ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Julio Varulio: Patsient Aram, Bulimia Nervosa

Üheksas võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Kabinetis oli soe suvelõpu valgus. Oli kuulda kella delikaatset tiksumist, mis andis aimdust selle valmistamise meisterlikusest. Seierid joondusid kaheteistkümnele. Silmad aknast välja, Arami pilk staatiliselt vastu võitlemas, et mitte oma tunnetele alistuda, teine otsimas lehtedelt, pinkidelt ja puudelt järgmisi küsimusi esitamiseks.

«Jätkame palun…»

«Hästi. See päev oli planeeritud, me teadsime seda. Meil olid asjad valmis. Otsus, et selle eluga on kõik ja aeg on hüvasti jätta, tekitas meis isegi rahu. Me võtsime lihtsalt mingit pulbrit ja oleks koos aega veetnud. No ma ei tea - mingi suvise päeva kusagil kuurordis või pargis. Ma tundsin, et ühtepidi on see ilus ja kaunis. Nagu kusagil peidus oleks olnud lootus. Päev seljataga ja surm enne õhtut.»

Kell tiksus, dr. Selmal olid rafineeritud ja tugeva kontuuriga mustad prillid, ta nina oli terav ja silmad sügavad sinised. Ta pilk oli alandlik samas nõudlik. Kabinetis oli õdus, see tekitas turvalise tunde. Värvid ei karjunud, vaid lasid silmadel endal puhata, ennast ära unustada. Mööbel oli kena disainiga, pehme nahk ja hoolitsetud puit. Taimi oli palju, mille eest ka hästi hoolt kantud.

«Sa mainisid kirjas oma isa. Kirjelda oma suhet isaga.»

«Ta oli vaga mees, töötas palju, naeris mõõdukalt. Tema vist teadis, mida tähendab elus olla tugev, et mitte sina ei lase oma silme ees elul lahti rulluda, vaid võtad ohjad enda kätte. See nõuab tugevust, mitte küll otseses mõttes; teadis, mida elu nõuab - tugevust, seda mitte sõna otseses mõt… aga mingil imelikul viisil, kuidas suhtuda asjadesse. Ta oskas olla tugev.

Meid kasvatas ta samamoodi. Ta vahepeal karjus meie peale, siis kui tugevus muutis liialt ennastimetlevaks, eneseteadlikuks… Ma tundsin, et see ei ole õiglane, see ei saa olla õiglane. Ta ei olnud enam tugev…»

«Mida vennad arvasid?»

«Nemad tundsid samamoodi nagu mina vist, ega me sellest kunagi ei rääkinud. »

«Kuidas see juhtus? Kui sa tunned, et tahad seda teine kord jagada, on ka täiesti normaalne. Aga hea on seda koormust rääkides kergedada.»

«Ma sain selle pulbri ühelt tuttavalt maailmarändurilt, manustamine oli lihtne. Toime oli teada, päev, koht, kes ja nii edasi, kõik oli teada. Või vähemalt, nii palju, kui see põlisrahvaste fanaatik mulle jagas. »

«Mis siis juhtus? Kirjelda seda Päeva.»

«See oli toimus ühel huvitaval festivalil, kuhu me juhuslikult sattusime. Mürk oli alla võetud, me olime juba teed joonud ja piipu suitsetanud. Ma otsustasin minna jalutama, taha põllu äärde.

Heinamaal oli püsti sadu valgest riidest telke, mille all inimesed magasid, suitsetasid ja laulsid. Platsi keskel magas hiiglaslik must hobune, kelle ümber oli paar-kolm inimest teda silitasid. Ta puhkas nii rahulikult. Mängiti kitarri, osad võtsid päikest, väga soe oli. Kanti erksaid riideid. Platsi keskel oli üks umbes 5 meetri laiuse diameetriga kõrgendatud lava. Ning see oli kõik - ei mingeid dekoratsioone, postamente ega muud tilu-lilu.

Ma istusin selle lava äärele ja jäin tukkuma. Ärkasin kui õhtu hakkas jõudma, juba alustati esimeste lõkete süütamisega. Olin lausa ära unustanud, et võtsime mürki. Ma ei näinud oma vendasid, aga ega ma nende peale ei mõelnudki, sest minu kõrval istus ilus tüdruk. Ta oli natuke nagu ingel. Vaatas mulle silma ja teretas. Kohmakalt vastasin: «Tere-tere,» rohkem ma kõneleda ei osanud, just ärkasin ja olin kergelt meeltesegaduses. Toksiin juba tõeäoliselt toimetas, kuid ma ise seda ei taibanud.

Sealsed osalejad oli kogunenud õhtuks rohkem platsi keskele, et vist mingisuguseks programmiks end valmis panna. Üle platsi nägin ma tulemas oma isa, ta tuli konkreetsel sammul minu poole, ta jäi pidama täpselt teisel pool. Astus siis kindlalt lavale, rahvas isegi aplodeeris, tema lehvitas neile. Vaatasin ringi, «Mida ta teeb? Mis toimub? Kas ma pean ka minema?» Ta pilk jäi minu peale pidama, «oota tõesti, kas mina pean ka siia lavale astuma?» küsisin mõttes endalt. Sain vastuse isalt, kes tegi kinnituseks ühe aeglase noogutuse. Astusin siis ettevaatlikult lavale ja publik plaksutas ja hurraatas samamoodi, seekord isegi natuke võimsamalt. «Mida me teeme?» otsis mu pilk vastust kõrvaltvaatajate nägudest.

Ma seisin keset hilist päikeselõõsast lava, publik ootamas midagi. Isa hakkas veel enam provotseerima ja energiat üles tõstma, vehkides kätega ja naeratades. Palavus hakkas pähe, ma olin kurnatud - «Mida kuradit me teeme?!», higi jooksis üle mu keha ja kõik tekitas segadust. Rahvas möllas, ja mida enam ma segaselt enda ümber vaatasin, seda rohkem tekkis tahe lihtsalt igaveseks maha vajuda. Lava äärele päris lähedal oli keset muud rahvamassi tulnud oma pastlaid parandama üks heledamate pikkade juustega härra, ta linane kogu oli minu poole seljaga, kui ta oma nahkesemetega toimetas. Nuga oli ta aga asetanud lavale.

Lõõtsamuusika, naer, plaksutamine, rahvas oli juba hullumas - meie isaga selle eufoorilise maania epitsentris. Pea hakkas ringi käima ja ma oleksin tahtnud kokku kukkuda. Kuid siis ma nägin nuga, ja ma nägin isa, käsi üles tõstes seljaga minu poole keeramas, et rahvale midagi näidata. Minul ei olnud vahet. Mina oma haige, soniva tiirlemisega, kus ma millelegi ei suutnud tähelepanu kauemaks kui pool sekundit hoida, tegin terava sammu noa poole, haarasin selle, ning sööstsin isa poole - järgmine hetk oli see isa seljas. Mul jäi hing kinni ja hambad kirisesid suus kui seisin pööraste silmadega tema taga. Üks käsi tema õlal, teine seljas, lasin ma tal maha kukkuda. Järsku voolas terve elu energia minu sisse, ma tundsin end inimesena. Ma sain kohe aru, et vastumürgiks sellele, mida ma enne sisse võtsin ja mind vaikselt hävitama hakkas, oli teise elu võtmine. Muidugi - see on ju nii puhas, nii loogiline. Isa veri voolas tasa keset lava. Mina põgenesin sealt.»

Dr. Selma avastas, kuidas tal pulss on järsult tõusnud, siiski proovis ta lahket pilku hoida. Sama lahkelt tahtis ta naeratada, mille tõttu tekkis imepisike värin suunurkadesse. Arami pea vajus alla, silmad kidukile ja mingi kahtlane tõdemus võttis tal ilmet. Higimullid tekkisid ta laubale kui ta oma pilgu nüüd doktori peale tõstis.

«Teate ma mõistsin, mis tookord juhtus.» Sositas Aram. «See päev, see moment kui veri voolas, ja miks ma ei surnud. Kuigi oleks ju pidanud. Ja ma olin selleks valmis. Aga elu maitses liiga hästi. Kord kui ma tunnen, et ma hakkan haigeks jääma ja energia saab otsa, pean ma lihtsalt hävitama. Ma olen terve aasta seda nälga kustutanud… Kõik need hinged, mis ma võtnud olen…. ma tahan, et see lõppeks!» Karjus paranoiast ja tapahimust segaduses Aram, kui võttis kampsuni seljast. Higist kleepuv särk, tema hingeldaval kehal, oli täis verepritsmeid. Aeglaselt proovis ta leida asendit, millest kõige parem nüüd rünnak teha oleks.

Dr. Selma noogutas, läbi naeratava suu kostis vaikne pinges ohe, kui silmad hirmunult värisesid:

«Te olite kirjutanud, et põhjus miks te siia tulete on «kustutamatu nälg». Nii te vähemalt mulle kirjutasite? Te saate ka aru, Aram, et see ei ole siin teil ametlik visiit. Ja ma tundsin teie kirja puhul, et midagi on valesti, seega ma võtsin kellegagi ühendust.

Mul on hea meel, et te oma lugu jagasite… See… see… kõlab nagu üks… üks lõputu ja kohutav uni. Aram…»

Dr. Selma liikus kiirelt ja ettevaatlikult, võtmata pilku Aramilt oma kabineti teise ukseni. Ta avas ukse, ning selle kohale astus niiskete ja kaastunnet täis silmadega segaduses mees. Teda nähes purskast Aramist välja kõige kohutavam kriise, nagu oleks ta hing kehast väljunud, ja pinges häälepaelad katki rebinud. «Ei.. ei! EI! EI!» Kõlas nüüd maas siplevast kogust, kes mõistis lõpuks, kust algas nälg, mida kustutada ei saa.

See oli elus ja terve Arami isa. Ta ei osanud muud öelda kui: «Kõik on hästi mu poiss, see oli lihtsalt üks kohutav uni…» Stagneerunud kuju, kelle pisarais pilk ei liikunud enam oma pojalt, müksas üks-haaval selja tagant tuppa jooksev politseikommando.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.