Kümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.
Võimatu oli uinuda. Olin nii harjunud, et pärast rasket päevatööd uinusin kohe, kui pea patja puutus. Uni oli otsekui preemia tehtud töö eest. Aga seekord oli täiesti teisiti. Uni lihtsalt ei tulnud. Mitte kübetki. Polnud ka muremõtteid ega päevast lahendamata probleeme, mis oleks vaevanud ja uinumist seganud. Lihtsalt vedelesin.
Umbes kella 3 paiku öösel suikusin hetkeks. Olin kohe unenäos, lauluväljaku sarnase suure platsi tagaosas, pisut kõrgemal künkal, nii et oli hea vaade kogu rahvahulgale. Paremat kätt oli veel autotee, mida mööda tuli rahvast kogu aeg juurde, jalgsi ja autodega. Lava oli juba valmis, ka esineja. Laval oli palju kõlareid ja helitehnikat, meist paremal oli sein ekraanidega. Lavalt kõneleja seletas parajasti, et kuna esinemisest toimub ülekanne üle kogu maailma, siis on mõnedest paikadest meile saabuv pilt nii halva kvaliteediga, et seda ekraanidel ei näidata, aga et nemad meid näevad hästi.
Toimumas oli evangeeliumi kuulutamine, et kõik need, kes veel ei ole Jeesust vastu võtnud oma Päästjaks, saaksid seda teha.
Ühel hetkel panin tähele, et paremale jääval autoteel lükkasid autod tasakesi enda ees avariisse sattunud autovrakki. Tegemist oli tõelise rusuhunnikuga, mille kohta öeldi, et juht on veel sees, aga seda lahti lõigata pole mõtet, ta pole enam elus.
Rahvahulga seas olid päästmata ja päästetud inimesed läbisegi, ainult et päästetuid oli vähem, umbes kümnendik kõigist ülejäänuist. Kuna autovrakis hukkunu oli päästmata inimene, siis rahva seast tõusis esile üks usklik, kes ütles, et ta loovutab oma elu, et toimuks asendus - too saab võimaluse kuulda evangeeliumi ja tema lahkub igavikku.