JÄRJEJUTT ⟩ AHELDATU. ELU TÜHJUSES. - 3. DU HOLDE KUNST

INTERLÜÜD: DU HOLDE KUNST

Oo armas kunst, kui palju halle tunde
Kui olin elu tule all
Sa läitsid mu südame soojale armule
Sa tõid mu helgemasse maailma,
Tõid mu helgemasse maailma!

Tihti ohe, mis su harfilt lahkus
Sult pärit magus, püha akord
On mulle näidand, et on aeg ka parem
Ma tänan sind, oo armas kunst,
Oo armas kunst, ma tänan sind!

- Franz Schubert

Nagu varasemast on nähtunud, nimetan ma ennast mingitlaadi kunstnikuks. Õieti seati mind sellele rajale juba ennem, kui ma olin võimeline iseseisvalt otsuseid langetama. Pandi kunstikooli ja nii edasi. «Kunstniku ametist» olen üritanud hoiduda nii kaua kui võimalik, nagu üldse mistahes ametist, mida inimene endale ise otsib – ma olen alati olnud pigem seda meelt, et kui mõni töö väga tegemist tahab, siis otsib ta mu ise üles. Ja on ka otsinud ja mina olen rahul ja üldiselt mulle meeldiks, kui rohkem inimesi nõnda teeks, umbes samal põhjusel, miks «demokraatiad» eelistavad, et maailmas oleks rohkem «demokraatiaid», ja «diktatuurid», et «diktatuure» oleks rohkem. Seltsimajas segasem, hullumajas hubasem, nagu mu taat armastas öelda. Piiblis on ka nii, et mis on linnukesel muret, Looja hoiab, ja ometi on meile nii palju rohkem antud – mis on matemaatiline tõde, ka kõige ürgsema tehnoloogilise taseme juures on inimene muudest loomadest kolm korda efektiivsem toiduhankija, mis jätab talle ohtralt vaba aega kultuuriga tegelemiseks. Tänane inimene on muidugi kõige aheldatum, mis ta üldse kunagi olnud on. Kõige distsiplineeritum.

Muidugi mõista ei tule igaüks sellise elu pealegi. Kui inimene on õige noor, siis asetatakse ta rööbastele ja enamasti ta veereb mööda neid ja tihtilugu jääbki veerema. Sellest kujuneb tema identiteet ja ta leiab, et see on õigustatud. Minuga läks teisiti, sest mind kogemata kombel kasvatati teisiti. Kasvatati arvama, et inimene on midagi väärt. Muidugi maailmas, kus sina arvad, et inimene on midagi väärt ja teised arvavad, et ega väga ei ole, satud sa pidevatesse kokkupõrgetesse. Samas õpib nii jälle maailma tundma. Jah, see inimene, kes midagi väärt on, kaldud olema eeskätt sa ise ja teised sinusugused, need vähem, kellega sa konfliktis oled. Kuigi põhimõtteliselt eeldame me ikkagi mingit võrdset reeglistikku, on oma nahk ikka kõige lähem.

Ühesõnaga, mul ei olnud erilist huvi ühegi kutse vastu – nii et minust sai pikaks ajaks põhimõtteliselt selline Pàl-tänava poiste stiilis intellektuaal ja bürokraat, poliitiliste ja kultuuriühenduste administraator. Ma ei olnud selles ametis spetsiifiliselt hea, aga kohati on juba seegi hea, et keegi üldse teha viitsib.

Kunstniku koha pealt mul oligi see küsimus, et kes ta on selline, mida ta teeb? Sest sellest, et kunst on hea nagu ei piisa, ta peaks ikka ka midagi tegema. No kunstnik on põhimõtteliselt – traditsiooniliselt – midagi šamaanilaadset. Tema riistad on tähelepanu ja sümboliks kondenseerimine. Ürgaegne pilt piisonist, keskaegne pilt pühamehest ja Duchampi «purskkaev» on kõik põhimõtteliselt sama operatsiooni tulemus – oma ajastu jaoks tähtsate kujundite (sümbolite, materjalide, teemade) kontempleerimine. Nimetatud purskkaev oli, eksju, tagurpidi pööratud keraamiline «pissuaar», see viitab psühhoanalüüsile, 20. sajand oli psühhoanalüüsi ja tehnoloogiliste ning kontseptuaalsete massimanipulatsioonide sajand, psühhoanalüütilises diskursuses tähendab kusi võimu ja sümboolset võimu sai Duchamp oma tembu eest kõvasti.

Sõnaga, tõsiselt hakkasin ma kunstiga tegelema 2020. aasta suvel, esimese religioosse psühhoosi tagajärjel, ma arvan, et võib ütelda ka «šamaanihaigus». Mina sisenesin sellesse narkootikumide abiga, aga arvata on, et saab ka ilma narkootikumideta – siin on Žižek muide öelnud, et olgem mõistlikud ja tänapäevased, kui mingit seisundit saab saavutada tableti abiga, milleks peaks selle jaoks siis kümme aastat mediteerima?

Sõnaga, psühhoosi avapauk seisnes selles, et ma täheldasin maailmas auku, köögipõrandas oli ka toona auk ja mina passisin selle kohal, seal oli kõige etem internet. Auk maailmas on muidugi auk sinu elus ja psüühikas. Sellise asja peale peab mõtlema pingsalt ja pidevalt. Kaua see kestis – nädala? Paar? Lõpuks läks täitsa hirmsaks, siis ma jõin muidugi pakiveini ka veel ja jaurasin tvitteris ühe Austraalia kristlasega ja kui too mingil hetkel üles tunnistas, et on inimesi jõhkralt ära kasutanud ja nüüd kahetseb, tekkis mus kõmdi! mingisugune lühis, must lämmatav tomp tõusis kurku ning ma hakkasin kartma, et mu toonane naine sureb ära. Nüüdseks ma juba tean: sa ei karda mitte, et inimene sureb ära, sest see juhtub niikuinii, sa kardad neist ilma jääda. Sellel on tõenäoliselt mingi põhjus ja see põhjus tahab menetlemist. On äärmiselt tõenäoline, et sa tegelikult ei taha teada. Sa tahad, et elu säilitaks oma senise kuju. Ja see on normaalne. Aga seda ei juhtu.

Siis oli parasjagu nii õudne hakanud, et ma helistasin ühele ökoloogile, kes teadis sellistest asjadest. Ökoloog ütles, et auku ei pea vaatama, nagu see oleks kõike neelamas, vaid et seda tuleb vaadata nagu auku, kust tuleb midagi välja.

Kleepsud päikeserattal Foto: Meelis Lukats

Ka selle üle tuli mitu nädalat juurelda. Vastus selgus siis, kui üks venelane mulle kokaiini tõi, see oli õieti mu esimene korralik kokaiin ja hiljem pole seda puru ka õiget mõtet teha olnud, sellest korrast sai justkui kõik kätte, mis saada oli. Augu nimi oli kunst. Ja mina hakkasin tegema kleepsuseeriaid ja struktureeritud blogi. Õieti näen ma kogu oma projekti ühesama projektina. Ökoloog ütles, et sellel on olevik, tulevik ja minevik. Tagasiulatuvalt on muidugi ka mu Facebooki fotoalbumid osa sestsamast. Ja minu kahetuhandendate keskosas tehtud redimeidide seeria, mis meenutas suurel määral nii arvult (viiene seeria) kui temaatikalt mu tänaseid tegemisi.

Foto: Erakogu

VEREKUNINGAS: Ma arvan, et sa peaksid pikali heitma ja silmad kinni panema ja umbes 15 minutit nõnda olema, kui aega leiad, ehkki teil budistidel võib selle asja jaoks veel peenemaid süsteeme olla.

KLIO: Just seda ma peangi tegema. Praegu ma hoidun sissepoole vaatamisest, mis tähendab, et just seda ma peangi tegema. Aga konstruktiivsel, mitte depressiivsel moel.

Pikali heitmine töötab. Võib-olla jään magama, aga olgu siis pealegi.

VEREKUNINGAS: Miss Weil ütleb, et kui tunne on paha, on parim aeg seda uurida.

KLIO: Tal oli õigus.

VEREKUNINGAS: Emban ja suudlen teid mõlemaid, muidugi mitte homoseksuaalses mõttes.

KLIO: Platooniline kiindumus! Hurraa!

Vastan samaga.

VEREKUNINGAS: Valuutaturud, vahetusväärtus, kvartaalne tootlikkus, aktsiaselts!

KLIO: Armastuse aktsia maksab 70 dollarit!

VEREKUNINGAS: See saab tõesti ainult tõusta nagu Bernie aktsiagi.

KLIO: Üles igavesti, aamen.

VEREKUNINGAS: Tuletab mulle meelde, kuidas mul oli kunagi selline nõukogudeaegne koogivorm. Igal juhul tegin ma sellest redimeidi nimega Halleluuja, sest see meenutas mõneti keerdtreppi.

KLIO: Õigupoolest meeldib see mulle väga.

VEREKUNINGAS: :)

Kokku oli umbes viis redimeidi.

KLIO: Millised need täpselt olid?

VEREKUNINGAS: Üks oli vana tikutoos, mille peale oli Neubauteni mehike joonistatud ja sellest oli tikk vertikaalselt üle, mis oli kolme nõelaga kinnitatud, tolle nimi oli Kolgata (ma arvan, et Robert tegi selle poolautomaatselt, aga mina tõstsin ta objekti staatusesse ja panin nime). Õigupoolest pole see päris redimeid, aga noh.

Ja siis oli hunnik vanu vargapesasid, torujaid ja kolmnurkseid ja igasuguseid, need olid kõik üksteise külge pandud ja selle nimi oli Puntranuss.

... ...ja siis oli veel üksainus pistikupesa (pildil), mis oli lühisest kärssama läinud, tõepoolest, selle nimi oli "1 000 000 000 a. e. m. l (enne maailma lõppu), viide Strugatskite kenale raamatule. Mul polnud pärast seda pool aastat oma toas elektrit, lõpuks parandasin selle ise ära, üllatavalt lihtne oli.

VEREKUNINGAS: Hm, viienda peale peab veidi mõtlema.

Igal juhul andsin ma Halleluuja tüdruk Johnile, keda ma armastasin nii umbes kolmeteistkümnendast kahekümne kolmanda eluaastani või ma ei teagi. Tema oli esimene, keda ma nägin, kes mingil määral minule sarnanes, kõne mõõdetud, omas isiklikku arvamust esteetika kohta jne. Vastu ta mind ei armastanud ja temast sai süsteemitšikk [redigeeritud]. Jumala vastu ei saa.

Aga ma arvan, et Halleluuja on tal ikka veel alles.

KLIO: See on veidi kurb. Vähemalt minu jaoks.

Aga mulle meeldivad kõik need, millest sa rääkisid. Igaühel on midagi öelda.

VEREKUNINGAS: Ah, ma arvan et Johnil läheb päris hästi ja näo ees oli ta mu vastu lahke, nad naersid mu üle ainult seljataga, ja ta koob alati ja hoiab süsteemi sellise hea ja igava. Ega tast mingi «normaalne» inimene ikka ei saanud. Lihtsalt tema, nagu paljud teisedki ei mõistnud mu mässajahoiakut.

KLIO: Nii on paljudega. Nad peavad ennast normaalseteks, arvavad, et normaalne on hea ja sinnapaika jäävadki seisma.

BLOOD: Viies oli pruuni nupuga uksekell, «faksiimile» sarnasest nupust, mida mu vanatädi Ellen ükskord oma palitu rinnas kandis. Selle nimi on Harmagedon ja see põhjustab katastroofe. Kogu mu tikkimisdiskursus on õieti Elleni oma järeltulija. Mu ema tegi Elleni-mälestustest endale terve karjääri. ART IS A HOLE IN THE WORLD #8a: MY AUNT ELLEN — NATIONAL MIXTAPE: ART IS A HOLE IN THE WORLD.

Long love communism.

Hm, tahtsin kirjutada live, aga keha loom on alati parem kirjanik.

KLIO: Milliseid katastroofe?

(Elu on armastus.)

VEREKUNINGAS: Looduskatastroofe. Redimeidimine toimus muide selles toas. Rännaku puiesteel. 2000-te keskel.

Foto: Erakogu