ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Kairit Kolk: Sürreaalsus | Nikerdis | Õnnetoovad sokid

Illustratsioon: Midjourney AI

4. november 2022, 12:45

Neljateistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Sürreaalsus

«Kairit!

Olen sina minevikust ning olen hetkel 14. Ma ei tea, kas sa mind enam mäletad, seega räägin natuke endast: Praegu käin ma koolis kaheksandas klassis, mängin klaverit, osalen näiteringis, õpin keeli ... See on päris palju teha, aga see kõik on tegelikult mõnus ja väsinuna koju tulles ei kahetse ma üldse. Ma olen/sa olid õnnelik, mõtle sellele.

Sa ei mäleta seda õhtut, aga sa pead teadma, kui läksid lihtsalt niisama mööda Türi linna kondama ja sinu lemmiku kiige peal kiikus lennukalt selline šarmantne ülikonnas mees, kellel oli inimese pea asemel varese oma. Hiljem said teada, et ta nimi oli Sürr. Palun kuula, ma tean, et ta meeldib sulle ja on sulle isa eest, aga tema eksistentsis on midagi mäda!!! Sa läksid ta juurde, et lähemalt vaadata ja hetke pärast oli ühe pahura põdra sõrg su õlal, tema nimi on lihtsalt E, nagu sa tead. Juba on ju kahtlane! Tal oli sama piinlikult puhas ülikond ja keha oli kui inimese. (Ta on kuri ja vastik, aga see paneb sind Sürri kiinduma!) Sa jooksid ära (mõistlik oli), aga sinu kodutänavas tervitas sind mees, kellel oli mingil mõistusevälisel moel sama pea, mis TUVIL. Tema on see Aal, keda sa tead olevat ingel (TA ON SAATAN!!! Täielik ajupesu.)

Ja Aal oli see, kes su vanaema kondid üles kaevas. (Sa vist ei mäleta vanaemagi ...) Ahvilõust, kes sind lõpuks kinni püüdis (SA EI LÄINUD ISE!!!) ja kelle nimi on Sus, on vist normaalne, kuna E lõikas ta kõrvad ära, mis tähendab, et sa saad teda näiteks kaitsekilbina kasutada!

Su mälu hakkas vaikselt haihtuma. Praegu mäletan asju veel enam-vähem, aga ma tunnen seda unustamist ja hullumist iga päevaga aina rohkem, seepärast on see kiri sul püksitaskus. Ilmselt oled praegu nendega. Palun usalda mind! Panen kirja kõik, mida nende ja nende maja kohta tean. (Sattusid sinna korraks, kui olid normaalne.)

Ma ei tea kes need neli loomahübriidi on, aga kui natuke mõelda, siis midagi on nendega valesti!!! Üks neist on saatan ja teised lihtsalt midagi meie dimensiooni- või maailmavälist!

Nad elavad suures ja väga soojas ning hubases, ühtlasi lummavas, sind sisse imevas majas. Mul on tunne, et see maja on eraldi organism, KÕIK OBJEKTID ON ILMSELT TEHTUD RAKKUDEST. (Maja on elus!!! KATSU NEID JA SIIS ENNAST!!!) Sellest pääsemiseks pead sa seda elajat meelitama, koogiga näiteks. Nägin, kuidas Sürr seda tegi, et välja saada.

Kui Sürr, E, Aal või Sus räägib, siis PANE KÕRVAD KINNI. Nende jutt mõjutab su taju ja kriitilist mõtlemist! Ühel korral ütles Aal, et ma teeksin paberist kamina ja ma tegingi!!! (Maja põles maha ja ma elan vanaema keldris!)

Sa arvad, et sul on seal jube hea elada, kõik on nagu õige, kõik on korras ja rõõmus, aga tea, et sind igatsetakse. Mida peaks tegema su parim sõber, kes tõeliselt hoolib sinust? Mida peaks tegema su ema, kes sulle ei meeldinud, aga kes sügaval sisemuses sind surmani hindab ja armastab? Sulle meeldis kool, sulle meeldis lugeda maapealseid asju ja sulle meeldis katsuda muru ja vaadata päikest! Neli hübriidi tahtsid sind alati luku taha panna ja sa oled praegu lukus selle elajast maja sees! Seal ei ole muru!!!

Päike – Päike on umbes sama nagu selle maja tuhanded lambid, ainult seda on üks ja see on suur kera keset taevast.

Muru – Väljaspool maja maa seest tulevad välja väikesed karvakesed, mis on rohelised ja hommikul niisked.

Kool – Koolis õppisid igasugu asju, sulle meeldisid keeled, keemia ja kirjandus ... Jumal tänatud, et E on kirjanik! Ta õpetab sulle idapõdrasamblastiku keele kõrvalt eesti keelt (meie päriskeelt) ja sa oskad tänu sellele lugeda! Ainuke hea asi E juures!!!

Hooli endast! Mineviku mina ehk kirjutaja hoolin sinust ehk endast! Jätka seda! Ma armastan sind!

OTSI PALUN MAJALE KOOKI, OOTA KUNI HÜBRIIDID OMA VARAHOMMIKUST RITUAALTANTSU TEEVAD NING LOOBI KOOK HELLALT VASTU SEINA, JOOKSE MITTELOOMAPEAGA INIMESTE JUURDE JA KARJU APPI!»

Sürr oli mulle just pahtlit kübaramoosiga pakkunud, kui kirja avasin. Kuidas keegi Mina niimoodi minu perele ütleb! Kes see Mina on selline!?

Mulle meenus koht mingist murst? Murtsust? Mingist karvavärgist? Ja ma kaklesin kardinaga, kuni ta alla andis ning ennäe! Mina, mitte mina, ongi hull! Maa oli kaetud vatiga! Valge ja sileda, mitte rohelise kattega!

Rebisin vakstust tüki ja kirjutasin lollile kohe vastu:

«Sina loll»

Naeratasin ning panin oma kirjakese röstrisse, see läks teele.

Nikerdis

Harald on muidu arukas ja tubli mees, raamatupidaja isegi. Klõpsib vajaliku arvutisse ja peale tööpäeva on lihtsalt vaja rahustuseks kodus sussi sahistada ehk vaadata üle kodused mõnud, ei muud. Ja sussi sahistamise ajal ta ei võta ühtki kõnet vastu ...

Kui vaid poleks olnud seda sügisest teisipäeva, mil Harald oma jämeda pöidla ja hiljaõhtuse uduse peaga oma rumaltelefonil kõne metsa saatmise nupu asemel kõne kõrva äärde kutsus. Toru teises otsas kõneles vana hea torumees Mart väga pikkade nukrate pausidega:

«Harald ... Äkki sa tahaksid ... omale ... ajamasinat?»

Väga pikalt mõelda polnud tarviski. Haraldi suurim soov oli taas näha ta lapsepõlves armsaks saanud koera ning ta kujutas oma vana sõbrakest vaimusilmas ette. Pealegi oli Harald läbi aastate säästnud kasvõi sooja toidu arvelt, lihtsalt ilma põhjuseta, eimillekski.

Peale tööpäeva oli Harald Mardi juures platsis. Ta ei pidanud muud tegema, kui läbi lukustamata ukse sisse astuma ja Mardi segamini pekstud toas istumise alla diivani otsima. Haraldit ei häirinud lahti mööbeldatud tuba, kuna ta enda arust mäletas Mardil lapsi olevat (Mardil ei olnud lapsi). Taamalt terendas Mardi abikaasa murelik hääl:

«5000 eurot!? Kuidas me niimoodi liisingud ja üürid ära maksame!»

«Ta ... ma ütles ... ütlesin, et müümine aitab» kostus häiritud Mardi mõmin.

Harald õieti ei kuulanudki ning juba lohistas Mart masina kohale ja ütles väga ähmaselt: «Viissa..da tuhat... viiskümmend aaaaaa. Saad minna ükskõik mis aega.»

Alguses Harald kahtles veidi, kuid siis tegi Mart ta otsuse kindlaks:

«Sa saad ... näha ... muuta ... asju»

Harald proovis kahe viiekümnesega ning Mart rebis need talt käest ning jooksis uksest pauguga välja. Külaline oli valmis seiklema ning samal õhtul taris ta pikema jututa masina koju ja hakkas asja uurima. Masin oli nagu mikrolaineahi. Iga nupp oli isemoodi ja ekraanile sai sisestada numbreid. Oli aeg 1957 ekraanil ja surin nagu mikrolaineahi ikka teeb. Paar kahtlust, aga juba läks Haraldil pilt kirjuks ja ta prantsatas oma lapsepõlvekodu põrandale ja nägi Mukit, vorstikujulist pruuni taksi, kes saba liputas ja pisikese Haraldiga ringi jooksis. Siis tuli tuppa Haraldi isa ja tuleviku Haraldit haaras kahtlus, kuna tema tolleaegne isa oli täpipealt temaga ühte nägu, mitte lihtsalt sarnane. Hommikune moosiplekk kirjul kampsunil oli ka täpipealt samasugune. Haraldil oli suu ehmatusest lahti ja ta trükkis masinasse 1927. Tema vanaisa talu oma roheluses ja raske töö hõnguses. Harald potsatas otse kartulivao vahele ja sealt paistsid kaks ühesugust meest. Suureks ehmatuseks oli neil juhtumisi sama lõust ees, mis Haraldil, ja ta tundis enda vererõhku täie hooga tõusmas. Kiiruga sai ekraanile veidi kaugem aasta, kui oodatud – 16. sajand. Seal oli uhke loss, mida kaunistasid toretsevad vimplid, aga mida rikkus Haraldi enda lõust troonil. Tuliviku Harald tundis end sõna otseses mõttes võbelemas. Hullumine valdas teda lainetena ning ta proovis rusikaga põrandat virutada, aga ta käsi põrkas tagasi. Ta oleks nagu enda sees lukus olnud. Tuleviku Harald proovis meenutada oma oleviku elu, aga selle asemel oli vaid suur segadus mõtetest, mida ei andnud ritta seada.

Haarald muudkui põgenes ja põgenes. Kuigi sai ammu selgeks, et Harald on enda kõik isad, ei saanud ta kuidagi minna ajas edasi ja ometi jõuda koju sussi sahistama.

Ühel hetkel oli Harald ajaga olematusesse jõudnud. Kõik oli lihtsalt valge ja Harald hõljus ühes oma higi- ja paanikapisaratega eikuskil. Ta oli elanud väga rahulikku elu, isegi igavat. Nüüd hakkas mõtetes hakkas lagunema arusaam enda eksistentsist ja ajast, mis tundus uskumatu.

Enam ei olnud tühjus.

Nüüd oli ainult Harald ja tuleviku Harald. Jumala moodi Harald oli kahtlemata maailma algus -- Jumal.

«Mida sa tahad...!»

«Mina arvan, et asi on selles, mida sina tahad, jumal» Kõlas jumaliku Haraldi suust, kui telereklaamist.

«Unustada! Palun! Mis kuradi vingerpuss» Harald oli omadega peaaegu otsas. Ta oli samas kõik, aga eimiski. Ta oli maailm, elu, surm, universum...

Surm. Ta tundis seda oma rasvastes veresoontes natuke, aga piisavalt.

«100 eurot, et unustada üheks päevaks, 500, et viieks....»

Harald tundis maailma enda ümber kokku tõmbamas ja sõna otseses mõttes lõugas: «Nii kauaks, kurat, kui ... nii kauaks, kui saab!»

Kostis pesupulbrireklaamiga sarnane toon, aga irvitav: «Aa! Teeme 30 aastat ja kõik su maine vara? Sobib!!! Müüd masina maha ja on... KOR-RAAS!»

Nüüd oli Harald õues. Istus poriloigus ja mõtles, et miks, pagana päralt, ta seal istub, kuid siis ta vaatas oma kodu poole ja maja lihtsalt ei olnud, oli vaid see nikerdis, mille peal oli ta telefon. Harald tahtis lihtsalt unustada. Kiiremas korras suutis ta vana vagur sõrm oma kollegi numbri valida.

«Maie ... kas sa tahaksid ... omale ... ajamasinat?»

Õnnetoovad sokid

«Oh sind ja su totraid sokke!»

"Ma ju ütlesin, et nad toovad õnne. Iga kord kui olen sinu pärast ilma nendeta reisinud, on kõik metsa taha ja... kännu otsa läinud! Palun aita neid otsida."

"Ebausk! Mees, võta end kokku! Sul pole vaja VANNIPARTIDEGA siniseid sokke, et Saksamaal äri teha. Sa ei müü titemänguasju ega printsessidega õhupalle, vaid kohvimasinaid, Erik!"

Erik leidis omale armsaks saanud partidega sokid ja viskas need voodile ning läks igavate sokkide ja proovile pandud meelega koduuksest välja: "Eks näe..."

Nüüd juba pidi midagi juhtuma, sest tema naine vajas tõestust sokkide õnne või õnnetust toovast mõjust. Erik oli viks ja viisakas ärimees, kes võis ka peedist pesumasinatrumli maha müüa nii, et silmgi ei pilgu. Värvilised sokid olid tema arust see, mis oli tema enesekindlusest tingitud edu taga.

Lennuk oli täis rahvasuminat, kuid seal kostis ka mingi kolin, ilmselt mootori.

Stjuardess kõndis üle koridori ja äkki ta varises kokku kolina, lisandunud mürina ja muidu kakofoonilise mürgli saatel. Erik ärimehena ei osanud midagi teha, kui istuda ja imestada. Vaese naise juurde joosti kokku ja üritati juhtunut mõista. Erikul tekkis tahe rõõmu tunda selle üle, kuidas ta naine sellest kuuleb ja sokid plaksust õigeks kuulutab, aga samas kellegi kokku kukkumine ei ole just õnnepäev.

"Ta on surnud!" hõikas stjuardessi juhtunust ähmane kolleeg.

Naine viidi korralikult minema ja kõik olid küll pinges, kuid endised. Erik sättis end akna kõrvale istuma ja ootas huviga, et naisele oma hullust loost kõnelda ja sokkide puudumisel juhtuvat maagiat tõestada. Lennukis pakutav võileib läks nagu mutiauku ja uni ei kippunud kohe kindlasti peale selle vastiku kolina saatel. Vahepeal oli kuulda mingit kõrget vastikut heli, aga seda ei andnud kriiskava abikaasaga võrreldagi.

Asi läks tõsiseks siis, kui see läks nii valjuks, et enda mõtteid ei andnud enam kuulata. Hirm hoidis meest veel tugevamas haardes kui enne. Ta vaatas aknast välja ning just sel hetkel asendus kolin ja müra pininaga. Sokitus ei toonud midagi huvitavat, vaid lihtsalt painavat. Siis sai ka pinin otsa ja Erikul läks pilt eest puha valgeks. Tühjus, vaikus ja rahu, kuid mitte kauaks.

Erik oli järsku tagasi seal, kus enne pildi eest kadumist. Vähemalt oli nüüd vaikne! Kas ta tõesti suutis magada? Kui ta aga aknast välja kiikas, moodustus hallis taevas pilvedest ähvardav ja kindel sõnum: «Stassi tegi seda.»

Lennuk maandus ja Erik ei mäletanud mitte midagi. Kui ta prooviski alustada mõttejada sellest, kes ta ometigi on, tuli ikka vaimusilma kogum kedagi Stassit süüdistavatest pilvedest. Erik astus sammu, siis kaks ning järsku ta teadis, et ta vajab sokke. Tema teadmine enda eksistentsist ja elu mõttest nägi välja selline:

Sokke on vaja.
Stassi tegi seda.

Ja rohkem ei olnud sealt loota.

Linn ei olnud ühegi vaatevinkli jaoks normaalne. Linnas olid majad, sillad, skulptuurid, purskkaevud, hotdog'i putkad jne, aga lihtsalt öelduna olid nad ekstreemselt vales kohas ning kohati üksteise sees nagu oleks nad segaduses, kes nad õieti on, nagu Erikki. Näiteks oli ühes kohas üks mägi, kus oli hunnikus paar jäätiseautot pooleldi restorani sees ja välikäimla kõige tipus ning kõik objektid läbistavad teineteist nagu oleks maailma sattunud kolmedimensiooniliste asjade asemele neljadimensioonilised.

Parim variant oleks üritada seda hullust mitte mõista ja muus suunas joosta hirmuga, et universum neeldub kohe-kohe, aga linlased kõnnivad tuimalt üle mäe ning seejärel teele jäävatest asjadest sujuvalt läbi.

Erik komberdas ühe raudse pilguga naise juurde ja küsis elu eest:

«Stassi? Sokid?»

Naine näitas näpuga suunda ilma kullipilku katkestamata.

Erik pani kohe sinnapoole jooksu ja karjus ühes oma peaaegu olematu eksistentsiga: «Stassi? Sokid?»

Ikka ja jälle näidati talle uut suunda, aga mida vaene Erik ei teadnud, oli see, et ta jooksis tundide viisi ringiratast, kuni lõpuks väsimusest pisarais olles põlvili vajus. Ei Stassit, ei sokke. Oli ta elul mõtet?

Kohe ta mõistis, et ei olnud (kuigi mingis mõttes oli), kuna üks igav sokk (kes oli õudselt Stassi moodi) susises ta jalas:

«Sa oled surnud.»

Erik lasi välja kergendatud ohke ja lahustus sealsamas issanda halastusse.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Kommentaarid