukaid ja teed jagab.
/nginx/o/2022/10/18/14906110t1h0eda.jpg)
Satun alguses segadusse. Niineste alustab kuidagi tähelepandamatult, viitab kauplusele siin ja teisele seljataga, joonistab mingeid piire ning väidab, et asume justkui asula keskel.
«Siia kõrvale jäid kauplused – Tallermaa, Tuisu, Supi, kooperatiivi kaubamaja (2 korrust), palun väga – töölismaja, eramud,» seletab ta energiliselt.
Siis mõistan, et kõike peabki ette kujutama, kuna 11. augustil 1941 tulid kohalikud kommunistid Stalini korraldus näpus, ajasid inimesed kodudest välja, telliskivid lendasid akendesse ning süütepudelid järele. Kaasa võtta ei jõutud õieti midagi. Läksid inimesed, läks vara ja 90 protsenti vanimast külast Roodu-Nõmmest. Neid toredaid maju, mida alguses tutvustati, enam ei olegi.
Niineste selgitab, et külalistel kipuvad sageli siinsed kohanimed segamini minema – Nõmme, Kohtla-Nõmme, Kohtla jaam jne. Pihta olevat hakanud aga asi hoopis nii, et vanad eestlased lõid siia kõigepealt Odri küla, nii umbes paar tuhat aastat tagasi. 1242 mainiti esimest korda seda kirjalikult, siit on leitud ka varaseid rauaaegseid ohverdusi. Mingi aja pärast tekkis ilmselt kellegi muinasüliku talu, millest arenes välja Kohtla mõis. Niimoodi see elu läks ja tiksus – vahepeal oli Liivi sõda, siis põhjasõda, põletati ja ehitati jälle üles, umbes samamoodi nagu ka mujal Eestis.
Mingil hetkel 19. sajandil, kui Peterburist tõmmati sirge raudteejoon Paldiskisse, hakkasid ärksamad mõisnikud, nagu ka Kohtla oma, tahtma, et nende valdustes oleks raudteejaam. Nii saigi. Siis juhtus vabadussõda, riigil oli raha vaja ja hakati müüma nüansseeritud põlevkivikontsessioone – esiteks ostja ise vaatab, kuidas selle maa alt kätte saab. Mõttes, et kuidas põlevkivi kohal elavate talupoegadega kaubale saada. Ja loomulikult tahtis riik iga kaevandatud tonni pealt pappi. Hakkas arenema põlevkivitööstus.
Alguses olevat olnud jõle palju katse-eksituse meetodil jantimist, et mida sellest kivist üldse saab. Arenduskeskusteks said Kohtla-Järve ja Kiviõli. Mingil hetkel leidsid inglased, et siia, kahe eespool mainitu vahele tasuks samuti investeerida. Valiti välja põlevkiviõlitehase asukoht, määrati paar kiltsa sanitaartsooni ja kuna siin hakkas juba vaikselt kujunema midagi aleviku sarnast, otsustati, et saagu töölisasula. 1930. aastal kirjutab Postimees, et plaanid olid neil korralikud – õlitehas, ambulatoorium, saun ja kõik muu, mis vajalik. Iseenesest ei erinenud see teistest piirkondadest (Põlevkivi, Küttejõu, Kohtla-Järve), kus sarnast tööstust käima tõmmati. Kõigepealt räägi ära talumehed ja seejärel hakka linna rajama.
Mälestuskivi asumile ja inglastele
Raudteest veidi tagasi asula poole jääb mälestuskivi, millel pilt kaunist, justkui rootsi muinasjutust pärit hoonest. Siin asus William Dunni elamu. Mehes, keda kohalikud Mustaks Dunniks kutsusid, oli karismat. Pisut tumedamat verd mustade juustega mees käivitas õlivabriku ja vedas ka seltsielu. Kohalike mälestused räägivad, et mees oli kohal igal peol, esimene, kes saabus, ja viimane lahkujate seas.
Lisaks kahele lapsele, abikaasale ning muule härrasrahva eluks vajalikule, olid mehel Inglismaalt tulles kaasas ka golfikepid. Peale mõningast kohalikega aru pidamist sai nonde vahendite sihipäraseks kasutamiseks väikese nõmmemänniku lähedusse sobiv väljak rajatud ning juba õige pea asutati siin Eesti esimene golfiklubi. Populaarne pealekauba, sest huvilist rahvast käis ärikohtumiste sildi all siin koos kaugemalt ja lähemalt ning kohalikud vabriku juhtivtöötajadki võtsid mängu omaks. Otsest kasu härrasrahva hobist said kohalikud poisikesed, kellelt osteti mängu käigus kaotsi läinud pallid tagasi. Ka need, millised poisid ise härrade käest ära näpanud olid. Elu oli ilus.
Vabrikut juhtis Dunn konkreetselt. Näiteks suitsetamise ja joomise eest sai pikema jututa kinga, mis iseenesest on üsna arusaadav, kuna põlevkiviõlitehases suitsetamine võis kaasa tuua rängad tagajärjed. Ka joobes töllerdamisega muidugi. Erandeid tehti vaid neile, kelle asemele polnud tervelt Ida-Virumaalt võimalik asendajat leida.
Tollele, tänases mõttes üsna tavapärasele töökorraldusele annab mõtlemapaneva konteksti asjaolu, et tegutseti ettevõtte paternalismi tingimustes. See tähendab, et kogu piirkond oli monofunktsionaalne ning lisaks tootmiskompleksile oli too ettevõte rajanud ka elu- ja ühiskondlikud hooned ning organiseeris sotsiaalsete teenuste (kool ja arstiabi) pakkumist. Selliseid oli Eestis mitmeid, näiteks Kunda ja Sindi või siis Kreenholm ning need püsisid laias laastus üheksakümnendate alguseni. Võib vaid ette kujutada, mis võis kaasneda tol ajal sellega, kui vabrikus korraliku sigadusega hakkama said...
Kommunism lõi ventikasse
Kõik toimis kuni aastani 1940, mil Dunni kabinetti astusid sisse kohalikud kommunistlikud liidrid, kes viitasid, et töölised ise on tegelikult need majad ja tootmise valmis ehitanud ja et too võiks nüüd astuma hakata. Dunn mõistis, et asjad on hapud, pani Austraaliasse jugama ning vähemalt kohalik rahvas temast rohkemat midagi ei tea. Tollesse ilusasse härrastemajja tehti töölisklubi ning 1941. aastal põletati see koos ülejäänud linnaosaga maha.
Suure tulekahju jälgi võib tänaseni näha ümberkaudsetel mändidel, mille ühel küljel jookseb maast ladvani tulest tingitud pikk koorevigastus. Põlengust jäänud risu kuhjati hiljem aastate jooksul pisut eemale ühte suurde hunnikusse ning aeg muutis selle loodusliku välimusega mäeks. Inglaste mäeks, nagu kohalikud seda kutsuvad, kuigi vaevalt enam noorem põlvkond tolle nime nukrat sisu teadvustab.
Jalutame edasi ning jõuame nõukogude aja algusesse.
Suurest tulekahjust jäi maha lage väli, veidi töölisasulat, mõned eramajad ja üsna palju rahvast, kes kõik tahtsid kaevanduses edasi töötada. Eluruume nappis. Samal ajal oli Nõukogude Liidus põlevkivitööstuse arendamine prioriteet. Nõnda eraldati hirmsad ressursid, et ehitada tühja koha peale mitu kaevanduslinna. Kohtla-Nõmme kohta näiteks leiab arhiivist plaanid, mis kujutavad seda tohutuna, sama suurena kui Kohtla-Järve sotsialistlik linnaosa. Siiski leiti, et see ei ole päris mõistlik. Hakati lihtsalt vaikselt otsast ehitama neid n-ö korralikuma otsa stalinistlikke tööliselamuid. Kuus tükki jõuti nelja erineva tüüpprojekti järgi valmis teha ning need seisavad asula südames tänini. Tavaliselt paigutati ühte korterisse mitu inimest. Esines ka selliseid juhtumeid, mil rongilt tuli keegi võõras inimene, istus mingisse ette juhtunud korterisse maha ja ütles, et talle siin meeldib ja tema hakkab nüüd siin elama.
Palee töölistele
Jama kui palju, kuid sõltumata kitsikusest ei saanud ka kohalik kultuurielu elamata jääda. Nüüd pidi see lisaks olema veel vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik. Kästud-tehtud ja kuna kusagil suvalises kasarmus polnud tingimused kuigi viljakad, otsustati rajada uus rahvamaja. Mis rahvamaja – kultuuripalee! Taas tüüpprojekti järgi, sammastega ja puha.
/nginx/o/2022/10/19/14908217t1h3074.jpg)
Ehitati suuresti talgutööna ning valmis aastal 1952. Stalinistlik klassitsism oma tavapärasel esinemisviisil. Sompas on muide samasugune ning üle terve liidu sai neid kokku ligikaudu 200.
Täna on hoone vaatamisväärsus juba iseenesest – täielik eklektika. Kuuekümnendatel on sisustus ilmselt viimati täies mahus uuendatud, hiljem jupikaupa midagi veel sätitud. Siin on olnud näitusesaal, muuseumid, kaitseliidu õppeklass, raamatukgu, noortekeskus jne. Teatrisaal samuti. On endiselt. Aeg samas tundub olevat seisma jäänud. Nüüd veel eriti, mil siinne kohalik omavalitsus otsustas talveks kõik kultuurimajad kinni panna, et sellega energiakulude pealt kokku hoida. Meie saabudes korjab üks naine parasjagu kokku fuajees rippunud maalinäitust, fuajee on ka ainus piirkond hoones, kus valgus särab. Mujal, kaasa arvatud teatrisaalis, tuleb liikuda kaasa võetud lampide või mobilliekraanidelt kumava valguse toel. Kuigi suurema kultuuriväärtusega sündmused on nagunii kaevandusmuuseumisse kolinud, paneb siiski mõtlema, kuidas kogukondlikule askeldamisele too kasinus pikas vaates mõjuda võib.
Kohtla-Nõmme teeb muude Ida-Virumaa suurte asumitega võrreldes muide eriliseks see, et ajalugu on sel oluliselt pikem kui pealesõjajärgsed aastad, mil igale poole toodi palju venelasi sisse. See asula siin on jäänud pigem eestlaste kantsiks.
Üllar ja Rünno Saaremäe
Paleest pisut edasi tänavanurgal asub roosa kultuurilooliselt ilmselt oluline maja. Nimelt veetsid lapsepõlve siin Üllar ja Rünno Saaremäe. Selle seinte vahel kogetule tugineb osaliselt ilmselt ka viimase kirjutatud näidend «Jaanituli». Niineste selgitab, et õpetaja lapsed Saaremäed olevat hoolimata väikesele kohale omasest kõvast sotsiaalsest kontrollist leidnud siiski ka ruumi eakohastele sigadustele. Nagu teisedki nagad läbi aegade. Väikeste kohtade suuremaks võluks jääbki ilmselt samas see, et lapsed saavad üheskoos ilma suurema sekkumiseta iseseisvalt sisuliselt tänaval kasvada.
Tänavatest rääkides jõuame jutuga ühel hetkel küttepuudeni. Niineste viitab, et just nende hulk olla siin näidanud, kui jõukas mees ühes või teises majab elab. Nõuka ajal käinud puude tegu üle asula üsna samas rütmis – mingi aja käis ja kiunus ühe mehe suur raamsaag mööda majadevahesid külakorda, seejärel kostus kõikjalt rütmilist kirvepaukumist ning lõpuks ladusid kümned ja kümned kätepaarid haluhunnikuid riitadeks. Nii igal kevadel aastast aastasse.
Ka kaevandusega sümbioosis elamine jõudis tänavapilti. Näiteks sai seal maha kantud vagonette kasutada aias veekogumisvannina. Vanad veetorud võis lasta lastel rauasaega pikuti pooleks lõigata ning vihmaveerennidena kasutusele võtta. Kummist transportöörlindid sobisid poriste aiateede katteks jne. Kuna töö kaevanduses vajas kõva motiveerimist, jagati kaevuritele lahke käega autoostulube. See väljendus aukartustäratavates garaažiboksiridades ning nende ees detailideni viimistletud Žigulide kallal nikerdavates härrades. Kõike, mida andis ära kasutada või vedada, seda ka ära kasutati ja kõrvale veeti. Kes uurida tahab, näeb asjakohaseid jälgi siiani.
Väljas on pimedaks läinud, mistõttu võib Niineste käest kuuldavat taas vaid pealiskaudselt aimata. Liigume mööda Kaevurite puiesteed muuseumi suunas. Vasakule jääb endine kõrtsihoone, mis lõpetas tegevuse juba kaheksakümnendate alguses, pisut hiljem jõuame 1937. aastal ehitatud endise kümblusasutuse juurde. Taaskord pigem kogukondlikud kui pelgalt ihuvajaduste rahuldamiseks rajatud hooned. Ilmselt seetõttu mäletavad nende hiilgeaegu nii vanemad kui ka nooremad retkel osalejad.
Ilm on üpris meeldivaks muutunud – ei saja ega pole ka väga jahe. Möödume vanast tillukesest koolist ja tohutusuurest praegusest ning veel ühest kauplusest. Liiklus on hõredavõitu, kohalikke võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Suur kivi, mille kõrval silt tähistamaks Kohtla-Nõmme ajaloorada, lõpetab meie tänase retke. Mälestuskivist tähistuskivini, niisiis.
Või hoopis põlevkivist mälestuskivini, mine võta kinni.