K, 7.12.2022
TA ON TAGASI ⟩ Kaur Kenderi seni ilmumata romaan: «Klässik Kender»
Foto: Midjourney AI
Kaur Kender
, kirjanik
Kaur Kenderi seni ilmumata romaan: «Klässik Kender»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Ypsilon avaldab Kaur Kenderi 2014. aastal kirjutatud, kuid senimaani ilmumata romaani alguse.

1%

"See ei ole aus, see on Klässik Kender," pomises tüüp, ta istus juhiistme serval, käed ümber rooli olid kanged ja silmad totakalt kõõrdis, ta liigutas, nõksutas kannidega nagu istuks ta kiigel, nagu see nõksutamine aitaks autol veereda viimased vältimatud meetrid mööda lund. Ta vajutas pedaali ja rattad tegid jääl järgmise vaikse viuu, suur auto liikus veidi edasi. Ekraan näitas, et selle akuga sai sõita veel 0 kilomeetrit. Seda nulli oli auto väitnud juba viimased 10 minutit, kui ta jäisel tänaval garaaži poole libises.

Talveilm oli aus, nagu ka suur ekraan autos, mis ükskõikselt õue kraadideks miinus ja 27 näitas. Aga tüüp oli leilis. Ta ei talunud kinnijäämist. Ta ei talunud ühe koha peal kruttimist. Ega seda kuradi akunäidikut, selle "nüüd on ausõna null" kirjaga. Ta kannid olid kanged, aga ta loksutas edasi. Muusika ei mänginud, soojendus ei töötanud, aknad jäätusid. Tüüp kõõritas ekraani ja siis esiaknast välja, üles teise korruse akende poole, ka sealt ei paistnud valgust. Pedaal. Viuksatus. Nõksatus.

Ega ta ei olnud kunagi uskunud, et see Tesla aku talvel neli- või mitusada kilomeetrit vastu peab. Või noh, ta ei arvanud, et nad talle otseselt valetanud olid, aga ega ausõna polnud ka keegi andnud. Ta mudis ja murdis rooli ja see kõik tundus talle nagu Klässik Kender. Kuradi auto, kuradi häda, kuradi puc. Miks tal oli seda kuradi 120-tonnist elektriautot vaja? Miks tal kurat ei võinud olla sisepõlemismootoriga auto, 12 silindriline, kus kaksteist väikest lõket põleks lähemal kui meeter ta munadest. Kõigil oleks praegu soe. Kui elekter lõppeb, siis seda ei saa kuradi kanistriga juurde tuua. Isegi faking pikendusjuhtmega ei saa, ükski pikendusjuhe ei pea vastu selle kuradi Tesla vooluvajadusepasale, aga bensiini saaks tuua. Fuck, bensiini saaks isegi pihkudega tuua. Või pudelikesega. Või kastaks oma mantli bensiini ja tooks märja mantli ja siis väänaks välja, lehtrikesse, see voolaks paaki ja jälle plahvataks munade lähedal. Aga tüüp oli siin.

Klässik Kender. Ta oli üldse liiga palju selle Kenderi sitta omaks võtnud. Sellest ei olnud kunagi suurt midagi head lõpuks tulnud.

Lumi krudises, kui ta rooli keeras ja uuesti pedaali vajutas. Higi voolas mööda selga, pluus oli märg, aluspüksid ka ja võrk aitas nahal ainult natuke hingata, kuid kannid olid sellest nihelemisest juba täitsa hellad. Roosifrantsu põiktänav oli häbitult libe. Viimane meeter enne lauget garaažiteed. Tumepunase Tesla nina kerkis mõne sentimeetri jagu, veojõukontroll arvutas miljardeid tehteid sekundis, peksles hullumeelsuse, enesealalhoiuinstinkti ja meeldida soovimise vahel, tüüp keppis pingiserval jubeda hoole ja kogu kehaga edasi-tagasi ja turbiinidisaniga rattad rapsisid, ohkasid, kahmasid lund, siis kangestus tüüp kogu kehaga roolile, nagu viimane tõuge seksis, kangelt, ja nagu kiiguks auto kuristiku serval ja ta tahaks, et see kindlasti kuristikku kukuks, ja korraga kostus iga ratta alt ühtlane mõnus sahin ja Tesla veeres mööda garaažiteed alla.

"Vot see on klässik Nunnu!" hüüdis tüüp ja nägi silmanurgast, et Tesla ütles "The car is shutting down, pull over safely."

Tüübil vesi voolas ja võrk sügeles, auto veeres ja Tesla mõlemad ekraanid rääksid hoiatavat juttu, mootor ilmselt ei vedanud enam, aga rool ja pidurid töötasid.

"Vittu!" karjus ta ja tal oli nii kuradi kahju pidureid vajutada, sest garaažitee lõpus oli siledal maal veel vaja paremale keerata, mõned meetrid, et Tesla laadijani ulatuks aga ta pidi pidureid rammima, sest hoog oli veidi liiga suur ja enne pöörangut oli kivisein ja Tesla reageeris kuidagi kummaliselt, nagu end kokku voltides ja tüüp ainult vigises, kui auto lõpuks seisma jäi. Peaaegu õigel kohal. Rattad välja pööratud. Vast vaid mõni meeter õigest laadimiskohast. See on tehtav, tehtav. Mõni meeter on tehtav. Ei ole Klässik Nunnu, et peab vedama. Aga pole ka Klässik Kender. Tüübil oli vaatamata külmale kõva.

Ta oli kindel, et tegelikult aitas teda täiesti kindlalt ainult see meeletu jõnksutamine. Kui see oleks videomäng, siis oleks praegu pöial kange. Tüüp tuli autost välja ja lõi ukse kinni. Ja võttis kindad käest. Vasakul randmel logises suur kummist rihmaga käekell. Ta hingeldas. Pikk soe mantel oli istumisest kortsus, lollakas karakullist brežnevimütsviltu kiilaka pea otsas, bordoopunane ülikond näinud paremaid pärastlõunaid. Aga tüüp oli ebamugavalt riides ainult treenimata silmale. Tegelikult oli ta suur ja lohvakas ülikond mõeldud kukerpallide tegemiseks, mustad tanktallaga saapad ei libisenud jääl peaaegu kunagi ja võrk kõige all lasi kehal hingata. G-stringid olid hetkel veidi nõmedalt, kuid see oli pisiasi. See oli talve kõige ropum päev. Ta kissitas silmi oma suure nina kohal. Valgus kahanes, see oli aasta kõige värdjam päev. Auto uste lingid, mis peaksid muidu sisse-välja käima turritasid naglalt nagu hambaklambrid kolmekümneaastase naise suus. Ta rapsas ukse lahti, link oli külm nagu surm ja istus autosse, vajutas kiirustades ekraani, käed külmas õhust hetkega täiesti kanged, neutraal, neutraalile tuleb see rannal lebav vaal saada, neutraalile, ja siis õigesse kohta lükata. Ta tõmbas ukse kinni. Tesla oli neutraalil. See oli kõik nagu viimnepäev.

Tüüp ronis autost välja ja koukis ülikonnapükste taskutes. Kuskil oli garaaživõti. Mehaaniline. Ta leidis võtme ja jõllitas siis liigendnoana kokku käivat garaažiust. Enne külma oli olnud soe. Soojas oli olnud niiske. Niiske oli jäänud lukuauku. See oli täiesti jääs. Ta astus paar sammu tagasi ja vaatas jälle üles. Seal teisel korrusel ei põlenud ükski tuli. Ta tahaks kõike praegu, mis on bensiin ja põlev. Paneks kõik põlema. Selle Tesla ja garaaži ja maja ja selle kuradi Klässik Kenderi. Ta kraapis võtmega jäätunud lukuaugus ja jää pudenes. Sõrmed olid kronksus. Ta ajas kindad kätte. Koukis veel. Nõksutas. Lukk ei tahtnud anda. Aga võti saada tahtis. Nõka-nõka. Kõik krabises ja külm paugutas Tesla plekke, kust lahkus soojus. Aku, mis oli veel tund aega tagasi auto all sooja hinganud, oli külm ja kange. Võti kukkus viimased sentimeetrid auku ja sama hooga keeras tüüp võtit. Kõik ragises, kogu uks, majasein, maailm. Tüüp hüppas järsult kerkival uksel eest ja käis peaaegu pikali.

"Klässik!" hüüdis ta, jättes ettevaatusest aga lisamata, milline klassik. et mitte ära sõnuda. Tühja garaažiseina valgustas ainult pisike roheline lamp Tesla laadija küljes. Umbes kaks meetrit oli vaja autot edasi saada, maksimum kolm. Siis ulatub neljameetrine juhe auto tagumise tule juures oleva kontaktini. Siis hakkab laadimine. Siis on rahu maa peal.

Tüüp tõmbas juhiukse lahti, surus jalad vastu maad ja kallutas kogu keharaskuse autole. Auto ei liikunud. Tüüp võttis hoogu, kallutas, surus, kallutas, surus ja jõnksutas. Hingeõhk auras üha rohkem, peaaegu mitte kunagi libisevad saapad libisesid pidevalt, kinnastes käed ei saanud korralikku pidamist ja ta kukkus peaaegu auto uksele, sealt turritavale raamita klaasile.

"Vittu!" targutas ta. Ja surus edasi. Jõnks. Jõnks. Jõnks. Ta sättis silmi ühte punkti, ta muutus surumismasinaks, täppisinstrumendiks, ta proovis läbi hingeauru ja mööda selga alla voolava palavuse vahelt ära näha, kas auto liigub millimeetri või mitte. Liikus. Kindlalt. Kindlalt. Liikus. Veel-ja. Veel-ja.

Veel-ja. Veel-ja. Tal oli võhm väljas. Ta vajus auto uksepakule istuma ja puhises. Huuled olid valusad, nina oli valus, selg oli valus ja tagumik oli krampis. Ta vaatas jälgi jääl. Viisteist sentimeetrit, kakskümmend. Auto oli kindlalt liikunud.

"Kõll," tegi Tesla. Ja ekraanid kustusid. See oli viimane faas. Ta ei teanud, kui kaua see kestma pidi. Millal see pidi saabuma. Aga ta arvas, et keegi ei teadnud seda täpselt. Miinus 27-kraadises külmas ei saanud keegi seda teada. Kuskil Tesla sees oli veel peidus tonks energiat, imevähe elektrit, pisike laeng, viimane takistus, mis ei lasknud autol pöördumatult telliseks kollapseeruda. Tüüp hüppas püsti ja ringutas. Ta saab sellest jagu. Ta. On. Tugev. Ta mõõtis maad. See vaal enam ei hinganud. Ta surus kannad maasse, käed surusid a-piilarit, suure Akula käekella üleskeeramisnupp soonis lihasse ja ta lükkas täie jõuga ja röögatas.

2%

Veel hetk tagasi oli poiss jumala kindel olnud, et ikkagi ütleb sellele mustade silmadega tšikile, et armastab teda. Muidugi, armastab, millest muust enam rääkida. Ta oli seda hiinlase näojoontega tšikki vahtinud juba kolm peatusevahet ja jõudnud selle aja jooksul peas läbi elada kogu nende suhte.

Nad olid kahekesi trammi tagumises otsas, see üleni mustas, süsimustade juustega, 5000 aastat lugeda oskavast suguharust tüdruk ja poiss, kes kruttis oma peas lauseid keeles, kus arm ja armastus olid alles värskelt löödud haavad, mis polnud veel armistunud.

Üks vanamees trammi keskel ajas enda juba püsti, sättis end uksele lähemale ja vaatas siis tahapoole, ta pilk libises üle poisi ja siis kinnitus tüdruku kuklasse, ta oli vana mees, aga ikka käis üle poisi must armukadedus. Mida see vanamees vahib? Ta teab, et tüdruk läheb maha? Tramm oli just pääsenud Draamateatri juures valgusfoori tagant ja lisamas kiirust. Poisist oli saanud juba tšiki kehakeele ekspert. Jah, ta läheb maha. Ta oli juba näinud kahte valestarti, eelmistes peatustes, ta oli kindel, et seekord läheb tüdruk maha. See ei olnud enam ähvardus, see oli ta kehakeele lubadus.

Ta oli üleni mustas, see tüdruk, see mustade suurte silmadega tüdruk. Mustad saapad, mustad soojad sukapüksid, must jope. Must veidi arusaamatu karvane müts, aga ilmselt soe. Mustad punase äärega sõrmikud. Must sall. Mustad silmad vaatasid vaheldumisi maha ja trammist välja. Vaid kaks korda olid need silmad poisile otsa vaadanud.

„Ma armastan sind ja ma olen nõus saama sinuga lapsi,“ sõnastas kutt oma peas esimest lauset, mida tutvumiseks öelda. Ei, parem: „Ma armastan sind, austan su vanemaid, pean lugu su rahvast, su kodumaast, ja olen valmis ristama sinuga oma ver…“ Ka kuidagi koba. „Ma armastan sind.“ Poisi suust tuli auru, kui ta pärani silmadega tšiki poole vaatas. Tšikk vaatas maha, siis tõstis pilgu, vaatas aknast välja, tõstis siis kindas käe ja kraapis õrnalt käega jäässe kangestunud aknaid.

Poiss vaatas ka aknast välja, muidugi, kogu see lähme kinno värk, lähme jalutama värk, anna mulle oma telefoninumber värk, kõik see oli juba ammu täiesti mõttetu, nad olid juba nii pikalt suhelnud – kaks peatusevahet, ei, see oli juba kolmas – nad olid juba nii palju kaugemal, poiss pidi lihtsalt selle südamelt ära saama, ta pidi laskuma põlvele, ta vaatas lumist trammipõrandat, jah, põlvele, ja pidi ütlema kõik, tüdruku, ta perekonna, suguvõsa, rahva, riigi kohta, jah, ja ühe Hiina poliitika kohta ka. Armastus ja ühe Hiina poliitika, ei mingit segadust. Poiss hingas sisse, õhk oli kurgule natuke valus.

Tramm undas ja ventilaatorid kahisesid ja linn oli hämar, aga valgeks värvitud, linna vuugid ja ühenduskohad ja rebimisservad ja kulumisjäljed olid kõik ühtlaselt lund täis ja linn tundus idast langeva pimeduse servades uus ja korras. Tänavalambid olid juba süttinud, nende valgus aga ei ulatunud veel päris maani. Poiss nõjatus vasakule ja vaatas trammi esiaknast välja. Sealt juba paistiski peatus, sinna oli jäänud kõige rohkem minut, mõned sekundid sõita. Poiss haaras torust. Peatuses seisid komandantuuri kontrollid, nende sinimustvalge vormi helkivvalge ehmatas kõik teised peatuses seisvad eestlased neist kaugemale. Jaa, komandantuuri kontrollid seisid kolmekesi koos, nagu alati, nagu skulptuur, nagu kung fu, suurim neist tõmbas suitsu, neil olid seljad peaaegu vastamisi, nagu seisaks nad kolmekesi üksteise seljataguseid kaitstes keset vaenulikku loomakarja. Eestlased olid nende ümber aga nagu lambad. Suur kontroll suitsetas ja keeras pea trammi poole. Poisile tundus, nagu vaataks ta otse läbi inimeste, läbi klaasi, läbi trammi tema armastatut! Ei, poiss hakkas mõtet tõrjudes kätega vehkima, see tüdruk ei saa olla migrant. Muidugi, ta ei ole eestlane, igaüks saab sellest aru. Aga ta ei ole ka kindlasti mitte-eestlane, ta ei saa olla. Lisaks, poiss ju armastas teda! Kuigi ta teadis, et see ei tähenda enam midagi. See ei olnud tähendanud juba mõnda aega mitte midagi. Kui paljude armastatud olid ikkagi Vabandamislaagritesse viidud, poiss ju teadis. Tramm kiirendas veel korraks, poiss hakkas lõõtsutama ja otsustas siis, et ütleb: „…“

See kõik oli veel hetk tagasi. Hetk tagasi, kui poiss oli veel kindel, et ütleb ikkagi tüdrukule, et armastab teda.

Praegu aga käis poisi pea raksuga kuklasse, trammi undamine muutus kriiskamiseks nii kiiresti, et kõrvad läksid lukku, tramm sööstis edasi ja vastaspingilt tõusis tüdruk hoopis lendu, see kõik oli ägedam kui aegluubis, aga valusam kui kukkumine, tüdruku silmad olid pärani, ta käed olid ees, poiss raputas pead, tüdruku avatud käsi tabas teda silma ja siis tõusis kogu tramm vääneldes lendu. Raginal sadasid puruks klaasid, metall ulgus ja ulus, lend ei küündinud väga kõrgele, selleks ei olnud jõudu, tramm keeras ustega külje allapoole ja valge lumine maa tormas üha lähemale. Vaguni keskel seisnud vanamees röökis, kui ta pea raksatas vastu trepiastmeid ja ta jalad lendasid vastu ukseklaasi, see lendas kildudeks, mis rebestasid ta püksid tuhandeks veriseks ribaks. Vaguni sees veeresid inimesed vaikselt nagu mugulad mööda põrandat, mööda seina, mööda lage, nii nagu tramm õhulennu ajal oma erinevaid külgi maa poole pööras.

Poisi ja tšiki silmad olid korraks kohakuti. Siis aga hakkas tüdruk alla vajuma, poiss oli oma käed sõlminud postide ümber, ta proovis küll tüdrukut haarata, ta tahtis, et sellest jääks mälestus, et ta proovis tüdrukut haarata, kuid postid jäid ette, maa lärmas ja ragises trammi all, metall sahises vastu lund ja tramm lendas küljeakendega vastu maad.

Tüdruk sai maaga pihta, põrkas nagu karvane pall sealt eemale ja lendas raginal poisi kõrvalt trammi tagaaknast välja. Poiss rippus torude küjes. Ta pilk puuris otse trammist välja. Kogu maailm oli külili. Külili maailmas jooksid libiseva trammi eest ära komandantuuri kontrollid. Kõige suurem jooksis kõige aeglasemalt. Tramm sai ta kätte, virutas talle ninaga paugu perse, see ei lõpetanud kontrolli jooksuliigutusi, aga lennutas ta kõrgele trammi kohale, kust ta siis vaguni keskmisest aknast sisse sadas, pea ees, otse vastu juba lumest puhastunud asfalti, mis juba veidi aeglasemalt, kuid ikkagi tohutult vägivaldselt trammi metallist külge raspeldas. Pea käis praksti katki, nahk, riided rebenesid asfaldi ja metalli vahele, hetkega oli peast jäänud ainult juhm mass, veri värvis reaalajas sinimustvalget vormiriiet pruuniks ja siis sai keha maalt viimase põntsu ja põrkas vaguni lõppu. Poiss röökis, kuid võttis selle peata keha lirtsuva matsu endasse ja see pauk oli nii kõva, et ta ei suutnud enam torudest kinni hoida ja lendas raginal läbi klaasi trammist välja tänavale. Peata keha, avatud kõriauguga, kust pritsis verd, jäi teda pilguta saatma purunenud akna vahelt. Lumi oli lahke nagu lapsepõlves. Poiss lohises natuke maad, ta tundis, kuidas lumi kõdistab kinnaste vahelt ja krae vahelt ja veidi püksirihma vahelt, aga see oli mõnus, see oli lumi. Poiss sai neljakäpukile pidama ja tõstis pilgu. Trammi lohisemine lõppes. Aga vaikust ei tulnud, maa üürgas, undas. Eestlased olid kriisates pistnud jooksma peatusest eemale, parki. Mööda parki liikus plahvatavate tänavalampide kaskaad. See pühkis üle pargi lõunast põhja – lambid sähvatasid kui vanaaegsed välklambid, et plaksuga kustuda ja klaasituhaks pudeneda. See ehmatas eestlasi jälle jooksusuunda muutma. Kaks sinimustvalget komandandikontrolli jooksid ikka veel seisma jäänud trammist eemale. Läbi õhu vihises korraga tuhat piitsa, undavad elektrijuhtmed raksasid maad, inimesi, raagus puid – puu, liha, riiete, metalli elektriga kärsatamise surin segunes inimeste karjetega, sest maa oli lolliks läinud. Kõrgepingest särisevate elektrijuhtmete piitsahoobid peksid kontrollid kõrvuti vastu maad puhtale lumele, järgmised hoobid peksid nad veristeks riide- ja lihatükkideks, hetke pärast oli neist jäänud vaid kisa, mis kajas läbi pargi.

Maailma üürgamine ja undamine läks üle raginaks ja plahvatusteks, lumeseguse asfaldi alt keerdusid kuumavate punaste monstrumvihmaussidena välja trammirööpad, eestlased röökisid ja muutsid jälle jooksusuunda, nad hakkasid tormama Viru hotelli suunas. Suur maja kõmatas nagu kõu, spiraalne parklatee tegi raginal poolpööret nagu hiiglaslik elektrimootor, ragin muutus kõrvulukustavaks ja kogu mitmekümnekorruseline hoone vappus, kõikus ja siis nagu kummardas hüvastijätuks ja purunes raginal mälestusteks.

Tolmu ja kisa ja undamise vahel ei tundunud korraga enam pime. Poiss vaatas selja taha. Tüdruk oli end püsti ajanud. Ta silmad olid suured. Nii kaugele kui pilk ulatus, tantsisid püsti jäänud lambipostide all ilusad ja armsad, aga ikka raksuvad ja paukuvad pisikesed mõnemeetrised nagu kodustatud välgud. Kõigi pargipuude ladvatippudes ja kõige suuremate okste tippudes hõljusid Püha Elmo tuled. Tüdruk vaatas poisi poole ja hakkas siis vaikselt selg ees taganema.

„Ma ei uskunud, et sa minuga kinno tuleksid,“ pobises poiss. „Ma pean minema,“ ütles siis tüdruk, „ma pean minema edasi.“ Tüdruk astus veel ühe sammu tagasi. Tüdruku eesti keel oli pehme ja õrn. Võõras ja oma.

Maailm oli hetkeks vaiksemaks jäänud, aga nüüd algas hiiglaslik ragin uuesti. Miski paukus ja katkes tervekstehtamatult. Poiss keeras end ringi ja puuris pilgu majadesse, kust paugud kostsid. Korraga tundis ta tüdrukut enda kõrval. Tüdruku lõhn oli ehmatavalt oma.

„Kuhu sa lähed,“ sasis ta tüdruku enda kaissu. Müra läks kõrvulukustavaks. Laste Maailm kukkus kokku ja ohkas. Tolm tõusis ja tolmus mängisid sada tuhat väikest välku. Taevas oli must.

„Mis asi see on?“ küsis tüdruk.

3%

2:30 peal jäi kõik seisma, Audiofiil vakatas, aga mitte momentaalselt, viimane kick ja snare kadus kõlaritesse. Aga valatud alumiiniumist kuue kilogrammi raskune ketas vedas plaati ikka edasi. Nõel vidises. Audiofiili nägu tõmbus vägivaldseks, õhk, see määre kahe teraskelgu vahel, mis kunagi kohtuda ei tohi, oli kadunud. Ja nõel veeti plaadi inertsi raginaga järgmisesse vakku. Ja järgmisesse. Koostis vaikne viiiu. Ja veel üks raks. Viimane. See plaat ei mängi enam kunagi. Audiofiil istus tugitoolis ja keeldus tõusmast. See ei olnud tavalise päeva tavaline muusikakuulamine. See oli Halastusõdede hetk. Ja see oli nüüd katki või? Kõik on nüüd katki või?

Kogu maailma müra jõudis siis ta korterisse. Üle penthouse'i serva paukus tuhat välku. Ta kissitas silmi ja vaatas. Ta teadis, mis asi see on. Lühikese hetke jooksul selguvad üksikasjad. Ta huuled liikusid vaikselt, ta loendas mingit countdown’i. Maailm ragises ja kääksus. Ta loendas. Maailm hakkas vaiksemaks jääma. Valgus ei läinud eredamaks. Penthouse'i terrassi käsipuu serval süttisid korraga sinakad poolemeetrised valguskerad, Püha Elmo tuled. Audiofiil naeratas kergelt vasaku suunurgaga ja lõpetas loendamise.

Nüüd Audiofiil tõusis, must lühike baikeritagi krudises, šefid saapad kolksusid, kui ta neli sammu grammofonini astus. Kelgud üksteise peal, nõel lamas tapetuna vinüülkaevikus, kõrvaltoast ei kostnud akvaariumipumba hoolsat vudistamist. Võimu ja eelvõimu tuled olid kustunud. Kõik oli kustunud.

"Tsk-tsk," tegi Audiofiil ja vaatas üle oma penthouse’i terrassi silmapiirile. Ta vaatas taevasse. Seal kauguses põlesid suurvõimu lõppvõimu tuled. Kolm tulekera. Üsna kõrvuti. Päikesed my ass, mõtles ta, vaatas oma helisüsteemi ja raputas pead. Kahe meetri kõrgused kõlarid seisid mornilt nagu nurka panduna, serva all marmorplaat, mis omakorda toetus punasest puust plaadile. Ta tahtis korraks põlvitada kolmandaks kõlarite vahele ja langetada lihtsalt pea. Vaikuses. Mis kõik neist kõlaritest polnud usutavana kõlanud. Kõik kõlab sellistest kõlaritest usutavana.

Helisüsteem lamas kuuesajakilosel saarepuust altaril. Keeruline riiulikonstruktsioon, kus paksud ristpalgid olid vaheldumisi vana puu tüvest lõigatud laiade laudade ja nende vahel oleva tööstusliku sammusummutusmaterjaliga oli olnud viimaks täiusliku heliröntgeni saavutamiseks sama oluline, kui see õhkpadjal nõel, mis hõljus nii kergelt, et selle edasi vedamiseks piisas plaadi enda imepeente vagude õrnast survest. Selle riiuli oli ta ise ehitanud. Selle ehitamiseks olid puud kokku pidanud kasvama umbes 1290 aastat. Ta oli ise laudade ja palkide aastaringid kokku lugenud. Selle õhkpadja oli ehitanud üks teine mees. Selle oli tasakaalu seadnud seesama mees. See oli vahedam kui kolbapuurimistrell. Ja nüüd oli see surnud. Audiofiil tõstis sõrmega õrnalt käpa üles ja võtis teise käega kinni sellest kelgust, mis pidi muidu teise samasuguse veatu metallkelgu kohal hõljuma. Aga nende vahel polnud seda mõnemikronilist õhkpatja. Sest akvaariumipump oli vait. Ja tuled ei põlenud. Audiofiil kortsustas prillide taga kulmu, ta nägu joonistus karmiks, kui ta hakkas vaikselt, millimeeterhaaval käppa neutraalasendisse viima. Ta teadis, et iga väiksemgi eksimus, üks vähimgi kriimustus ja see heliaparatuur ei mängi enam kunagi niimoodi. See plaat oli surnud. Äkki õnnestub kõik muu päästa?

"Mine, mine, mine nüüd juba," sosistas ta, kuni käpp lõpuks paigas oli. Siis võttis ta kõik süsteemi juhtmed seinast ja istus tugitooli tagasi. Vaikusemuusika. Igale poole oli tulnud vaikus. Muidu saja meetri kaugusel undavad elektriliinid olid vait. Paarisaja meetri kaugusel lärmanud tänav oli vait, sealt veidi edasi trammitee – vait. Audiofiili ees vedeles poolsuletud kaanega läpakas. Ta lükkas selle kaane saapaga lahti ja toksas kannaga vastu klaviatuuri. Vaikus ja pimedus. Ta lõi kaane jalaga kinni ja läpakas lendas meetrijagu eemale. Ja see algas, kui tal oli kuulatud 2.30 minutit Afterhours'it. Peale esimest mõnusat bassikäiku. Mis igale maitsele peale tema oma oli liiga analüütiline. Aga mitte talle, miski ei saanud olla liiga analüütiline. Ja eriti ei saanud liiga analüütiline olla heli. Heli sai olla ainult väga täpselt, ülitäpselt analüütiline. Nagu see vaiku --

"Mauuuuu...." karjus kass akna all nagu teda tapetaks. Issand jumal, mõtles Audiofiil, õues on pea kolmkümmend kraadi külma, kes see hull kassi õue viskab. Ta vaatas vastikusega seina ääres kükitavat torudega metallahju, mis nägi välja nagu strip’itud lennukimootor. Nagu V12 mootor. Iseehitatud korsten, mille pärast oli tulnud lõhkuda üks aknaruut, ei tundunud täna enam lollakas. Üldse kohe ei tundunud lollakas. Ta oli selle ahju ostnud üsna peale seda, kui ta oli lugenud esimese osa seda "Klässik Kender - krutsiaalne survivaliks." See oli muidugi skandaalselt piinlik pask. Aga. Ta oli ise selles veidi süüdi, ta teadis. Iga kord kui ta vaatas seda ahju, tuli talle meelde see, et ta oli ise ka arvanud, et nii läheb...aga fuck it ja fuck that, mis seal vahet. Puid oli vaja tuua. Palju puid. See ei läinud nüüd enam kunagi üle.

"Mauuuuu..." tegi kass kuskil all juba veid nõrgemalt. Oh, olgu kass, mõtles Audiofiil. Vahet ju tõesti pole. Koli faking sisse. Audiofiil viskas baikeritagile peale suure sooja sõdurisineli, tõmbas pähe dessantniku talvemütsi ja steppis trepist alla. Trepikoja uks ei läinud lahti. Ega ometi tuisanud ei ole? mõtles Audiofiil ja surus kogu oma sitke keha jõuga vastu ust. Uks liikus. Uksega koos liikus ka teisel pool ust olnud asi. Tekkis ava. Audiofiil surus end praost välja.

See tüdruk lamas kõhuli. Tal oli seljas ainult mingi õudne kollane rahvariideseelik ja linane pluus. Pluus oli selja pealt lõhki rebitud. Sinna oli keegi ilmselt terava ziletiga lõiganud kaks sõna. Kahte ritta.

NIHI-
LITS

Haavadest oli veel veidi aega tagasi verd voolanud. Aga nüüd enam mitte. Nahk oli juba sinine. Audiofiil kummardus kergelt, et vaadata. Tüdruku käed olid vastu jääd ka juba sinised.

"Mauuuuu..." tegi tüdruk vaikselt korraks pead tõstes. Audiofiil raputas pead. Audiofiil astus siis üle tüdruku ja hakkas kuuri poole minema. "Sa lits ei jäta mind siia õue niimoodi surema..." kuulis ta korraga.
"Kuidas palun?" ütles ta seisma jäädes ja Nihilitsi poole pöörates.
"Just nimelt niimoodi."

See ei ole kultuurne, kui ma ta nüüd tuppa tassin, mõtles Audiofiil, ja pöördus tagasi kuuri poole, sest kultuurne on see, mida inimene teeb siis, kui keegi teda ei näe. See aga ju veel näeb. Kõik aknad olid pimedad. Linn oli pime. Miinus kolmkümmend. Mitu minutit peaks ta puudega kohmitsema, et rahulikult üksi üles minna? Audiofiil vaatas taevasse. Mitte nagu vastust oodates. Arutusuured aeglased valgusmaod roomasid lõunast põhjapooluse suunas, vahetades värve, punast, rohelist, sinist, vahetades eredust.

"Mauu.."

4%

Needus istus roolis ja oli riides nagu kapsas. Suur lappidest kokku õmmeldud mantel, selle all jope, selle all kampsun, selle all veel üks jope, ja veel mõni kampsun, jalad mitmed seelikud ja dressipüksid. Käes mitu paari labakindaid, mille all olid sõrmikud. Rool oli suur ja Needus keeras seda raevukalt. Jalas olid tal suured vildid, nende otsas kalossid, viltide sees aga Timberlandi saapad. Suits põles ta suul ja aken oli veidi lahti ja Needuse kübaraäär oli jääs. Kübara all oli suusamüts, aga selle all mootorratturi nahkkiiver. Ees olid tal kandilised nahkäärtega nurgeliste klaasidega mootorratturi või amatöörkeevitaja prillid. Needus vedas mahvi ja puhus siis välja. Ta ei saanud suitsu suust võtta, selleks oleks tulnud palju kindaid käest võtta. Ta vingerdas huulte ja keelega suitsu võimalikult suunurka ja võttis siis parema käega jalge vahele surutud lahtise viinapudeli. Libe oli kinnas ja libe oli klaas, aga ta sättis pudeli suule sigareti kõrvale ja lasi vurinal suust õhumulle pudelisse ja pudelis viina suhu.

"Tuvi!" kraaksatas ta, silmanurgast kaassõitja poole vaadates. See ei liigutanudki. See oli suur KRaZ 6x6 veoauto, mis tormas praegu mööda väljasurnud maanteed ilma igasuguste tuledeta. Edelast paistsid veel metsa kohalt need kolm kõrgatmosfääris toimunud tuumaplahvatuse palli, kuid valgust andsid nad juba vähem kui tähed. Neist pallidest aga kiirgas lõunast põhja värvilist taevast, justkui oleks vaataja seeni teinud. Ja kuuskede all oli jälle pimedam kui põldudel, tähevalguse ja virmaliste varjud tegid pimedust. Püha Elmo tuled olid korraks süttinud ja siis kadunud. Rohesinine virvavalgus oli aga jäänud.

Raginal lõikas KRaZ keset ööd vedelevasse autosse, sädemeid plahvatas valanguna, rool lõi pauguga vastu Needuse kätt. Viinapudel lendas põrandale kildudeks. Autos lõhnas nagu palatis.

"Tuvi!" röökis ta ja riputas kogu oma raskuse rooli külge, suured KRaZi rattad rabasid allajäänud sõiduauto tiivad laiali, uksed lendasid küljest ja KRaZi hüppas, kabiin lõgises igalt pool, põrandalt tõusis õhku suur spordikott, mille lahtisest lukust turritasid välja relvad, mis pudenesid mööda kabiini nüüd laiali ja kõrvalistmele kinniteibitud kutt lõi oma juba sidemetes pea uuesti vastu uksepiita. "Tuvi-tuvi-tuvi!" needis Needus ja proovis jalaga mõned relvad enda poole vedada. Aga KRaZ rappus ja libises ja Needus pidi keskenduma teele ja roolile.

"Mul on süda paha," ütles kutt korraga.
"Sul on süda paha? Tohoh! Või sul on süda paha? Ja mis minul peab olema? Ah?"
See oli pimeslaalom, Suur KRaZ vedeas kuulekalt Needuse poognaid ümber teele jäänud autode. "Sa tahtsid minuga seksida?" raputas kutt oma sidemetes pead, "miks?"
"Sest see Klässik Kender, see on lihtsalt pede!" kriiskas Needus. "Kuidas mina sellesse puutun? Ja miks ma kurat teibitud olen?" küsis kutt korraga väga vaikse häälega.
Needus ei kuulnud küsimust aga vastas tunde järgi.
"Siin ei ole ju turvavööd, me ei saanud ju seisma jääda, me ju pidime sõitma, ja siin on seda teipi veel, vaata, ma olen ka teibitud, ma teipisin ka ennast vöökohast ise kinni!" Needus kergitas käega kapsahunnikut ja näitas hõbedast teipi, mis ta juhiistme külge sidus.

Masin möirgas ja kuti pea loksus ja ta vaatas läbi akende pimedust ja Needus kiskus kinnast käest.
"Mis sa teed?" küsis kutt.
"Ma tahan džäksiga vaadata, palju kütust on."
"Ära näe vaeva, need on elektriga, miski ei näita."
"Ma tahan suitsu teha."
"Miks sa mulle otsa ronisid?"
"Et talle haiget teha! Ta ronis minu lapsega voodisse!"
"Ja said talle haiget teha?"
"Kuule, keegi ei käskinud sul vastu puud sõita!"
"Ma poleks pidanud sind üldse kaasa võtma!"
"Oleksid! Sa tead et Klässik Kenderi põhiline küsimus on: kus sa oled, kui algab sõda."
"Jah."
"Aga see on vale!" Needus pistis suitsu suhu ja andis külmunud käega džäksiga tuld, "See on sitane vale!"

KRaZi sisemus oli kollase leegi valguses soojalt tumeroheline. Leek kustus autos ja tantsis edasi Needuse ja kuti silmamunades.

"Jah?" Kutt niheles teibi- ja riidehunnikus.
"Jah, sest põhiline küsimus on see: kus olen m i n a, kui sõda algab!"
"Sõda ei pidanud tulema," sosistas kutt, "ma ostsin erarahu, kõik ostsid erarahu..."
"Mäsasja?" nõudis Needus oma mütsihunniku alt.
"Klässik Kender müüs kõigile ju erarahu!"

KRaZi kiirus ei olnud iseenesest suur, vast kuuskümmend kilomeetrit tunnis. Aga see ahelana kokkupõrganud autode rivi lendas pimedusest välja ootamatult nagu hiigeloda. Needus rebis rooli, käis pauk, sõiduauto lendas vurrina teelt, KRaZ vajus veidi vasakusse teeäärsesse kraavi, Needus väntas rooli vastasuunas, pöörded langesid, ta raius siduri põhja, andis vahegaasi, raginal eelmine käik, auto liikus teises suunas, kõik kolm silda undasid mootori väändest, kuti poolsest aknast lendas mööda lõputu kortsus väikeautode rivi ja Needuse suus hõõgus sigaret ja korraga ilmus sinirohelisesest virmaliste pimedusest teele nagu midagi väljakutaolist, see oli kiirtee algus, mõistis Needus, ja seal pimeduses seisis vaevaliselt lehvitades kümneid, võib-olla ka sadu eestlasi. KRaZ tormas möirates otse nende suunas.

Needus rammis pidureid, hetkega oli KRaZil külg ees, juba kahetses Needus kogu hingest seda oma esimest hullu reaktsiooni ja kutt pani silmad kinni ja Needus lappas rooli ja vajutas gaasi, kuid juba oli hilja ja KRaZ libises parem külg ees läbi kangelt lehvitavate eestlaste karja.

KRaZi salongis tõusid kõik esemed lendu. Tuimad mütsud ja väike rappumine. Rooli lappamine. Sõidusuuna stabiliseerumine. Mootori möirgamine. Kõik salongis lendu tõusnud esemed olid jälle maandunud. Tahavaatepeeglist paistis tühjus.

Kutt ei teinud veel silmi lahti. Needus ei tahtnud nagu suitsu ja sülitas selle põrandale. "Ma vist tahan ka su lennuki peale," ütles Needus. "Vii meid kohale." Kutt tegi silmad lahti. Needus kohmitses oma riidehunniku all. Ta kätte ilmus Rott. Selline riidest suurte silmadega Rott.
"Kes sina oled?" küsis Rott kutilt.
"Misasja?" vaatas kutt Needuse poole, kes vastas talle oma häälega,
"See Rott on libe vend."
"Ma olen..."
"Kas sul raha on?" küsis Rott.
"Misasja?" hakkas kutt vaikselt naerma.
"Ma ju ütlesin!" naeris Needus.
"Naerge naerge," ütles Rott, "pärast räägime rahast, ma vaatan seni teed."
"Vaata jah," ütles kutt naeratusega.

Needus pani Roti rooli juurde armatuurile, ninaga pimeda talveöö poole. Siis kohmitses ta uuesti oma mantli kallal. Ta kätte ilmus pudel viina. Hammastega keeras ta raginal korgi pealt ja jõi suure-suure lonksu. Kutt liigutas sõrmi. Ta käe alla oli lennanud püstol. Needus nägi, et midagi on toimumas, ta suu vajus lahti, kuid enne, kui ta ropendada jõudis, vajutas kutt päästikut ja kärgatas pauk.

5%

Tüüp kuulis raginat, oojaaa. Ta nägi välke taevas sähvamas, muidugi. Ta tundis, kuidas õhule tuli korraga värskelt pestud pesu maitse, kogu maailma õhule.

"Klässik, raisk," nohises ta ja vahtis garaažiaugust pimedaid maju. Kuskil taskus oli telefon. Ta sai selle kätte. Kindas pöial vajutas home nuppu. Midagi ei juhtunud. Ta vaatas veel maju. Ja telefoni. Ja maju. Ja selget taevast. See oli juba pime. Pilvi ei olnud. Tähed põlesid. Ta pani telefoni tasku. Ja vaatas kella.

Kell käis. See oli 24-tunnise sihverplaadiga üleskeeratav tuumaallveelaeva Akula kell. Ja see kell käis. Ja laadija roheline tuli oli kustunud mõned hetked tagasi. Tesla ust kinni löömata koperdas ta mööda garaažiteed üles, ta mantlihõlmad lehvisid, kui ta põiktänaval kergele sörgile üle läks. Rohkem selle libedaga ei saanudki. Väikse tänaval ei olnud inimesi. Veidi edasi maanteel aga seisid keset teed mõned autod. Nende all olid trammirööpad krussi tõusnud, asfalt kobrutas. Omanikud vahtisid juhmide, kurjade ja õnnetute nägudega ringi. Õhus raksatas veel mõni väike välk. Tüüp proovis kiiremini joosta. See oli siinsamas. Veel väike kõrvaltänav, veel mõni seisev auto, veel mõni juht autos midagi kaassõitjatele vehkimas. Ja puud. Sellel tänaval olid puud. Tüüp jäi korraks seisma. Suurte okste juures hõljusid Püha Elmo tuled. Vaikselt. Kurjatoovalt. Vaiksed tänavad. Püha Elmo tuled. Ei ühtki valgust üheski majas. Tüüp jooksis edasi. Pimedal reklaamtahvlil paistis kontrastse pilguga noor naine. EMA! Ütles see plakat. Viimsi Driim paistis ka. Veel üks tänavanurk, ja sealt peab valgust paistma hakkama. Hoone.

Ainult pimedusega on pimedusse uppuvale hoonele kirjutatud: Pank. Kümme korrust. Täiesti pimedad. Peaustest jooksid välja inimesed. Tüüp jooksis kõrvale vaatamata otse üle mitmerealise sõidutee nende uste poole. Üha rohkem inimesi tungles hoonest välja. Juba oli mingi väike rabelemine uste juures. Ta oli ainus, kes jooksis panga poole.
"Nunnu!"
"Piinaja!"
Nunnu sirutas käed välja ja jäi seisma. Suurte silmadega ja punase mütsi alt lehvivate valgete juustega tüdruk lendas talle käte vahele.
"Mida teile öeldi?"
Tüdruk pööritas silmi ja tõukas siis end eemale.
"Teile ei öeldud siis midagi?"
"Ma olen sulle kogu aeg öelnud, et meile ei öelda kunagi midagi. Aga miks sa siin oled? Ma ütlesin sulle, et ma olen tüdinud..."
"Palun, Piinaja, igaüks teab...kes on lugenud.. noh..."
"Jajaa," noogutas tüdruk.

Rahvast oli nende ümber üha rohkem. Inimesed hõiklesid ja karjusid ja valgusid vaikselt maja kõrval oleval parkla poole. Ükski auto ei sõitnud. Kellelegi peale tüdruku ei olnud keegi vastu tulnud.

"Mida teile öeldi, Piinaja? Kästi majast väljuda? Mis põhjusel?" nõudis Nunnu veel karmimalt ja haaras tüdruku käest.
"Mitte midagi," raputas tüdruk end lahti, "arvutid kustusid ära, lambid kustusid ära, kõik kustus ära.
Mida ma seal istuma oleks pidanud? Ja siis veel..."
"Mida nad seal vahivad?" küsis Nunnu parkla poole.
"Sa pole näinud?" Piinaja keeras ja tõmbas teda, "tule!"
Nunnu oli mõne sammuga tüdrukust möödas ja tormas koperdavate, libisevate, kukkuvate kontorijalatsitega inimeste vahelt nagu tuus parkla poole. Inimesed seisid ja vaatasid. Nunnu vaatas, ja nägi vaid pangahoonet. Veel viiskümmend meetrit, veel kolmkümmend. Veel kümme. Nunnu jäi seisma. Ta ümber oli kümneid inimesi. Siin olid kõik vait.

Piinaja jõudis talle järele ja rabas ta käest kinni ja ta käed põimusid hetkega ümber ta käsivarre.
"Näed?" sosistas ta.

Madalal horisondi kohal, otse edelasuunal, raagus puude vahel, lamas kolm väikest päikest. Kümme korda väiksemat kui päris päike.
Aga neid oli kolm ja nad olid ainsad.
Nunnu vaatas.
"Mis asi see on?" raputas küsimus ta käist, "räägi mulle ükskord tõtt, ma ei taha su sonimisi enam."
Nunnu keeras ringi.

Ta keha jättis jäisele lumele fookusest väljas varju, varju, millel oli keskel üsna konkreetne kuju, kuid mõlemas servas lisaks kerge siluett.

Nagu oleks maailm niimoodi rikki läinud, et ilma 3D prillideta enam midagi vaadata ei saa.

"Mul on külm," sosistas tüdruk, "ja ma ei saa aru, mis asi see on."
"See on Klässik Kender," mühatas Nunnu ja haaras tüdruku käe.
Ta sosistas: "See oligi kaskaad! Klässik Kenderi põhiküsimus!"
"Mis?"
""Kus sa oled, kui sõda algab.""
"Blaa, blaa, blaa," ütles tüdruk ja pööras minekule.
"Need ei ole tähed," hüüdis Nunnu, "see on kõrgel atmosfääris õhatud tuuma..."
"Ah ole vait," ütles tüdruk, "ma lähen koju."
Pangaesisel parkimisplatsil seisid inimesed tee ääres pargitud autode juures. Omanikud olid uksed lahti teinud ja proovisid masinaid käivitada. Midagi ei juhtunud. Nunnu lonkis piinaja järel ja ta kulm oli külmast kipras. "Piinaja, yo, piinaja," hõikas ta.
"Mida sa tahad, jutumees?" "Me vist peaksime koos midagi mõtlema."
"Mida sa mõelda minuga tahad? Sa tahad ju ainult..." Nad keerasid mõlemad pea Liivalaia ristmiku suunas. Kõik inimesed parkimisplatsil keerasid pea Liivalaia ristmiku suunas. Sealt kostis läbi vaikse linna ainus auto hääl. See oli möirgav hääl. Valgel G-klassi mersul oli kuus ratast. Ükski tuli autol ei põlenud. Aga mootor möirgas. Võimas hullunud diiselmootor.

"Nihilistid!" karjus keegi parkimisplatsilt. G-klassi kõrvalistuja aknast oli poolenisti väljas lollakate vuntsidega noor kutt, kes karjus korraldusi nagu oleks ta Jack Sparrow.
"Rool paremale!"

"On rool paremale!" karjus roolis istuv tüüp rooli vasakule lapates. G-klass viskas saba sujuvalt vasakule ja libises parkimisplatsil seisvate inimeste suunas. Küljeaknast välja kõõluv mees sirutas käe välja, suur auto jäi lumel seisma, mehe käes oli suur kuldne Desert Eagle püstol ja see püstol paukus. Noor tumedas ülikonnas mees hüppas tagurpidi õhku ja kukkus siis maha, ta peas oli silmadest veidi allpool suur auk. Püstol mehe käes pakus uuesti. Naine, kes oli seisnud meeter maha kukkunud mehest tagapool, keerles kohapeal vurrina terve pöörde ja hakkas siis röökima ja langes lumele ilma poole puusata, veri purskles august, mis oli suur nagu jalgpall ja kisa nakatas kõiki inimesi. Korraga olid kõik kohad kisa täis, kõik kisasid ja kõik jooksid ja vuntsidega mees naeris, püstol ta käes paukus, ja inimesi kukkus, ja inimesed kisasid ja Nunnu sööstis sammu edasi, hüppas Piinaja jalgadesse, ja nad kukkusid mõlemad lume peale pikali ja püss paukus ja siis vajutas G-klassi roolis olev tüüp jälle gaasi ja auto võttis kohalt. Jack Sparrow vaatas üle väljaku, vaatas teed: "Jaa sõida-sõida, täispurjed, näed, seal ees jookseb mitu nihilitsi!"

"Türa nii nõme on, et muusikat ei ole," vandus rooli keerav kutt.
"Ülinõme, et muusikat ei ole."
"Mitte mingit soundtrack’i ei ole."
"Täiega nõme."
Suur auto jõudis järele kümnekonnast inimesest koosnevale põgenevale grupile.
"Seis! Tulistan!" karjus relvaga mees. Inimesed kangestusid. Roolis olev mees irvitas ja suunas masina otse kolme seisva inimese poole. Paugud olid tohutud, kehad lendasid liperdades üle auto ja sadasid siis mütsuga vastu lund, aknast välja uuritava mehe käes paukus püstol.
"Seiske! Ma tulistan!" röökis ta. Inimesed seisid, ta tulistas. Siis jäi auto seisma. Mees rooli tagant hüppas tänavale. Ta mõlemas käes oli süsimust pika pidemega Glock. Mõlemast püssist käis välja paar tulejutti. Mitu inimest sadas lumele.

"Kes laulda oskab," röökis ta, "kes laulda oskab! Kes laulda oskab, istub praegu gwagooni ja hakkab laulma!"
"Tasa," sosistas Nunnu Piinajale, kes ta kõrval lumel lamas, "teeskleme surnut..."
"Issand, mulle nii meeldivad need kutid!" sositas Piinaja.
"Misasja?"
"Rikaste lapsed on ikka nii teistmoodi, nad on nii vabad!" ohkas Piinaja. Kaks naist ja ühe mehe talutasid Nihilistid auto juurde. Nad sidusid nende käed hõbedase teibiga. Nunnu nägi, et parkimisplatsilt roomas erinevatesse suundades veel inimesi, kes olid surnut teesklema asunud. "Mis me sellega teeme?" küsis juht. G-klassi tagapingil istus siniseks külmunud palja ülakehaga tüüp. "Viska maha," ütles tüüp, kelle Desert Eagle siis külmunud sõpra suure augu hammustas, "me ei usu mitte millesegi, eriti ei usu me hauatagusesse." Kaks teibitud naist ja mees nutsid, kui nad autosse istusid. Juht istus rooli. Kõrval istmelt vehkis Desert Eagle rütmi.
"Laulge!"
"Mida?"
"Laulge techno’t!"
"Mida?" tihkus üks tüdrukutest.
"Kuule," kõdistas Desert Eagle ta lõuga, "sinust saab küll uus ja värske Nihi Lits!"
"Laulge: tüp-tüp-tüp-tü-tü-tüp-tüp-tüp!" üürgas kutt roolis.
„Tüp-tüp-tüp-tü-tü-tüp-tüp-tüp!"
"Tü-tüp-tüp-tüp-tü-tü-tüp-tüp-tüp!" G-Klass möirgas kohalt minema ja auto põntsus üle teel vedelevate laipade. Muusika kostis üha vaiksemalt ja Nunnu veeretas end selili.
"Nunnu," ütles Piinaja, "ma olen erutunud."
"Jah?"
"Jah, need ei ole blaa-blaa mehed."
"Ei ole jah."
"Nunnu, teeme midagi."
"Teeme jah."
"Mida?"
"Klässik Kender."
"Mida?"
""Kui on sõda, sul on sõpru vaja.""

Tagasi üles