K, 7.12.2022
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Annelka Kenppi: Asendus
Illustratsioon: Midjourney AI
Annelka Kenppi
Annelka Kenppi: Asendus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Võimatu oli uinuda. Olin nii harjunud, et pärast rasket päevatööd uinusin kohe, kui pea patja puutus. Uni oli otsekui preemia tehtud töö eest. Aga seekord oli täiesti teisiti. Uni lihtsalt ei tulnud. Mitte kübetki. Polnud ka muremõtteid ega päevast lahendamata probleeme, mis oleks vaevanud ja uinumist seganud. Lihtsalt vedelesin.

Umbes kella 3 paiku öösel suikusin hetkeks. Olin kohe unenäos, lauluväljaku sarnase suure platsi tagaosas, pisut kõrgemal künkal, nii et oli hea vaade kogu rahvahulgale. Paremat kätt oli veel autotee, mida mööda tuli rahvast kogu aeg juurde, jalgsi ja autodega. Lava oli juba valmis, ka esineja. Laval oli palju kõlareid ja helitehnikat, meist paremal oli sein ekraanidega. Lavalt kõneleja seletas parajasti, et kuna esinemisest toimub ülekanne üle kogu maailma, siis on mõnedest paikadest meile saabuv pilt nii halva kvaliteediga, et seda ekraanidel ei näidata, aga et nemad meid näevad hästi.

Toimumas oli evangeeliumi kuulutamine, et kõik need, kes veel ei ole Jeesust vastu võtnud oma Päästjaks, saaksid seda teha.

Ühel hetkel panin tähele, et paremale jääval autoteel lükkasid autod tasakesi enda ees avariisse sattunud autovrakki. Tegemist oli tõelise rusuhunnikuga, mille kohta öeldi, et juht on veel sees, aga seda lahti lõigata pole mõtet, ta pole enam elus.

Rahvahulga seas olid päästmata ja päästetud inimesed läbisegi, ainult et päästetuid oli vähem, umbes kümnendik kõigist ülejäänuist. Kuna autovrakis hukkunu oli päästmata inimene, siis rahva seast tõusis esile üks usklik, kes ütles, et ta loovutab oma elu, et toimuks asendus - too saab võimaluse kuulda evangeeliumi ja tema lahkub igavikku.

Polnud varem sellist varianti kuulnud. Tundus huvitav. Mõtlesin hetke sügavalt selle üle. Milline ohver! Armastada Jeesust nii palju, et anda oma järelejäänud elu kellelegi teisele, et see inimene saaks võimaluse pääseda.

Nuputasin, kuidas see vahetus võiks toimuda. Panin tähele, et iga inimese randmel oli nutikella sarnane must seade ja kui inimese elupäevad olid lõppemas, sõna otseses mõttes viimane tund tulnud, lõi põlema tuluke, mis oli nii silmatorkav, et kõigile platsil oli näha. Siis märkasin aeg-ajalt üle kogu platsi süttivaid tulukesi. Neid ei olnud palju. Üksikud. Siin ja seal. Ja siis keegi kristlane vajutas vastavale nupule oma seadmel ja andis oma elu vahetuskaubana. Nad ei kukkunud laipadena maha, pigem hajusid vaikselt, otsekui hologrammid.

Minu vasakul käel oli mu pesamuna, 8-aastane poeg. Hoidsime teineteisel käest nagu tavaliselt. Korraga süttis üks valgus üsna minu lähedal. Vaatasin oma pojale otsa, andes pilguga mõista, et nüüd on minu kord. Andku ta mulle andeks, aga ma pean seda tegema. Mul on südames rahu, selja taga elatud elu (mitte küll nii pikk kui oleks tahtnud, aga siiski piisav ja külluslik), olgu siis sellel inimesel ka võimalus.

Vajutasin oma kella ja hajusin vaikselt. Korraga tulin ma oma kehasse tagasi. Mulle öeldi, et too inimene polnud vahetusega nõus, kuna mulle järele jäänud aega oli niivõrd vähe, et talle poleks sellest piisanud. Jutt oli ainult mõnest päevast...

Olin segaduses ja nõutu… Kuni nägin, et mu pisipoeg mu kõrval vajutas oma seadme nuppu… Käis valgusesähvatus ja ta hajus vaikselt…

Ta andis oma elu mulle...

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Tagasi üles