läksin taarat viima
järjekorras oli mitu inimest
pühapäev ja kuu lõpp ikkagist
järsku läks automaat katki
ja sellest kargas välja...
taarapunkti kuningas!
«Nii, täis on!
Ma teen tühjaks
ja sina saad
ja sina saad
ja sina juba enam ei mahu!»
ütles ta käskiv-piinleval toonil
«No mis mõttes,
«sina» juba enam ei mahu?»
vastasin ma
olukorra koomilisust
nähes lõbustatult
«Ma ei mahu enam
sinna ära,
kõik kohad on täis,
ma ei mahu...»
järgnes kiunuval
häälel põhjendus,
mida ma enam ei kuulanud
ta oli ilmselgelt hädas,
rohkem kui mina
ma jäin ootele,
et kasvõi näha
olukorra lõppu
hetk hiljem
tuli kuningas tagasi
ja teatas,
et ka mina mahun,
«...aga rohkem ei mahu keegi!
võibolla...»
ootasin enda korda ärevusega
pudel pudeli haaval
ootasin,
ootasin,
millal automaat hakkab kisama,
et «...ei, enam ei mahu,
mine ära vastik inimene!»
kõik mahtusid ära
ka inimesel peale mind
mahtusid ära
kviitung taskus poodi
jalutades mõtlesin
vaevatud kuninga peale
jõudsin järeldusele,
et ennast ja oma automaati
alahinnates oli ta
hakanud teisi
ülehindama...

Kommentaarid
Copy