ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Indrek Noormets: Täielik õudus

Üheteistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Elasin üksiku hundi elu, nautisin vabadust, tegin mida tahtsin ja ei andnud kellelegi aru. Ärkad hommikul, peeretad mõnuga, käid kusel, jättes vetsu ukse lahti. Pole piiranguid ega    mingeid nö viisakuse norme. Söön siis kui tahan, joon mida taha, lähen kuhu tahan ja kutsun külla keda tahan. Ainukesed kohustused olen mina ise.

Üheöösuhted, miks selline nimi, pole kunagi mõistnud. Kui suhelda, siis ikka mitu ööd järjest, üks öö on jobudele.

Ärkasin vara ja läksin jooksma. Mõnus karge õhk lõi pea selgeks ja pohmakas kadus ruttu. 

Ning siis juhtus midagi, mida takkajärgi tahaks või isegi peaks kahetsema. Kui kellelgi juhtub õnnetus ning ta pääseb eluga, nimetatakse seda uueks sünniks. Nimetasin seda päeva - minu esimene surm.

Korralik pohmaks oli, aga autisin kerget sammu, kui minust jooksis mööda mingi tibi. Üleni lillat värvi liibuvas ja no kurat kus olid kannad. Ta kerge samm, imeline keha ning see parfüüm – kes kurat paneb lõhna, kui jooksma läheb – aga minuga juhtus midagi õudsat. Kogu keha võpatas ja värises.

Tahtsin ta nägu näha, aga … ütleme, et ta oli juba kaugel.

Siis see õudus algas. Süüa korralikult ei saa, tööle keskenduda ei suuda, mitte miski muu huvi ei paku, mõtted ainult temal ja ma isegi ei tea, kes ta on. Proovisin kangema alkoholiga pead puhastada, kurat läks hullemaks ja rõvedamaks see olemine, täielik õudus. Mitu hommikut järjest olin varakult jooksmas, keha valutas ja karjus puhkuse järgi, aga mul oli pohhui, pidin teda veel nägema. 

Ning neljandal päeval õnnestuski. Ta jooksis jälle minust mööda, nagu seisvast töllist. Võtsin kohe järgi ja jooksin sünkroonsete sammudega ta selja taga. Siis äkki ta peatus ja ma põrutasin inertsist talle otsa ning hetkega olime mõlemad teepervel kergelt niiske muru sees pikali – täielik õudus.

Vabandasin ette ja taha ning aitasin ta püsti. Perse, oleksin pidanud silmad kinni hoidma ja edasi minema. Tema silmad ja huuled ja rinnnnnad, kurat see oli täielik õudus. Olin müüdud ja ise ka ei teadnud kellele. Ta naerats ja siis küsis otse, et kas ma kurat jälitan teda. Mina ja jälitan, milleks – põiklesin eemale, endal till pulkas, nagu pervol.

Jälle ta naeratas ja ütles midagi, mis sai saatuslikuks – näed lahe välja. Fuck, täielik õudus ruudus.

Jooksime koos edasi, siis kurat kõrvuti ja hoog oli aeglasem, et saaksime vestelda. Ja nii toimis see pea igal hommikul. Oi kuidas ma kirusin, et see kevad nii kuradi soe peab olema.

Mingil hetkel suutsin mõista, et olen hüpnoosis ning vaja ärgata, proovisin viina abi, kuid hommikul nutsin tema rindade najal oma tundeid välja. Perse, see oli juba õudus kuubis, mehed ei nuta ju ja meestel pole mingeid fucking tundeid. Miks ma talle meeldisin, seda ei mõistnud ma kunagi. Ja siis mitmed nädalad hiljem tegi ta mulle abieluettepaneku...

Põmm, sain 50mm otsa ette ning aju tükke oli ümbrus täis. Ta võttis mult meheks olemise ära, rüvetas mind ja mina kuradi pussy, kallistasin teda ning vastasin JAH.

Ma ei ütle, mis laiendiga õudus see oli, sest asi läks hullemaks – ta kolis minu juurde ja seda koos asjadega. See oli selle lühikese aja jooksul minu teine surm.

Mind ei olnud enam enda jaoks olemas, olin nagu zombie mõnest õudukast, kes programmeeriti kuulama ainult teda. Elasime siis ÕUDSALT ilusat elu, vahel riidlesime, eriti siis, kui mul mingi arvamus hakkas tekkima.

Õnneks see kustutati ruttu ning meie riiud peamiselt lõppesidki siis, kui ta oma rinnad paljastas. Seks peale riidu… see oli parim. Aga raisk ta nautis seda minust rohkem ja valjemini, täielik õudus. Olgu, leppisin vaikselt selle saatusega. Nimetatakse seda siis kuidas tahes - armastuseks ja kooseluks ja õnneks. 

Mingil hetkel mõistsin, et nii lihtsalt ma ei pääse, õhus oli mingit tugevat elektrit juba pikalt tunda. Ning siis keset sööki kuulsin sõnu, mille tagajärjel tõmbasin toidu kurku ja olin lämbumas. Muidugi mu kangelanna päästis mu.

«Arvan, et meile sobiks kolm või neli last.»

Mähh, kas nüüd tehakse lapsi sobivuse järgi vä??? Ja milleks üldse meile lapsed, see rikuks kõik ära. Õuduste skaalal õudus ruudus. Otsisin sõnu, viisakaid sõnu. Korra tuli soov isegi guugeldada, et just väga viisakaid sõnu leida.

Vältisin silmsidet, sest ta kurat oskas sealt kõik välja lugeda, nagu valedetektor. Siis tuli parem mote – põgenen. Vaatasin kiiruga ringi, et kus mu asjad on... Perse, see ju minu kodu. 

Viskan ta välja, aga korra olen kättemaksu tundnud, enam ei soovi, seega vaja ikka guugeldada. Tegin olemise raskeks ja näo januseks, et pean vett jooma ning läksin kööki ära. 

Guugeldasin, kasu polnud sittagi, mingi sogane jama ainult. Ja siis tuli hiilgav mõte.

«Kallis, arutame seda hommikul, praegu unine olemine,» ja naeratasin magusalt.

Korras, läks õnge. Vanasõna ütleb – hommik on õhtust targem. Küll hommikuks miskit välja mõtlen.

Igasugu imelikke mõtteid käis peast läbi – koliks välismaale ja vahetaks nime või palkaks mõrvari. Kora tuli mõte, et räägiks tõtt – ma ei soovi lapsi. Ja siis kujutasin seda draamat ette ning lõpuks nühin neid rohkem kui vaja teha. Vajasin miskit väga veenvat ja lihtsat.

Paremat pähe ei tulnud, kui et elame väikses korteris ja et lapsed vajavad rohkem ruumi ning parem kui oleks looduse keskel hoopis. Et ootame veel mõned aastad ja siis kolime maale.

Oi ma olin endaga rahul. See kõik oli nii hea argument ja ei jätnud minust sitta muljet, pigem vastupidi. Ja nende paari-kolme aasta jooksul suudan kindlasti temast kuidagi vabaneda.

Kehast kadus pinge, olin tagasi. Jaa, olen tagasi. Ajasin vaikselt ennast jalule ning hiilisin elutuppa. Vajasin napsu tähistamaks uut algust, tähistamaks uut plaani, kuidas ennast sellest õudusest päästa. Naps oli kui kirss tordil ja silmad vajusid ruttu.

Uksekell helises. Perse, kell on 11 hommikul ja veel pühapäev.

Viskasin telekapuldi käest ning jalgu lohistades loivasin ukseni. Tibi oli veel voodis, aga uudishimu ajas ta sealt ruttu välja.

Avasin ukse... Kurat sellist õudukat poleks oma elut kunagi oodanud. Zombid ja kirvemehed olid sel hetkel teretulnud, aga... nagu mingi sita filmi stsenaarium raisk. Eelmise aasta pruut vaatas mulle naeratades otsa. Kott käes ja miskit veel süles. Mu silmad suurenesid raudselt pea kolm korda.

«Mida sa siin teed?» küsisin.

«Kallis me tulime sinu juurde elama.»

«Kes me?» ei saanud ma sittagi aru. Siis keeras ta süles olevat pampu – titt.

«Mina ja sinu laps.»

Tundsin selja taga kellegi teravat pilku ja sammude lähenemist. Ootasin, et minestaksin, kuid seda ei juhtunud. Vajasin alkoholi ja palju. 

Täielik õudukas.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.