Hoiatus!

Tahes-tahtmata tuleb inimsuhtluses aeg-ajalt roppude ja vulgaarsete väljenditega silmitsi seista. Lapsevanemad kiristavad hambaid, kui need tulevad nende võsukeste suust, pedagoogid manavad ette äraseletatud nägusid, kui vägisõnade teema klassis laste ees arutlusele tuleb. Roppused on pahad-pahad. Samas kui pereisale korteriremondi käigus haamer varba peale kukub, röögatab ta ikka: «Türa!» ja kui talitsetud pedagoog suvepuhkusel enda perse küljest puugi leiab, ohkab ta ise nördinult: «Vittu küll.» Mida need vägisõnad endast kujutavad ja miks me neid endile aeg-ajalt lubame? Ja miks teistele keelame?

Netflixi seriaale vaatavad või on vaadanud meist enamus. Keegi ei lähe näost siniseks sealsete tavapäraste «fuck you'de» või «motherfucker'ite» peale. Kui keegi ütleb eestikeelses kultuuriruumis teisele, et ma nikun sind või et sa oled emanikkuja, on asjalood teisiti. Siis on tegemist vulgaarsusega. Miks? Kas eestikeelses kultuuriruumis on suguühe kuidagi teistsugune toiming kui mujal? Kas eestikeelses kultuuriruumis on ema kuidagi püham kui muus maailmas? Pole väga tõenäoline.

Sõna iseenesest ei ole ropp ega vulgaarne, tähendus, mida me talle omistame, võib olla. Miks me omistame mõnedele sõnadele vulgaarsemaid tähendusi ja reageerime neile ägedamalt, kui muus maailmas tavaks? Oleme me viiskamad kui ülejäänud maailma inimesed? Paremini kasvatatud? Kõrgemalt arenenud? Jällegi – pole väga usutav. Kultuursemad? Vist ei oleks väga adekvaatne endid pidada kultuursemateks kultuuriruumidest, mis on andnud meile Iliase ja Odüsseia, Shakespeare'i, dr. Fausti ja Beethoveni. Milles siis asi? Miks seisavad pedagoogid äraseletatud nägudega klassi ees, kui sealt ootamatult vägisõnu on kostnud? Miks kutsub perepea oma võsukese «vestlusele», kui järelkasv on teatud sõna suust poetanud?

Alustame tõsiasjast, et vulgaarseks või ropuks väljaütlemiseks ei pea tahtmise korral mitte ühtegi ropuks või vulgaarseks klassifitseeritud sõna kasutama. Sama hästi sobivad selleks väljendid: näiteks, kui viidata naisterahva kohta sündsate sõnadega, et tal asub jalge vahel ämber, mõjub see kordi vulgaarsemana, kui ükskõik millist teada olevat vulgaarset sõna talle jalge vahele asetades. Pigem on enamuste roppude sõnade kasutamise juures asi selles, et need n-ö vulgaarsetena mõjuvad sõnad on kõnes tegelikult oma algsest tähendusest kaugenenud.

Meeskodanik ei lähe meestearstile ja ei ütle doktorile, et tal on türa või munn haige. Ta ei kasuta neid sõnu ka kodus ega võõrsil intiimsetel puhkudel. Ta ei kasuta seda tähendusepõhiselt mitte kusagil. Ainult, kui haamer varba peale kukub või miski muu äkitselt ja ebameeldivalt üllatab. Samamoodi ei käi naisterahvas günekoloogi juures vittu ravimas ega niisamuti kusagil salongis vittu vahatamas. Günekoloogi juures räägitakse vagiinast, kehahoolduse juures intiimpiirkonnast. Sõna «vitt» läheb nii meeste kui naiste puhul kasutusele, samalaadselt türale ja munnile, emotsionaalse reaktsioonina ebameeldiva üllatuse väljendamiseks.

Sõnu «munn» ja «vitt» kasutatakse samamoodi alatult käitunud inimese negatiivseks illustreerimiseks. Kasutusel keel on arenev, isetäiustuv ja elus organism ja ta täidab endas olevad lüngad ise ahhetavatest pedagoogidest ja manitsevatest lapsevanematest välja tegemata. Keelel on omad peened nüansid ka emotsionaalsuse väljendamise koha pealt, keel kaasajastub koos selle kasutajatega ning keeleinimeste asi oleks ühiskond väljamõeldud roppude sõnade kultusest nende omaks võtmisega vabastada.

Kas «nuss» on ropp sõna? Keegi ei kasuta tänapäeval sõna «nuss» seksuaalvahekorra kontekstis. Nuss on hoopis mingi jama. Ilge nuss tähendab ilget jama. Samamoodi sõna «kepp». Üheltpoolt kasutatakse seda seksuaalvahekorra markeerimiseks, teisalt pole meist kellelegi võõras väljend: «Selle asjaga on liiga palju keppi.»

Kas eesti keeles on üldse mõni vulgaarne ja ropp sõna järele jäänud. Üks on tõesti – kellegi kohta alusetult «lits» öelda oleks solvav. «Lits» on jätkuvalt prostituudi sünonüümiks ja algses kontekstis kasutusel. Sõna kasutati ennemini ka kergete elukommetega naise kohta, aga kuna praeguseks ajaks on varem mõistetud kerged elukombed tavaelu osaks saanud, ei mõjuks kõikide naistuttavate litsideks kutsumine tervemõistuslikuna.

Keeleti on sellised sõnad ja väljendid muidugi erinevad. Pole põhjust pahandada ka filmide tõlkijatega, et nad «fuck you'd» ja «motherfucker'it» otse ei eestinda. Meil siin pole need väljenditena kasutatavad ja need kõlaks võõralt. Aga kui nad putsi, munni, türa ja vitu asemele «kurat võtaks» tõlgivad, siis mingu putsi, tegelikult ka.

Seega, perse, nuss, munn, türa ja vitt on meil sisuliselt needsamad asjad, mis ingliskeelses kultuuriruumis «fuck you», «motherfucker» ja «dick». Ehk kõnekeele tavaline osa. Ainus ingliskeelne vulgaarne väljend, mida siiani vulgaarseks peetakse, on «cunt». Seega pole meil mingit mõtet endid ülejäänud maailmast paremaks pidada ning selle asemel, et oma lapsi vägisõnadest kahe käega eemale suruda, tuleks neid vajadusel aidata ja kindlustada, et nad neid sõnu vajadusel õige koha peal, õiges kontekstis ja õige sagedusega kasutaks.