TABUST VÄLJA ⟩ Jah, seksist rääkimine võib olla ebamugav. Aga me peame seda tegema

Kui ma esitan seksuoloog Kristina Birk-Vellemaale küsimuse, kas seks on tabu. Vastab ta küsimusega: milline seks? Järgneb vaikus, kus intervjueeritav laseb oma sõnadel mulle kohale jõuda. Vastan: «Oh!» Ja mõistan, et mu eeldus pidas paika – sellele küsimusele pole ei/jah vastust ning mingi kokkuvõtliku järelduseni jõudmine võib osutuda keeruliseks.

Seks on küll igal pool meie ümber ja inimliigi jätkumiseks vajalik (kuigi varsti võib-olla enam mitte), kuid siiski tekitab sellest rääkimine meis ebamugavust. Ka häbi, ebakindlus, hirm võivad olla tunded, mida seksist rääkimine meist tekitavad. Seetõttu on väga lihtne seksi tabustada. Ja läbi ajaloo on seda palju tehtud. Küll on selle taga religioossed juured – puhtuse kultuur, neitside väärtustamine, seks ainult laste tegemiseks, aga mitte naudinguks –, aga ka ideoloogilised. Näiteks jutt, et näiteks nõukogude liidus «seksi ei olnud/ole». Ja kuigi see väide on otseselt vale, sest seksitakse ikka, olge mureta, siis on sellel ühiskondlikult häbistavad ja allasuruvad mõjud

Kristina Birk-Vellemaa rääkis, et juba nõukogude ajal tegelikult naerdi selle anekdootliku kuvandi peale. «Minu vanaema põlvkond näiteks seksist ei rääkinud, oligi sihuke vaikiv põlvkond pigem. Minu ema põlvkonnas midagi räägiti, natukene midagi juba käsitleti, seksuaalsed naudingud ei olnud päris no-no,» rääkis Birk-Vellemaa. «Aga need teemad ei olnud ka avalikkuses arutletavad, sest sa võid neid privaatsfääris arutada, aga sellises diktatuuris see ei mõjuta nii palju avalikkussfääri või ei ulatu õigemini sinna.»

Kristina Birk-Vellemaa 2018. aastal Foto: Eero Vabamägi

Pärast nõukogude liitu tuli Eestis teatavasti suur vabanemine. Iseseisvus. Tekkis tugevam side läänega, mille kaudu tuli seks aina enam pilti. Birk-Vellemaa sõnul oli järsku seksi igal pool – ajalehtedes, ajakirjades, plakatitel, teles jne. Aga see portereetud seks oli ühekülgne. Tekkis võitjate kultuur, kus reeglina olid võitjateks mehed. Birk-Vellemaa magistritööst «Tütarlapsest sirgus naine: seksuaalkasvatuse kogemus ja selle mõju seksuaalsele enesekehtestamisele 1971.-1981. aastatel sündinud Eesti naiste narratiivides» selgus samuti, et üheksakümnendatel said meestest justkui subjektid ja naistest objektid.

«Tundub, et meestel tekkis ka vabadus ahistada. Olid inimesed, kes said endale vabaduse olla, saada ühiskonnas positsioone, kauboikapitalism jne, ja nende kõrval oli pool ühiskonnast, inimesed, kelle kohta me ütleme naine, kogemas järjest rohkem seda, et sa oled objekt, sul on keha, on mingisugused ilunormid, milline sa peaksid välja nägema,» võttis Birk-Vellemaa kokku magistritöö jaoks tehtud intervjuudest kuuldu. Muidugi tuleb mainida, et üheksakümnendad olid mitmete intervjueeritavate jaoks kattuv murdeeaga, mil inimene muutub oma kehast teadlikumaks ja hakkab ehk kogema rohkem seksuaalset tähelepanu. «Aga mida rääkisid naised intervjuudes, oli see, et kas teadlikumalt või vähem teadlikumalt valisid mitmed neist subkultuuri, kus saad oma keha lohvakate riietega varjata või kus ei pöörata sellele nii palju tähelepanu,» rääkis Birk-Vellemaa.

Mingil määral liikusime üheksakümnendate ja veel eriti kahetuhandentate algusega eelnevaga võrreldes teise äärmusesse. Seksuoloog Annika Tamme meenutas, kuidas kahetuhandentate alguses tundus, et seks lausa peab olema kõikjal – kõik peavad seksima, püksivärvlid olema võimalikult madalal, dekolteed võimalikult sügavad. Tamme aga tõi välja, et nende äärmuste sisu on aga täiesti sama: need ütlevad, kuidas peaks käituma. «Selle asemel, et küsida, mida sa tahad? Mida sa vajad? Kas sa ise üldse tahad ennast ja teisi sel viisil seksualiseerida? Ning millised sinu kogemused neis olukordades on?» arutles Tamme. Seejuures lisas ta, et vaikselt hakkame ühiskonnana jõudma sellesse punkti, kus neid küsimusi lubama hakkame.

Milline seks?

Vastus Birk-Vellemaa küsimusele «milline seks?» on: heteronormatiivne, paiksooline, mononormatiivne seks Eesti ühiskonnas pigem ei ole enam tabu. Suured sõnad, mis põhimõtteliselt tähendavad, et nii kaua, kuni on üks peenis ja üks tupp ning esimene sisenemas teise, siis on kõik timmis. Kõik sealt edasi on juba natuke kahtlasem.

Pea igas teises eluvaldkonnas tänapäeval on individualism isikupärasus pigem hinnas. Õpi, mida tahad. Tee, mida tahad (nii kaua, kuni see kellelegi teisele haiget ei tee. Või teeb, kui see on konsensuslik). Käi, kus tahad. Ole, kes tahad. Seks aga, vot see peab olema ikkagi normaalne, eksole. Aga mis on üldse normaalne?

Tamme rääkis, et ühiskonnas normaalseks tembeldatud seksuaalsusest erinevate inimeste puhul ei saa öelda, et nad ise ennast kuidagi tabustaks. «Nende seksuaalsuste ja seksuaaleludega inimesi tabustatakse väljastpoolt. See käib pigem väljaspoolt sissepoole, mitte seestpoolt väljapoole,» ütles Tamme. «Me vaatame väliselt, mis on okei. Kui on mees ja on naine, siis on okei. Ja kui sa oled naine, siis pead käituma nii. Ja kui oled mees, siis pead käituma nii. Aga me ei küsi: kas sa päriselt tahad ka seda?» Nii võib juhtuda, et võtame omaks väliselt meie peale pandud ootusi ja hoiakuid, kus inimesi ja nende seksuaalelusid tabustatakse väljastpoolt sissepoole. «Keegi ei sünni arusaamaga sellest, mis on normaalne. See on midagi, mida me õpime,» lisas Tamme. 

Seksuoloog Annika Tamme Foto: Lilian Bon

Samas tuleb tõdeda, et juba päris pikk maa on tuldud, et üldse sellest ühest seksi versioonist avalikult rääkida saame. Birk-Vellemaa rääkis, et selle eest võime tänada suuresti feministlikku antropoloogiat. «Tänu nendele naistele, kes esmalt üldse hakkasid seksuaalsust ka kultuuriliselt uurima,» ütles Birk-Vellemaa. «Meil on väga pikalt, ka Eestis, seksuaalsust käsitletud läbi seksuaaltervise ja läbi selliste kliiniliste lähenemiste, aga selline kultuuriline spekter on siin täiesti teadvustamata olnud.»

Läbi antropoloogia hakati seksuaalsust mõtestama ja laiendama selle käsitlust. Teemaks tulid soonormid, enesemääratlus, erinev seksuaalsuse tajumine jne. Arusaam, et seks pole lihtsalt üks tegevus, vaid sellega on seotud väärtused, tähendused, mõtteruumid. Õnneks, tõdes Birk-Vellemaa, pole see arutelu akadeemiasse kinni jäänud. Need on sealt aktivismi tulnud – naudingu aktivismi, naiste õiguste aktivismi. «Mida rohkem on olnud feministlikke arutelusid, seda rohkem on neid tabusid lammutatud,» ütles Birk-Vellemaa.

Kätte võideldud ruum

Birk-Vellemaa ütleb konkreetselt, et Eestis on igasugused praegusest «normist» kõrvale kalduvad inimesed – LGBT+ inimesed, mittemonogaamsed, aseksuaalsed jne inimesed – vägagi peidetud, aga meil on väga rajud aktivistid, kes julgevad võidelda. «Ma näen, et on järjest rohkem ruumi mitmekesisele arutelule, aga see ruum ei tule iseenesest – need erineva identiteediga inimesed on ise pidanud enda identiteedile selle ruumi kätte võitma,» rääkis ta. Seejuures võtab ta nende aktivistide eest «mütsi maha», sest Eesti pisiksuses, tingimustes, kus anonüümne on üpris keeruline olla, võib aktivism olla ohtlik.

On ka teemasid, mille jaoks see ruum veel ei ole kätte võidetud ja arutelu pole veel avalikuks saanud. «Neid teemasid, mis puudutavad mitmekesisust, on kuidagi hästi nagu ümber palava… isegi mitte ümber palava pudru käidud, selleks peaks see pudrukauss laua peal olema ja sa pead nägema, et ta aurab seal. Aga kui sa eelistad mitte näha seda või mõtled, et minule puder ei meeldi, see ei ole mingi teema, putru pole olemas. Siis on natukene raske seda arutelu näha avatud aruteluna,» tõi Birk-Vellemaa võrdluseks.

Selle kohta, miks mõned inimesed eelistavad seda «palavat putru» oma lauast eemal hoida, ütles Tamme: «Mulle tundub, et mängib rolli ka see, et täiskasvanud inimesena ma ju peaksin teadma, kuidas asjad käivad, ja kui ma armastan, siis kõik peaks iseenesest tulema. Neid «peakse» me korjame juba noorena palju üles ja hiljem me ei julge või oska neid enam kahtluse alla seada. Mitte keegi ei taha olla naerualune, mitte keegi ei taha, et neid millegipärast eemale lükatakse või tõrjutakse või et nemad oleksid kuidagi häbimärgistatud. Kui kõik räägiva seksuaalsetest seiklustest, et seks käib nii, vaat nii suured numbrid, nii suured pikkused, kestvused, siis tõenäoliselt enamus inimesi ei taha olla laua taga see, kes tõstab käe ja ütleb, et kuulge, see ei ole minu kogemus.»

Olla parim nüüd ja kohe

Tamme selgitab, et seksi ümber ongi mitmeid vestlusi, mida me ei oskagi veel pidada. Ühiskonnana me alles teeme samme, et rääkida laiemalt vaimsest tervisest, seega on arusaadav, et mentaalne minek meie kõige paljamasse kohta on keeruline, rääkis Tamme. Inimestele meeldivad lihtsad asjad. Seetõttu üldse eksisteerivad meil ühiskondlikud normid ja tabud – me tahame näha maailma mustvalgelt. Me ei taha kuulda, et «oh, asi on mitmekesine ja keeruline ja sa pead ise välja mõtlema, mis on sinu jaoks õige». Ei, ma tahan lugeda universaalseid tõdesid ja olla kohe, nüüd ja praegu kõige parem partner. See aga päris nii ei käi.

«Kui ongi olukord, kus tehniliselt kuni kaheksateistkümnenda eluaastani peaks piirama ligipääsu seksuaaliseeritud informatsioonile, välja arvatud see, mida meie vanemad või kool meile annavad, ja siis järsku üleöö peaksid meist saama oskuslikud seksuaalpartnerid. Aga kust see tulema peaks?» küsis Tamme. Siingi on asi keeruline. Ühest küljest on meil info täna kättesaadavam kui kunagi varem. Kuid infol ja infol on vahe, ütleb Tamme. Olgu, aga vähemalt on noortel ju vanemad, kes saavad neil aidata infomeres orienteeruda? Jah, aga vanemal ja vanemal on vahe, ütles Tamme.

Ka vanemad on inimesed. Seega tekitab see kogu teema ka neis ebamugavust. Tõenäoliselt sama palju kui lastes. Tamme soovitab vanematel olla sellistes vestlustes aus ja tunnistada lapsele, et tunned end ebamugavalt. «Kui ma ise seletan lapsele, miks mul ebamugav on, et see ebamugavus ei tule sellest, et tema paneb mind ebamugavalt tundma, vaid ongi näiteks sellepärast, et ma ka veel ei oska või ei tunnegi ennast mugavalt,» rääkis Tamme. «Minu arust on see väga hea mudeldamine ka lapsele tulevikuks, et täiskasvanu ei peagi kõike oskama. Ja täpselt samamoodi seksuaalsuses – põhimõtteliselt me jõuame ringiga tagasi –, et ega keegi ei pea üleöö oskama olla kontaktis oma seksuaalsusega ja suuta kirjeldada väga nüansirikkalt, mida ta tunneb, millal ja miks.» See tähendab, et elu, seksuaalsus, suhted on üks protsess, õppimine ja arenemine. Tüütu, aga vabastav.

Seksuaalharidus ei ole seega ühekordne või ühekülgne asi. Need vestlused peavad toimuma pidevalt. Birk-Vellemaa ütles, et ei kool ega kodu ei saa üksinda nende asjadega tegeleda, vaid see peab toimuma mitmekesi koos. «Ja mitte ainult kool ja kodu, vaid ka kogukond laiemalt, ühiskond laiemalt,» lisas ta.

Fair trade porno ja kondoomide seksualiseerimine

Porno on üks aspekt seksuaalinfost, mis on tugevalt tabustatud. Kuigi tohutult kättesaadav, asetseb porno meie teadvuse piirimail – alas, kus on asjad, millest me ei oska ega taha rääkida. Kristina Birk-Vellemaa rääkis, et kunagi Soome teismeliste seas läbi viidud uuringust nähtus, et noori häiris palju rohkem see, et see porno arutelu on nii-öelda vaiba alla pühitud, kui see, mida nad pornost ise nägid. «Kui me räägime ühiskonnas, et porno on halb, porno on paha ja piirdume sellega, siis tegelikult me ei tee tõepoolest mitte midagi muud kui häbistame,» rääkis seksuoloog. 

Birk-Vellemaa ütles, et me peaksime rohkem avama arutelu sellest, mis on eetiline porno. «Mäletan mingi seitse aastat tagasi, kui ma hakkasin eetilisest pornost järjest rohkem rääkima, siis inimesed siin Eestis vähemalt, koolides või lapsevanemad, pööritasid silmi, et «fair trade kleeps pornole nagu banaanidele peale?» Aga why not?» rääkis ta. «Ma tahan teada, kuidas see on toodetud. Ma tahan teada, et neid inimesi ei ole, ekspluateeritud. Et neil on töölepingu, nad on õiglaselt tasustatud ja nii edasi.»

Seksuoloog Annika Tamme tõi välja, et pornol on tegelikult võimalus olla ka õpetlik. «On aktiviste, kes on hakanud rääkima, et porno kaudu võiks näidata, kuidas näiteks kondoomi kasutamist seksualiseerida. Et see ei ole meditsiiniline protsess, kus tuleb minna teise tuppa, siis võtta see meditsiiniline preparaat nii, et kõigil on igasugune tuju juba kadunud selleks hetkeks, kui kondoom lõpuks kohale jõuab sinna, kus ta olema peaks või olla võiks. Kuidas seksualiseerida midagi, mis on meile õpetatud väga meditsiinilises kontekstis?» arutles Tamme. 

Birk-Vellemaa rõhutas, et noore huvi porno vastu on täiesti normaalne. Ning on ka normaalne, kui seda huvi pole. Huvi või huvitus ei ole probleem ning lapsevanemad ja seksuaalkasvatajad peaksidki häbistamise ja tabustamise asemel rohkem arutelu looma ja noort vastavalt vajadusele toetama. 

Väiksed nipid, väiksed trikid

Üks ühiskonna peegeldus on ajakirjandus, mis annab aimu tabudest ja normidest. Kui aga proovida leida sisulisi artikleid seksist n-ö peavoolumeediast, siis jäävad otsijale küllaltki tühjad pihud. Seksi kajastatakse peamiselt artiklites stiilis «Seitse nippi, kuidas oma meest rahuldada» või «Kümme soovitust oma voodielu vürtsitamiseks». Mida sellised artiklid aga teevad, on see, et need kindlustavad normi, rääkis Birk-Vellemaa. Reeglina peegeldavad need vaid ühte osa seksist. Jah, vahepeal on siin-seal mõni sooloseksi artikkel, kuid üldiselt on need mees-naine-peenis-tupp tüüpi seksi kajastavad artiklid.

Samuti annavad need lugejale vale kujutelma nende nippide võimekuse kohta. Taaskord – kõik inimesed on erinevad ja seksi kohta ei ole universaalseid tõdesid. Annika Tamme rääkis, et me võime panna täpselt samad inimesed täpselt samasse poosi mingi teatava ajalise vahega ja tõenäoliselt on need kaks kogemust üpris erinevad. Samuti on orgasm justkui mingi objektiivne naudingu näitaja, kuid inimene on võimeline saama füüsiliselt orgasmi ka olukordades, kus ta üldse ei naudi, lisas Tamme.

Teine pool seksi kajastavast ajakirjandusest on teadusportaalides, kust võib leida artikleid stiilis «Teadlased avastasid, kui palju peab seksima, et olla õnnelik». Selliste artiklite puhul on samuti mõned probleemid. Esiteks on need reeglina tõlketekstid teistest peavoolumeedia väljaannetest ehk tavaliselt ei ole need otsetõlked algsest teadustööst, vaid läbi mitme inimese käinud info. Igaüks neist inimestest võis tõlgendada midagi algsest teisiti, jätta välja midagi või kombineerida kombineerimatuid aspekte algest teadustööst. Teiseks panevad sellised artiklid taas mingid normide piirid paika, tihti numbrilised. Mis viivad meid taas kaugemale seksi sisulisena tajumisest ja annab vale arusaamaid, et heaks seksiks on olemas mingi valem.

Naise vastutus

Ajakirjanduses kajastatakse seksi ka paljuski läbi naise. On ju pea kõik need nippide-trikkide-näpunäidete artiklid naistele suunatud portaalides. Kuvand, mida see aga loob on see, et naine on see, kes peab vastutama mehe rahulduse eest; naine on see, kes peab teadma, kuidas ta ise saab rahulduda, ja siis õpetama seda mehele. Naine vastutab seksi eest ja ei saa seda niisama nautida.

Kristina Birk-Vellemaa ütles selle kohta: «Selles patriarhaadis peame meie justkui läbi murdma ja selgitama, et on vildakas vaadata naise naudingutele läbi teiste heameele, justkui ei oleks see naise enda pärast, vaid sellel on mingi eesmärk kellelegi teisele head teha.» Uuringus, kus küsiti, kas kogeti orgasmi eelmises vahekorras, siis meestest vastas 95 protsenti jaatavalt, mil naistest vaid 65. Kuskil 35 protsenti seal kuskile kadunud, on tekkinud orgasmilõhe. «Ja siis räägitakse, et «oi, aga naise orgasm ongi nii müstiline, naise seksuaalsus ongi müstiline.» Ma ei tea, kui ta nii müstiline on, siis kuidas naised sooloseksi ajal orgasmi kogevad? Mis müstika, eks ju,» küsis Birk-Vellemaa. «Ja tuleb välja jälle see seesama vastutus, mis naistele pannakse, et selgita siis seda müstikat mehele. See on naise õlgadel, naise kohustus, naise vastutus.»

Samal ajal mehed – ja muidugi not all men jne – ei kasuta kättesaadavat infot ise ära, vaid ootavad, et naine teeks pool tööd tema eest ära, paneks selle teadmise mingisse kastmesse, mis oleks mehele vastuvõetav. Kui naine ei saa orgasmi, siis asi pole selles, et naine oleks katki või temaga oleks mingi probleem, vaid naine vajab võib-olla teisi asju seksuaalse iha saavutamiseks ja mees ei ole võtnud seda aega, et naist toetada.

Seejuures ei saa ka kogu süüd panna mehe isiklikku kaela, vaid rolli mängib ka ühiskondlik mehe seksuaalsuse norm. Iganenud seksuaalhariduses antakse meestele kätte kondoom ja põhimõtteliselt öeldakse, et pane hullu. Mehe seksuaalsus seostatakse ainult tema peenise ja erektsiooniga ning kui seda pole või seksi lõpus ei toimu ejakulatsiooni, siis sorry, aga sa pole piisavalt mees. On nii palju survet olla mingit konkreetset moodi, mis võtab mehelt ära ka võimaluse niisama nautida ja hetkes olla. Kahjuks on meil järjest enam tekkinud ka kõneisikuid, kes kohtlevad naisi kui meeste suunajaid. See on kahjulik nii naistele kui ka meestele, keda koheldakse arusaamatutena.

Generatsioonide vahe

«Seks on justkui midagi, mis on noortele,» vastab Birk-Vellemaa, kui küsin generatsioonide vahe kohta seksi tabuna tajumisel. Sellepärast, et atraktiivne keha on noor keha. «Teisalt tundub, et naise keha on atraktiivne justkui nii kaua, kui ta on fertiilne. See tähendab seda, et pärast kolmekümnendaid, kui neljakümnendad tulevad, siis naine justkui hakkab järjest nähtamatumaks muutuma. Kuna naise seksuaalsus ja naise naudingud ei ole olnud väga normaliseeritud, siis, mis seal ikka, lapsi enam ei saa, keha ei ole enam nähtav seksuaalses mõttes sellisena, nagu ta peaks olema,» rääkis Birk-Vellemaa. Pärast mingit teatud piiri deseksualiseeritakse inimesed lihtsalt ära.

Birk-Vellemaa tõi näitena, et 60–70-aastased naised justkui niisama pole enam «seksikad», kuid samas vanuses mehi käsitletakse kui rõvedaid vanamehi. «See on ka väga valus lähenemine. Sinu seksuaalsus, selle väljendus on teisestatud või see on midagi nagu rõvedat,» ütles ta.

See on üks külg generatsioonide vahes. Teisalt võib olla teadmiste põhine vahe. Mitmekesisust tuleb aina juurde, terminid kuhjuvad ning vanemal generatsioonil võib aju selle peale veidi krussi minna ja tekibki soov oma turvalisse ruumi jääda. «Esiteks on üks küsimus, et kuhu mina siin üldse mahun, kas ma üldse tohin siin olla, ja teiseks see, et «noh, ikka ei tea, imelikud inimesed,»» rääkis Birk-Vellemaa. «Ma arvan, et mitmekesisus on see märksõna siin, mis ühest küljest eristab ja teisest küljest väga tugevalt kaasa räägib, aga eks siin on neid vastuolusid ka. Ühed tahavad olla vabad ja teised ei mõista seda.»

Samal ajal näeme me artikleid, mis üritavad sellele vastu võidelda. Artiklid, kus räägitakse, et seks pärast menopausi on parem kui kunagi varem või seks 70. eluaastates on see kõige-kõigem. Kuigi tänuväärne, kuna kinnistab, et ka vanemad inimesed võivad elada seksuaalelu, võib seegi veidi jalga tulistada, ütles Annika Tamme. «Aastanumber ei tee seksi iseenesest paremaks. Kui me lihtsalt istume kodus oma voodis, ootame, millal aastanumber täis tiksub, siis tõenäoliselt me sisuliselt ei saa aru, mis ikkagi toimub,» rääkis ta.

Kuhu edasi?

Niisiis, kas seks ikkagi on tabu või ei? Tuleb välja, et suur osa sellest siiski on ning nii kaua, kuni ühiskonna peegeldused näiteks ajakirjanduse näol seda taastabustavad, jääme me ikka siia samasse nõiaringi. Mil ühest küljest on vaja seksuaalhariduse revolutsiooni ja ühiskondlikku mentaliteedimuutust – ehk keerulisi, aeganõudvaid ja mingil määral võib-olla võimatutki –, on ka asju, mida me üksikisikutena teha saame. 

Selleks, et seksi, igasugust konsensuslikku seksi tabust välja aidata tuua, on vaja rääkida ja vestlust üleval hoida. Birk-Vellemaa soovitas, et oma sõprusringkonnas seksi teemaks toomiseks võib katalüsaatorina kasutada näiteks mõnda artiklit, podcast'i või TED talk’i. Veel kaugemalt alustamiseks võib alustuseks rääkida näiteks lihtsalt toidunaudingutest või muusikanaudingutest. Kõige tähtsam aga selle juures on enda tahe saada teadlikumaks, sest täiskasvanud inimese seksuaalharidus on tema enda vastutus. Nii et tuleb julgeda võtta end ja oma ringkonda kätte, et luua ruumi arenemiseks ja aruteluks.

Tamme tõdes, et seksist rääkimisel ebamugavuse kaotamiseks tulebki kõigepealt seda ebamugavust tundma. «Sest me ei saa ühiskonna või üksikisiku tasandil õppida, ilma et meil oleks ebamugav silmitsi seista sellega, et võib-olla me ei oska kõike. Võib-olla me ei tea kõike. Ja võib-olla me peame katsetama ja võib-olla vahel läbi kukkuma. Ja õppima sellest,» võttis ta teema kokku.