K, 7.12.2022
SUBKULTUUR ⟩ Narkomaania. Ood narkowennasele
Narkowennas Foto: Erakogu
Siim Sinamäe
Narkomaania. Ood narkowennasele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Veel enne, kui mälusoppidest kaob viimanegi jupp, mis läbi nina kurku tilkus, tuleb naeratades tagasi vaadata oma osalusele Eesti kõige mainekamas subkultuuris – narkomaanias – ning meenutada ühte imepärast fenomeni, millega tavakodanikud eales kokku ei puutu. Selleks on narkowennas. Oo-ei, ära arva, et tegemist on mingi suvalise, kalbassiva isikuga – ta on sinu vend narkomaanias, nagu liha ja veri, telefoni taskulamp võõras keldris.

Olgu õnnistatud see, kellel ta leidub! See, kes ei lase sul üksi surma poole nühkida, vaid paneb sulle õla alla ning aitab veel kiiremini kohale jõuda. Pühapäeva hommikul, tund enne kümmet, hoiad kätega peast kinni ja mõtled, kas jaksad järgmise viina ära oodata, et keemiline kass kastreeritud saaks või… proovib selle küüruvärgi lõpuks ära. Narkowennase värisev keha tõuseb diivani tagant, dušikardin toogana ümber sõlmitud, ajab kulmu kortsu ning ütleb, üpris tasasel häälel: «Ma tean, kust saab.»

Küüruks aga asi kunagi välja ei lähe, ja kui läheb, pole tegemist õige vennaga. Narkowennase põhimenüüs on amfetamiin ja ecstasy, kultuurilise järjepidevuse lõhkumiseks kõlbab aga muu parema puudumisel väga hästi ka korgijook. Veljepuhastushape on pigem peenele maitsele, ent on tõenäoline, et kui mekib sulle, mekib ka talle. «Küll küllale liiga ei tee!» skandeerite seltsimehelikult Priit Toobali nimele üüritud hotellitoas, inglitiivad rihmadega seljas.

Neid ei pea olema ainult üks. Mõnel kodanikul veab ja terve elu peale on tal selliseid tegelasi mitu – kipuvad ju nii mõnedki narkowennased vahepeal kinni või kasti minema. Karakter jääb samaks, ainult osatäitja muutub – hea, kui paugust võtta on. Tüüp saab esmaspäeva hommikul pildi ette, paneb reispassiks ühe korgi, suitsu valepidi põlema ja vajub su korterist välja. Kümne minuti pärast helistab ta sulle ja palub nukral häälel abi, sest ta ei tea kus ta on. Sina ka ei tea. Näed teda alles ülejärgmisel päeval, telesaates «Krimi».

Teil hakkab juba kolmapäeval kurgus jõnksutama, kui kusi enam imelikku värvi ei ole. Saadate üksteisele kelmikaid sõnumeid, kihistate. Narkowennas käib ja võtab ise ära, kui sul peaks tööl kauem minema. Suvalisel korteripeol olete alati need kaks viimast, kes köögilaua taha turakat mängima jäävad siis, kui teised ammu magavad. Teisipäeva hommikul läheb ta Wismarisse magneesiumisüsti tegema ja uurib, kas sind oleks samuti vaja peale võtta.

Kui su kass ära sureb toob ta sulle kokki ja te räägite, kui sitt see kass tegelt oli, et auto alla jäi. Kohtumistele jõuab ta kas liiga vara või liiga hilja ning alustab igat vestlust lausega (täpselt nagu sina): «Türa, sa ei usu, mis just juhtus.» Aga uskuma peab. Temaga valmistasid sa oma esimese hõbepaberist ja plastpudelist piibu. Oma viimase kommi teeb ta sinuga pooleks ja pilgutab sulle silma: «Naudi, sõber.»

Aga tuleb olla ettevaatlik! Kui narkowennasest saab su BFF võid kindel olla, et oled ületanud mingi tõkke, millest tagasiteed enam pole. Kartmiseks pole põhjust – lõpp juba paistab! Siis, kui oled neljandat päeva üleval ja üritad ahjuroobiga veene läbi lõigata, sest sulle tulevad meelde kõik inimesed, kes sulle sitta on keeranud, astub narkowennas vahele ning võtab sult ahjuroobi. See on ka ainuke kord, mil ta kätt ette paneb. Muidu on ikka, et head pead ei tasu raisku lasta, olete mingis korteris juba kaks päeva liiga palju olnud, sest kama ei saa otsa. Nuusutate, hoiate rinnust kinni, ootate, et laseks veits lahti ning jätkate. Varahommikul läbi linna koju kõndides, kui viimane pauk on latva löönd, karjute ja sõimate umbmääraselt kõike silmaulatuvat pederastideks.

Ühel hallil esmaspäeval kirjutab ta sulle, et nüüd on surm kohal. Pole vaja karta – rüüstad vanaema või eliitkoolis käiva väikevenna ravimikappi, haarad lehe Rivotrili, kaks lehte Seroqueli ja tõmbad trolliga maailma päästma. Sõbra keha on nõrk – käed värisevad, lükkad tabletid libedalt sisse, peaaegu kui analgiinküünlad ja vaatad kuidas kahvatu nägu sulgeb silmad, uinub. Kui ta lõpuks ärkab, lükkab ta käed taskutesse ja tõmbab sealt välja kaks hapet ja pool kotti antsu. «Mis sitasti, see uuesti,» hüüatab ta, suu kõrvuni.

Aga mingil päeval ongi surm kohal. Süda jäi seisma, või kukkus korkis peaga rõdult alla. Võib-olla oli mingi persevähk või midagi muud haiget keha kallal närimas aga paukus peaga on raske aru saada, mis on põhjus, mis tagajärg. Jääd üksi. Keedad sahtlisse kogunenud tühjadest amfikottidest teed, jood kõrvale soodavett. Helistad Stenile, Kirkele või Vovale. Karavan läheb edasi. Keegi peab ju riiki tabeli tipus hoidma. Käsk on vanem kui meie.

Taasavaldatud 2017. aastal ilmunud tekst autori lahkel loal.

Tagasi üles