Kaheteistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.
Liis ärkab täna hommikul kaks minutit varem kui tavaliselt.
«Midagi õudset on juhtumas,» mõtleb Liis, «ehk isegi kaks õudset asja või õudselt põnevat, tähendab – peab inimeste sekka minema», ja asutabki end minekule.
Minna pole aga eriti kuskile – pole külas enam rahvamaja, postkontorit ega saiapoodi. Ainult raamatukauplus mingi ime läbi ongi jäänud. «MVS Raamatukauplus – Meie Viimane Sõber», uneleb Liis ning sinna ta suundubki.
Teine teisel pool kaupluse ust istub kaks karu, turris karv sulavast hommikuhärmatisest sädelemas.
«Oh, te nunnud plüüskarukesed, nii loomulikud», silitab Liis ühte.
«Mõmm», ütlevad karud, aga Liis seda ei kuule, sest on juba poodi sisenenud.
Leti tagant tervitab lahke priske kaupmeheisand. Raamatud on kallid, aga selles poes veel eriti kallid.
«Ons teil midagi odavamat?», poetab Liis viimaks tagasihoidlikult.
«Eriti odav lugu», ulatab kaupmees abivalmilt väheldase raamatu, «See teeb ainult viis senti.»
«Aga sellel pole ju pealkirja ja autoritki pole.»
«Ma ise kirjutasin selle, aga pealkirja ma lihtsalt ei osanud panna, ah, küllap sai kehv raamat, kuidagi ei saa tast lahti,» pomiseb poodnik, prisked palged pealaeni punetamas, «viimati tõi politsei selle tagasi».
«Ma võtangi selle.»
«Aga palun! See teeb viis senti.»
«Olge lahked, head päeva ja jällenägemiseni!», sõnab Liis ning siirdub ukse poole. Kaupmees pomiseb vaikselt, mis tundub nagu «vaevalt küll», aga Liis ei pane tähele või lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu.