ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Alex Saepuru: Sinihabe – mis juhtus tegelikult?

Kolmeteistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Paadunud vanapoisse on kahte tõugu. Esimene neist ei suuda üldse enda järel korda pidada. Iga asi kukub käest hetkel, mil seda korraks vaja pole ja sinna see jääb. Pärast pole seda enam võimalik kuidagi leida, kuigi selle tõu üks alapopulatsioon tavatseb väita, et tegelikult on neil kõik asjad oma süsteemi järgi paigas ja kui nad asju üles ei leia, siis vaid seetõttu, et keegi kaastundlik sõber või sugulane on üritanud seesinases seapesas korraks korda luua. Ent enamus antud tõu esindajaid üldse ei vaevugi oma kombeid kommenteerima. Nad ei kujuta ettegi, et oma elamist ja asju on mingilgi määral võimalik korras hoida.

Arusaadav, miks selle tõu enamus kunagi naist võetud ei saa. Juhtub ehk mõni kaastundlik naishing neid haletsema, ent enne kui asi vähegi tõsisemat ilmet võtma hakkab, põgeneb ta tekkivast suhtest ummisjalu. Vahel mõni selline siiski saab mõne naise poolt ära võetud. Kas kaastundest või mõnel muul põhjusel, aga abieluranda see paar purjetab.

Kuigi õnnelikuks nad loomulikult ei saa, kuid vastupidiselt ootustele ei juhtu ka kõige õnnetumad olema. Naispool kas kipub sellises kooselus ka ise suhteliselt vähese korraga leppima või vastupidi on sedavõrd tugeva korra-armastusega õnnistatud, et koristab kõik asjad, mis mehel käest pudenevad kohe ära või koguni jaksab sundida meest seda tegema. Ja naisuke kipub oma meest selliseks veidi loruks, aga muidu heaks hingeks pidama. Mida see ju enamasti ongi. Ja hinnangut oma lorust mehele ei kipu naine ka vaka all hoidma, mis naispoole pingeid tublisti maandada aitab, ent mehele on üsnagi kui (isa)hane selga vesi.

Ent on ka teine tõug paadunud vanapoisse. Selliseid, kellel kõik asjad on alati õigel kohal, reeglina ka sildiga varustatud. Kes võib käsipidi kallale minna, kui keegi tema asju valesse kohta paneb - või kui mitte käsipidi, siis jääb ta surmatunnini sõnadega seda meelde tuletama. Tuletab meelde sõnadega, mis võivad olla hullemadki kui füüsiline arveteklaarimine. Sellistega, mis võivad teise inimese vaimselt sandistada.

Üldiseks õnneks jäävadki enamasti sedasorti poissmehed selleks, kes nad on, sest leiavad varakult, et ükski naine pole neile piisavalt hea. Ja kui sellest filtrist mõni ettevõtlik naine ka läbi tungib, taipab ta kiiresti, kuhu kuri saatus teda viib ja põgeneb enne kui hilja. Ent on ka erandeid - ja need on tõeliselt õnnetud. Naispool peab kannatama vaimset ja vahel ka füüsilist terrorit puuduvate puukruvide, kadunud kaanetajate või valesti valmistatud - noh mille iganes eest. Sellised kooselud on tõeline õudus. Ent mitte sellest ei tule täna juttu.

Sest paraku polnud vürst Sinihabe kummastki kahest vastandlikust paadunud poissmeeste-vanapoiste tõust. Üleüldse, vanapoisiks oli teda varavõitu nimetada, kuigi esimene noorus oli tal möödas - pikaleveninud ristisõja tõttu. Ta oli üsna tavaline poissmees, selline, kel küll asjad näpust pudenevad, kuid kes selles teisi ei süüdista, vaid hoopis ise pidevalt piinlikust tunneb. Selline, kellel tuba kippus olema segi kui seapesa, aga kellele see igal hommikul ja õhtul piina valmistas. Kes proovis oma kodu korratust tulutult ohjata ja samas seda isegi oma endiste relvavendade eest varjata. Kaunite daamide ees tundis ta ka muidu end kergelt häbelikuna, kuid näidata neile oma kodus valitsevat segadust kartis ta paaniliselt.

Loomulikult polnud Sinihabe tema päris nimi, kuid nii hakati teda sõjakäigul hüüdma tema sinakalt läikivalt musta habeme tõttu. Ja ka siis, kui sinna pikas sõjas esimesed hõbeniidid tekkisid, jäi hüüdnimi alles. See oli nii kindlalt kinnistunud, et õige nimega ei nimetanud vürsti keegi.

Vaatamata häbelikkusele oli Sinihabe daamide seas üsna populaarne. Ta oli kuulsa ja rikka suguvõsa ainus pärija, edukatel sõjakäikudel kuulsust ning kuninglikku poolehoidu kogunud, silmapaistvalt hea välimusega ning tegelikult ka päris vaimukas. See, et ta oma naljadega esile ei tikkunud vaid suurendas sarmi. Ja asjaolu, et ta tuttavaid ja eriti veel naistuttavaid oma lossi sugugi kutsuma ei kippunud, lisas talle meelitavat salapära.

Sinihabeme rikkuse üheks põhjuseks oli tema kokkuhoidlikkus. Ta polnud küll otseselt ihnuskoi, aga laristada ei armastanud sugugi. Nii ei tulnud talle mõttessegi palgata suuremat teenijaskonda, kes oleks ehk tema suures lossis kuidagi korda suutnud luua. Õigupoolest piirdus lossi alaline tööjõud ühe vana ülemteenriga, kes oli ülemaks vaid iseendale. See pisut küürakas vanamees mäletas vürsti poisieast ja aitas teda nii nagu sai, kuid suurt see midagi ei muutnud: lossis valitses hirmuäratav segadus.

Sinihabeme rikkus võis küll abieluikka jõudvate neidude seas olla ehk kolmandajärguline võrreldes tema hea välimuse ja romantilise kuulsusega, kuid neidiste vanematele oli see esmatähtis. Ja nii leidis vürst end ikka ja jälle pisut vastumeelselt kihluse poole lükatavat. Olid ju enamus neist, kellega koos ta noorena risti kandes sõjas oli käinud, ammu juba abielusadamasse purjetanud, kui nad polnud just kasinusvannet andnud ja mõne orduga ühinenud. Seda viimast kaalus vahel ka Sinihabe, kuid loiult - tema usk polnud küll sõjas leigeks muutunud, kuid mõned pisiasjad olid selle tulisust veidi jahutanud: talle ei meeldinud vallutatud linnade valimatu rüüstamine ja relvastamata teiseusuliste tapmine. Kui mitte kasinusvanne, siis pidi ju ükskord abielluma?

Ent alati jäi kihlus katki. Enamasti nii, et pruut pärast esimest või äärmisel juhul teist külaskäiku peigmehe poole (loomulikult siivsalt vanemate või vendade-õdede seltsis) kihluse katkestamist nõudis. See saigi poolte kokkuleppel vaikselt teoks ja igaüks, kes keelt peksta julges, riskis duellile kutsumisega - seda nii pruudi meessooste pereliikmete kui äsjase peigmehe poolt. Lahkuminekud olid selgelt vastastikusel nõusolekul ja rinnet tagarääkijate vastu hoiti ühiselt. Saladus jäi saladuseks ning lisas vürstile salapära, mis küll tegi ehk mõned vanemad ettevaatlikuks, kuid neidude uudishimu vaid kasvas.

Mõnel juhul ei lõppenud lugu nii hästi. Või vähemalt nõnda räägiti. Mida aastaid edasi, seda rohkem sosistati, et mitte kõik pruudid heaga kihlusest polevat pääsenud. Kuigi keegi ei osanud nimetada nimesid, räägiti (vaikselt ja vürsti kõrvade ulatusest väljas), et mõnigi pruut hoopis kaduma oli jäänud. Ent seegi võis olla kõigest pahatahtlik klatš ja paljud pruudiealised neiud vaid innustusid salapärase vürsti kohta käivatest ning nende arvates kindlasti ebaõiglastest juttudest.

Kurja kuulsust, mis tasapisi vürsti teadmata tema ümber kogunes, kasvatas see, et mõõka kandis ta vööl alati, kuigi turniiridel polnud ta sõjakäigult tulekust saati osalenud. Tema valmisolek seda mõõka ka kätte võtta leidis kinnitust võimaliku duellikutse õhustikust, mis ümbritses teda ja klatšijaid vaos hoidis. Mis siis, kui see mõõk ka noorte neidude kaela langeda võis? Mida vaiksemaks muutus seltskond Sinihabeme pilgu all, seda rohkem sosistati tema pilgu alt väljas. Ja seda rohkem põles mõnede neidude uudishimu ja kaastundega segatud poolehoid salapärase vürsti vastu.

Nagu öeldud, ei osalenud vürst turniiridel. Jahil ta käis, aga mitte eriti innukalt. Oma suurte valduste majapidamisse sekkus ta ehk veidi enam kui enamus suurmaaomanikke ja tegi seda tavalisest targemalt, mis tasapisi kasvatas tema niigi suurt rikkust, ent ometi teadis ta sedagi, et liigse sekkumisega talupoegade toimetamisi hoopis segama võib hakata - nii et ka igapäevane majandamine temalt tegelikult palju aega ei nõudnud. Nii polnud parata, et ta ikka ja jälle igavusesegusest igatsusest inimliku kontakti järele seltskondlikele koosviibimistele sattus, kuigi ta end seal kuigi mugavalt ei tundnud.

Ühel sellisel kohtas ta samas maakonnas elavat vana hertsogit. Nad olid tiitlitelt pea võrdsed ja samas sõjas käinud, aga erinevalt vürstist oli hertsog üsna laostunud. Loss kuulus küll veel tema perele, nagu ka selle ümbruse külad, kuid need olid ammu panditud. Kas laostumise juured peitusid samas vanas sõjakäigus, kuhu hertsog oli ratsutanud märksa suurema palgasõdurite väe eesotsas kui seda oli teinud temast tegelikult rikkam vürst või vigadest igapäevasel majandamise või muidu üle jõu elamisest - kes teab… Seevastu lastega oli hertsogit õnnistatud: kolm tugevat poega ja kaunis tütar. Kes paraku isa kehva varandusliku seisu tõttu polnud ikka veel mehele saanud.

Nagu muuseas tutvustas hertsog oma tütart vürstile. Kohe tundis viimane suurt kergendust. Kergendust, et kõik tema arvukad peaaegu-kihlused olid karile jooksnud. Kergendust, et ehk võib loota midagi, millele ta õigupoolest kunagi lootnud polnud. Ka neiu paistis vürsti vastu enamat kui vaid uudishimu tundavat. Kas just armastus esimesest silmapilgust, aga… noh midagi sinnapoole küll.

Õhinasse sattunud hertsog, kel tekkis tõsine lootus oma juba kahekümneviienda eluaasta ületanud tütar lõpuks mehele panna, pealegi veel maakonna ühele rikkamale ja kõrgemast soost mehele, tutvustas vürsti ka oma poegadele. Kolm halli silmapaari seirasid vürsti külmalt ja umbusklikult. Noored sõjas käimata aadlimehed, turniiride alalised võitjad (õigupoolest suutsid nad sedasi teenida endale seisusekohast sissetulekut, mida laostumise veerel olevad vanemad neile võimaldada ei saanud) vaatasid vürsti selge väljakutsega: katsu sa meie õele midagi kurja teha.

Vürst tajus vendade vaenulikkust kohe ja üritas mingi kohmaka naljaga seda maandada, kuid tulutult. Barbara - nii oli neiu nimi - tajus samuti pinget õhus, aga ei suutnud kuidagi sulatada vendade külma vaenulikkust. Vaid vana hertsog, kes isegi noorena polnud suurem asi inimloomuse tundja, ei taibanud midagi.

Ei möödunud veerand tundigi, kui hertsog oligi end vürstile külla kutsunud. Noh, õigupoolest küll tekitanud olukorra, kus vürstil oli võimatu viisakuse piiridesse jäädes teda koos perega külla kutsumata jätta. Jah, nad tulevad küllap juba homme, arvas hertsog.

Sinihabe, õnn ja paanika korraga painamas, kappas koju kohe, kui avanes võimalus vähegi viisakalt seltskonnast lahkuda. Ta kutsus välja oma tukkuva ülemteenri ja palus võimalikult kiiresti võimalikult suur osa lossist korda seada. Sellisesse korda, et külalised ja eriti just üks neist, see eriti armsa näoga, ei ehmataks end surnuks.

Vürst pani ka ise käe koristamisel külge, kuid nagu alati, ei tulnud see tal kuigi hästi välja, pigem segas ta oma aeglast ja kohmakat teenrit, kes vähemalt üldiselt teadis mida teeb. Järgmise päeva hommikuks olid nad suure vaevaga teinud külalistele üsnagi vastuvõetavaks ühe toa. Õnneks küll päris suure saali, aga siiski vaid ühe.

Olles ülemteenrile südamele pannud, et see kõik ülejäänud uksed lukku keeraks ja kohe kindlasti mitte mingil juhul mõnda kogemata lahti ei unustaks ning nõnda peremeest järjekordselt erakordselt piinlikku olukorda ei seaks, võttis vürst hobuse ja ratsutas rahulikult oma valduste piirile külalistele vastu.

Piiril ootas teda väike üllatus. Vana hertsog tundvat end tõbiselt ja nõnda saatnud ta oma lapsed omapäi teele. Sinihabe tajus veel enam kui eelmisel päeval Barbara sooja poolehoidu ja tema vendade külmi umbusklikke pilke. Et veidigi pingeid vähendada pakkus ta teha esmalt üks kerge ratsajalutuskäik tema valdustes.

Nad olid just jõudnud vürsti suurte karjametsade keskele, kui Barbara tundis, et üks väike galopp tammede all teeks kõigil tuju paremaks ning lasi oma hobuse jooksu. Tema vennad ja austaja tõstsid ka oma loomad galopile ning kappasid järgi. Paraku läks mets ajapikku tihedamaks, mida kaugemale kapati, seda rohkem oli puid ja nende vahel soolaike ning nõnda vajus seltskond enesele märkamata laiali.

Kui Barbara lõpuks taipas, et on üksi jäänud, peatas ta hobuse ja hüüdis teisi. Vastust ei tulnud. Puud olid tihedalt tema ümber, aga mitte ainsat inimest. Mingid ebamäärased sahinad, mis võisid olla ükskõik kes. Paanikasse neiu siiski ei sattunud, sest oli juba õige noorelt ratsa metsas liikunud. Veidi mõelnud suutis ta meelde tuletada, kustpoolt päike paistis, kui nad tee pealt maha olid keeranud. Ta oli sõitnud üsna otse ega polnud veel jõudnud metsa vahel keerutama hakata. Nii keeras ta otsa ümber ja hoolega päikest jälgides jõudis üsna varsti tee peale tagasi.

Siis keeras ta hobuse lossi suunas ja oli peagi kohal. Loss oli suur ja uhke, veel suurem kui tema vanemate oma. Teenijaskonda polnud paraku kusagil näha. Vallikraavi ees oli väike koppel, mis paistis just selleks loodud olevat, et sinna hobune rohtu näksima lasta. Vaadanud ringi ja olles korra ka igaks juhuks hõiganud, astus neiu üle vallikraavi viiva rippsilla, väravast läbi, siis siseõue. Ikka polnud näha ainsatki hingelist. Vaikuses oli midagi õõvastavat.

Uks oli lahti ja suur trepp viis üles. Neiu surus alla tekkiva ohutunde ja sisenes. Trepil olev vaip oli vana ja kulunud, kuid üsna puhas (tegelikult alles öösel puhtaks pühitud). Suur saal, kuhu trepp jõudis, nägi kena välja, laud oli kaetud, kuid näha polnud ainsatki hingelist. Tagasi õue minna? Minna koguni teisi metsa otsima? Aga kuhu?

Mõttekam oli vist oodata. Ainsad toolid ruumis olid ümber laudade ja üksi lauda istuda tundus imelik. Neiu jalutas saalis ringi, vaatas maale ja gobelääne, raudrüüsid ja loomapäid. Ikka polnud tulnud ühtegi hingelist. Igavusest hakkas neiu uksi katsuma. Kinni. Kinni. Kinni. Ikka kinni. Ei tea, mida see peremees küll nende uste taga varjab?

Ja siis üks uks avanes. Vana teener oli miskit ikka kahe silma vahele jätnud. Ukse taga polnud justkui väga midagi. Õigupoolest küll vastupidi, kõike ja palju üksteise otsa kaootiliselt kuhjatud, nii nagu see aastate jooksul oli sinna kogunenud ja lisaks veel eelmisel öösel saali koristamise käigus kiiruga uksest sisse lükatud. Imelik ja pisut õudne ka. Neiu astus veel ühe sammu, komistas rullikeeratud vaibale, lõi pea vastu uksepiita ja minestas.

Just sel ajal jõudis vürst koju. Külaliste hobustest oli näha vaid ühte, kelles ta kohe neiu oma ära tundis. Miski kole eelaimdus torkas vürsti valusalt rinda ja ta kiirustas lossisaali. Neiut polnud näha. «Barbara!» hüüdis ta ärevalt. Keegi ei vastanud. Sõjamehe harjumusest tõmbas ta tupest mõõga, mõtlemata, mida ta üldse sellega teha võiks. Siis nägi ta avatud ust.

Kirudes oma truu teenri vanadusest tingitud hajameelsust tormas Sinihabe, mõõk ikka veel käes, ukse poole. Sisenedes nägi ta minestanud neiut. Mõõk kukkus ta käest, ta kükitas neiu juurde ja proovis kohmakalt teda aidata.

Ja niimoodi neiu vennad ta leidsid: mõõk vedelemas maas ja see kahtlane tüüp neiu verist pead süles hoidmas. Seda, et mõõk sugugi verine ei paistnud, nad märkama ei vaevunud… Ta raibe ikkagi tappis oma pruute, nagu räägiti, kuigi pärast kahetses vist. Kaua vennad ei mõelnud - sõjas polnud nad küll käinud, aga mõõka kiiresti käiku laskma olid nad lapsest saadik õppinud.

Sinihabe ei proovinudki end kaitsta, vähemalt mitte tõsiselt. Tõstis pisut kohkunult käe, mille vanem vend kohe mõõgaga otsast raius. Valu ei jõudnud veel kohale, kui keskmise venna mõõk vürsti pea maha lõikas. Noorem vend torkas veel igaks juhuks südamesse - mine tea, ehk on tegu mingi kahtlase ebasurnuga, kelle tapmiseks pea mahalöömisest ei piisa.

Ja siis avas Barbara silmad. Ta oli üleni verine, verd voolas tema peale kõigist haavadest, mis ta vennad Sinihabemele olid löönud. Aeglaselt jõudis toimunu talle kohale. Kas just kõik, aga see, et tema vennad olid ta armsama tapnud, oli selge mis selge. Ta tõusis tuikudes jalule põrkudes eemale teda toetama tõtanud vendadest. Vaarus ukse poole ja hakkas siis üha kiiremini jooksma. Enne, kui vennad arugi said, oli ta jõudnud vallikraavi kohale kõrguvale sillale ja hüppas vette. Elusalt teda sealt kätte ei saadud.

Vendadel õnnestus jätta kuninga kohtunikule mulje, nagu oleksid nad tegutsenud eneste ja oma õe kaitseks, kes uppus kui proovis Sinihabeme käest põgeneda. Kuivõrd vürstil polnud pärijaid, läksid tema valdused kuningale, mis omakorda tähendas, et majesteet üsna kergekäeliselt kõigi seletustega leppis. Rahvas võttis ametliku versiooni omaks, muutes selle ajapikku veidi optimistlikumaks - vennad olla viimasel hetkel oma õe kurja Sinihabeme käest päästnud.

Vendade meelehärmiks aga hakkas levima teinegi jutt, mille kohaselt olevat nemad vihanud õe peigmeest sedavõrd, et tapsid ta mõõgaga ja uputasid seejärel ka oma õe vallikraavi. Kõige rohkem häiris vendi alternatiivses loos see, et peigmeest ei kujutatud selles kõrgest soost vürstina, vaid mingi alamrahva esindajana, kirjutaja või sõjasulasena.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.