K, 7.12.2022
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Ester Lauringson: Eriti odav lugu
Illustratsioon: Midjourney AI
Ester Lauringson
Ester Lauringson: Eriti odav lugu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Kaheteistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Liis ärkab täna hommikul kaks minutit varem kui tavaliselt.

«Midagi õudset on juhtumas,» mõtleb Liis, «ehk isegi kaks õudset asja või õudselt põnevat, tähendab – peab inimeste sekka minema», ja asutabki end minekule.

Minna pole aga eriti kuskile – pole külas enam rahvamaja, postkontorit ega saiapoodi. Ainult raamatukauplus mingi ime läbi ongi jäänud. «MVS Raamatukauplus – Meie Viimane Sõber», uneleb Liis ning sinna ta suundubki.

Teine teisel pool kaupluse ust istub kaks karu, turris karv sulavast hommikuhärmatisest sädelemas.

«Oh, te nunnud plüüskarukesed, nii loomulikud», silitab Liis ühte.

«Mõmm», ütlevad karud, aga Liis seda ei kuule, sest on juba poodi sisenenud.

Leti tagant tervitab lahke priske kaupmeheisand. Raamatud on kallid, aga selles poes veel eriti kallid.

«Ons teil midagi odavamat?», poetab Liis viimaks tagasihoidlikult.

«Eriti odav lugu», ulatab kaupmees abivalmilt väheldase raamatu, «See teeb ainult viis senti.»

«Aga sellel pole ju pealkirja ja autoritki pole.»

«Ma ise kirjutasin selle, aga pealkirja ma lihtsalt ei osanud panna, ah, küllap sai kehv raamat, kuidagi ei saa tast lahti,» pomiseb poodnik, prisked palged pealaeni punetamas, «viimati tõi politsei selle tagasi».

«Ma võtangi selle.»

«Aga palun! See teeb viis senti.»

«Olge lahked, head päeva ja jällenägemiseni!», sõnab Liis ning siirdub ukse poole. Kaupmees pomiseb vaikselt, mis tundub nagu «vaevalt küll», aga Liis ei pane tähele või lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu.

«Tšekiii!», klõbistab poodnik rõõmsalt arvutil, kui Liis on juba väljunud.

Lahkudes silitab Liis ühe karumüraka koonu. Hetkeks tundub talle, nagu oleks mesikäpp ta kätt limpsanud, aga see paistab liialt veider, et sellele isegi mõelda.

Kodus sätib Liis end mugavalt tugitooli, ühes käes isetehtud sai, teises isetehtud raamat. Liisi enda küpsetatud kukkel ja raamatupoodniku enda kirjutatud raamat. Kirjutis tundub lugejale imelik – oleks nagu naistekas, aga kuidagi pentsik, isegi õudne. Akna tagant kostab ulumist, aga mitte nagu koer või tuul, vaid nagu libahunt, soerd või kodukäija.

«Libahunti ma olen näinud», meenutab Liis, «Draamateatris. Tiina oli nimi». Kui ulumine aina valjeneb, otsustab ta viimaks politseisse helistada.

Peagi klopitakse uksele: «Avage, politsei!»

Sisse astub hilispuberteedis vinniline noormees.

«Kuidas te nii ruttu saite? Ma ju alles üheksa minutit tagasi helistasin. Kiirabi tuleb kolmveerand tunniga.»

«Üheksa või kaheksa, abiks ikka! Ja kiirabi ei tulegi ega tuletõrje ega vetelpääste – jäid just lägaauku kukkunud tuhkrule kunstlikku hingamist tegema. Suust suhu.»

«Seda, et...»

«Saime indikatsiooni, et siin asub röövitud Vaga Jenoveva inkunaabel.»

«Sellist asja pole olemas!»

«On ikka! Indikatsioon, diskursus, paradigma ja narratiiv – alati mõnusad öelda ja päeva lõpuks ei saa keegi neist midagi aru.»

«Ma mõtlen, Vaga Jenoveva inkunaablit pole olemas.»

«Ütleme siis nii, et äkki Gutenbergil oli huumorisoont. Ükskõik tegelt... ja... », haarates Liisi käest raamatu, «Ahhaa - mis meil siin siis on!». Ta rebib raamatukaanelt paberi ning nüüd ilutseb sellel: «Wagga Jenowewa ajalik ellokäik». Inkunaabel või mitte, aga see ta on.

«Lugupeetud Liisa Mülgaskannike, olete arrenteeritud hindamatu inkunaabli röövimise eest!»

«Seda, et...»

«Viimati luges seda Mutta Minna.»

«Mutta Minna on ju surnud!»

«Seepärast tagastaski raamatu politsei.»

«Seda, et...»

«Karistusena olete määratud ühiskondlikult kasulikule tööle suurfarmi toiduproovijaks.»

«Tahab keegi talitajaid lõunapausil ära mürgitada?»

«Eip! Keegi peab sööma solki, enne kui see sigadele ette antakse. Notsude isu ei tohi ära solkida.»

«On see kõik?»

«Kohe tuleb narkokoer ja otsib igaks juhuks kõik kohad läbi.»

Liis püüab peoga varjata mooniseemneid oma iseküpsetatud kuklil. Kahjuks aga politsei märkab seda.

«Ahhaa – MOONIsai», haarab ta Liisilt kukli ning asub kohe usinasti mugima.

«Nojah, politseinikel on väike palk», püüab Liis mooniteemat vältida.

«Ah, mulle lihtsalt meeldib saia süüa!»

«Jajah, õpetajatel on see pisike palk,» vabandab Liis.

«Jep! Meie bioloogiaõpetaja ostis endale mikroskoobi, et oma imetillukest palka näha.»

«Palju oli?»

«Tegelt kuskil kakskend tuhhi, täitsa odav, mingi laste krõpa.»

«Ma mõtlesin, palju vald talle palka maksis.»

«Vat ei tea, aga teie – liiga palju vaidlete politseiga!»

Siseneb naispolitseinik koeraga – tõeline daam koeraksesega.

«Ossa, kui nunnu kutsu!», hüüatab Liis, «Las ma teen sulle pai! Pai, pai, pai, kalli, kalli, kalli! Pai oled, karvane oled, nunnuke oled!»

«Ära putu, loll!», hüüatab politseidaam.

«Politseinikud nii ei räägi», teab Liis tähendada.

«Me ei olegi päris politsei», selgitab noorem politseinik, «me oleme MVS politsei.»

«MVS nagu raamatukauplus – Meie Viimane Sõber?», usutleb Liis.

«Jah, täpselt sama MVS mis raamatukauplus», jätkab noormees, «aga see ei tähenda Meie Viimane Sõber – küll ikka osatakse jama välja mõelda! – MVS on Maaelu Väljasuretamise Sihtasutus.»

«Ahsoo», tõdeb Liis pisut nukralt, «aga koer on teil nunnu, las ma teen veel pai?!»

«Enam pole vaja», tõmbab koerajuht looma eemale, «Sassu juba hammustas.»

«Pole hullu!», lohutab Liis kätt uurides «kaks pisikest auku nagu nastik oleks naksanud – tillukesed kikud teie koerakesel.»

«Sassu on tegelikult GMO koer. Geenitehnoloogia kesklabor kloonis narkopolitseile rästiku hammastega koerad. Koer nagu kaks ühes – leiab narkotsi ning halvab diileri. Täitsa looduslik - öko ja rohepööre. Parem kui taser», selgitab daam politseist.

«Mis seal vahet, nastik või rästik», on Liis hetkeks segaduses, kui ei taha mõelda hullemat.

«Natuke on hullu ka,» kukub nüüd noormees patrama, «Idufirma hull geenius oli seal praktikal ja ajas markerid sassi – võttis vale DNA vale jupi või midagi seesugust. Sassule on tegelt sattunud gürsa mürgihambad, et päris politsei ei saanud teda endale võtta – kurjategijaid ei tohi lihtsalt niisama ära tappa, siis Sassu anti meile. Meie Sassu – tõeline geneetikakuntsti meistriteos!»

«Mis seal vahet...», kordab Liis pisut ehmunult.

«Ütleme siis nii, et rästik-koerale on valmis kloonitud vastuhammustav GMO vastumürgikoer, gürsa-koerale pole ei GMO koera, lihtsalt koera, kassi, hiirt ega ühtegi muud vastuelukat, vat nii!», paistab noor politseinik üpris heas tujus olevat.

«Väga segane jutt, ebatõenäoline ja mitteusutav, ma ei saa midagi aru», kostab Liis.

«Meie ei saa ka midagi aru», kajavad vastu politseinikud.

«Väga inetu lugu igatahes», tõdeb Liis nukralt ning vajub ohates pimedusse.

«Mutt on küpse, kuhu ma linnukese teen?», küsib politseidaame.

«Mis linnukese!?», on noorempolitseinik hetkeks segaduses, «raamat on vaja poodi tagasi viia – Sopakusti otsal elab veel kolm peret.»

«Äkki teeks nii, nagu klassikalises õudukas, et viimaks jääb ellu üks kena noormees ja üks ilus tütarlaps?», pakub daam.

«Jep! Meie!», on vinniline noormees kohe nõus.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Tagasi üles