ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Rein Asugram: Varjud

Seitsmeteistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Kevin oli eluaeg varjudega koos olnud. Varjud käisid tal igal pool kannul, sageli ka ees. Vahepeal silkasid kõrval ja oli olukordi, kus nad olid otse tema all või tema kohal. Nii kaua kui Kevin mäletas, olid varjud tema elus alati olemas olnud.

Varjud teda ei häirinud. Teised inimesed miskipärast kartsid neid. Vähemalt neid üksikuid, keda nad märkasid. Paljusid varje tundis Kevin nime- ja nägupidi. Või ehk oleks õigem öelda kujupidi, sest nimed mõtles ta neile ise välja - kuidagi pidi ju oma kaaslasi nimetama. Ta tervitas neid ikka sõbralikult, ehkki suurem osa neist temast välja ei teinud. Üks kindel sõber elas tal raudtee ületuskohal. See vari ootas teda alati raudtee ääres ja kui poiss hakkas üle rööbaste minema, võttis kenasti käest kinni ja saatis lapse ilusasti teisele poole. Seal jäi jälle ootama, millal poiss tagasi tuleb. Alati oli olemas - olgu siis pilves või selge, vihmane või põuane ilm. Rongi ei kartnud kumbki, kui nad koos olid.

Aga oli ka kiuslikke varje. Eriti õelad olid need, kes mööda sõitva auto tagant välja hüppasid, Kevinini sööstsid, röögatasid, ja poissi nutma jättes vastassuunas minema pagesid, andmata ehmunule võimalust kättemaksuks endale munakiviga või parema puudumisel tammetõruga vastu pead visata. Aga sellised olid pigem erandid - üksikud õelutsejad - enamasti olid varjud lastega sõbralikud - õhkasid ikka külma peale, kui põlve marraskile kukkusid ja ilmtingimata aitasid nad kaotatud kommiraha pikast raudteeäärsest rohust üles otsida, kuhu see katkisest taskupõhjast alatasa pudenes.

Üks hirmus kuri vari pidi olemas olema. Vast vanakuradi enda oma. Nii hirmus, et isegi teised varjud kartsid teda ja põgenesid alati linnast kaugele Peipsi äärde, kui tema kohale ilmus. Aga teda polnud ammu nähtud.

Tegelikult ei olnud varjud ainult Kevini jaoks olemas. Kõik inimesed nägid neid, aga keegi ei mõistnud. Inimesed lihtsalt ignoreerisid varje, pidades neid elu loomulikuks osaks justkui puid ja põõsaid ning seostasid need alati mingi kindla objektiga. Kevin oli üks vähestest, kes nägi neid elavate olenditena. See, et nad mõne puu või maja või inimese selja taha hoidsid ei tähendanud, et nad selle objektiga seotud olid. Nii ainult tundus.

Seda enam oli Kevin imestunud, et vaevalt oli ta täiskasvanuks saanud ning viina jooma ja ajurakke hävitama õppinud, kui varjud teda süstemaatiliselt kiusama hakkasid. Tal polnud aimugi, et varjud ei salli purjus inimesi. Niipea, kui Kevin ennast purju jõi, tulid varjud kraavidest ja majade vahelt, kogunesid tema ümber ja hakkasid mõnitama. Nimetasid meest inetute nimedega, panid jalga ette ja isegi sülitasid näkku. Ainult raudtee ülekäigu vari oli endiselt sõbralik ja tegi oma tööd kohusetundega. Ühtegi lohutavat sõna ta küll ei öelnud. Polnud kindel kas märkaski mehele tehtud ülekohut. Ei saanudki ju töö ajal rääkida - ta pidi kogu aeg valvel olema, et kõik raudtee ületajad turvaliselt teisele poole jõuaks. Vaid harva oli tal mahti Kevini kõrvale istuda, aga selleks pidi Kevin istuma ülekäigule kõige lähedamale pingile. Kaugemale ei tulnud valvur kunagi - mõni alatu rong võis just siis läbi lipsata, kui valvur eemal pargis kellegi muresid kuulates jalutamas oli. Rongidel oli küll graafik, aga neid ronge ei tohi kunagi usaldada.

Varjude kiuslik käitumine tegi Kevini äraütlemata õnnetuks. Nii õnnetuks, et ta otsustas joomise maha jätta. Miks ometi küll, imestasid paljud linlased.

«Mida sina tahad?» küsis Kevin ühel hommikul läbi akna lillepeenras kükitavalt keskmist kasvu varjult. Mitte mingisugust vastust - ega Kevin oodanudki. Varjudega oli see sageli nii, et vastust ei tulnudki. Tavaliselt tegid nad näo, et ei pane ei küsimust ega küsijat tähele, aga Kevin kahtlustas, et üsna paljud neist olid lihtsalt rumalad. See vari märkas kindlasti küsijat, kuna Kevin nägi silmanurgast, et niipea kui ta akna sulges, kargas selle all kükitanud vari püsti ja lippas suure kase taha omasuguste juurde.

Kevin muigas mõrult: «Küll ma teile veel näitan kuidas minusugust meest mõnitada. Küll ma teile veel näitan, te kuradi varjud». Ja vandus kurjalt. Liiga kurjalt. Seda poleks ta pidanud tegema.

Järgmisel päeval olid kõik varjud kadunud. Harva oli elus nõnda juhtunud, et õu päris tühi oli olnud. Tõsi, seda oli teinekord ette tulnud, aga nüüd olid mingil põhjusel kadunud ka kõik need heatahtlikud toavarjud, kes voodi all või kapi otsas elasid. Nii toas kui õues oli kahtlaselt tühi. Oli kahtlaselt vaikne. Õudselt vaikne.

«Kindlasti plaanivad midagi» mõtles mees.

Et see on tema õue meelitamiseks niiviisi korraldatud, selles oli ta kohe enam kui kindel. Kevin oli mees, kes ei kavatsenud neile pettumust valmistada. Kui keegi tema pärast nii palju vaeva näeb, siis tuleb ilmtingimata minna mõtles Kevin ning astus õue.

Päike paistis, taevas ei olnud pilveraasugi. Seda enam imekspandav oli, et varje polnud. Päikeselise päevaga olid nad alati kohal. Ümberringi valitses pahaendeline vaikus. Mitte ühtegi häält, mitte ühtegi elusolendit, mitte ühtegi varju. Alles mõne minuti pärast kuulis Kevin mingit heli. Tundus, et vähemalt üks elusolend on siiski kusagil olemas. Ja oligi - naabrinaine Sirje kõplas, ise higist leemetades, põllu peal kaalikaid, vahepeal omaette vandudes, kui juhtus umbrohu asemel mõne kultuurtaime maha raiuma. Seda vandumist oligi Kevin kuulnud. Lähemale minnes kuulis ta ka kõpla kraapimist mööda kuivanud mullapinda.

Kevin läks ütles naabrinaisele tere. Too imestas endamisi, et mida see imelik mees tahab.

«Tere-tere, kui nalja ei tee.» kõlas vastus.

Kevin sattus segadusse. Kuidas on võimalik tere öeldes nalja teha. Ja ei osanudki midagi rohkemat öelda. Just sellepärast ta inimesi vältiski, et need ajasid ta alati segadusse. Aga et ta midagi rohkemat öelda ei osanud, siis vahtis ta vaid Sirjet oma suurte hallide silmadega, nii et tollel külmajudinad mööda selga jooksid.

«Tahtsid ka midagi või?»

«Ei, ei midagi. Ei ole midagi.»

Kevin tegi minekut. Ta oli selle pärast tulnud, et küsida kas Sirje on täna varje näinud, aga ei osanud õigesti küsida. Polnudki mõtet küsida, sest niisamagi oli näha, et Sirje juures varje ei ole. Siiski, kuna Sirje oli täna ainus kohatud olend, nii varjude kui inimeste seltskonnast, ja Kevinil oli natukene kõhe kujunenud olukorra pärast, tuli ta veel põllu otsast naabrinaise juurde tagasi.

«Kas sa tuleks minuga raudteeülekäigule?»

«Mida imet sealt otsima? Ma ei saa, ma pean kõplama.»

«Tule-tule, palun. Mul on hirm üksinda.»

See kummaline naabrimees ajas Sirjet aina rohkem endast välja. Et Kevinil kuppel korras pole, see oli kõigile ammugi selge, nii ka Sirjele. Naisel polnud mingit tahtmist oma üleaedsega kuhugi minna.

«Kõtt! Kas sa saad minema? Mis sa tallad siin minu juurikaid? Kuhugi ma ei tule ja kui sa peaks mõtlema mind kasvõi näpuotsagagi puutuda, siis raiun selle oma terava kõplaga maha!»

Kevin jooksis minema. Seda, et naabrinaine Sirje on peast soe, teadis Kevin juba ammu. Ta nägi ju läbi akna pidevalt, kuidas see põllu peal oma puutoki otsa seotud rauatükiga maad peksab ja aegajalt keelatud sõnu tarvitab. Palju lihtsam olnuks ju kaalikaid poest tuua, nagu seda normaalsed linnaelanikud teevad.

Ja sellest ähvardusest ei saanud ta ülepeakaela aru - ta oli ju naist heast südamest kaasa kutsunud varje otsima. See hull aga tahtis kohe tema ihuliikmeid küljest lõikama hakata.

Raudteeülekäigu valvur oli kohal. Nagu viis kopikat. Vari ootas nagu tavaliselt, justkui polekski selles eriskummalises päevas midagi erilist, ilusasti raudtee ääres valvel ja aitas Kevini üle nagu kord ja kohus. Kevin käis kohe mitu korda, lausa kümme korda isegi vist, üle raudtee edasi tagasi, truu vari valvekoerana kaasas.

«Vähemalt on midagi kindlat siin ilmas» mõtles Kevin ja istus heldimust tundes raudteeäärsele pingile. Et rahvast liikumas ei olnud istus vari üsna tema lähedale teisele pingi otsale. Nii istusid nad kahekesi vaikides, aegajalt teineteist silmitsedes, kuni õhtuhämaruse saabumiseni. Valvur palus pidevalt silmadega Kevinil võimalikult vara koju minna, aga too ei mõistnud miks.

Mis teistest varjudest saanud on seda raudteevalvur ei teadnud või siis vähemasti ei avaldanud.

Alles siis kui juba tänavalambid süttisid, tõusis mees ja lahkus head aega jättes ning hakkas kodu poole lonkima. Pimeduses märkas ta nüüd aga, et varjud olid linnas tagasi. Nad jälgisid ja jälitasid Kevinit. Esialgu piilusid salamisi põõsastes ja kõrges rohus ilmselt uskumata, et keegi tänaval julgeb käia. Vaikselt puu tagant puu taha hüpates saatsid nad meest.

Esimest korda elus tundis Kevin hirmu. Midagi halba oli selles piilumises. Varem tegid varjud näo, et neid ei huvita üldse täiskasvanud kainete inimeste tegemised (va raudteevaht-vari), nüüd aga jälgisid iga tema sammu ja liigutust. Iga pilk varjudelt ütles, et mees pole õue teretulnud ja peaks pigem kodus olema.

Aga öös oli ka midagi palju õudsamat, kui teda jälgivad varjud. Midagi, mida ei saa kirjeldada. Midagi, mida saab tunda ainult kord oma elus. Ja seda õudust peab ise kogema, seda ei saa sõnadega edasi anda. Nii tundis ka Kevin pimeduses midagi kurja. Ta tundis mingi alateadliku meelega, et see läheneb paratamatult, nagu aeglaselt liikuv kaubarong. Nähtamatu. Kuuldamatu. Varjud sosistasid: «Jookse, põgene!»

Umbes poolel maal Jaama tänava kõnniteel, vahetult ühe tänavavalgustuslambi juures, tundis Kevin, et ta ei ole enam üksi. Keegi on tema taga, kuigi üle õla piiludes ei näinud ta seal kedagi. Järgmise lambi alla jõudes märkas mees, et kaugemal joonistus asfaldile pikk ja sünge vari. Teised varjud põgenesid viadukti taha. Mine ära, hõikasid nad hääletult.

Kevin raputas pead - see on ju lihtsalt tänavavalgustus ja puuoksad. Paar-kolm laternat hiljem aga jõudis tõde lõplikult kohale. See on ikkagi vari - ja ta liigub temaga samas suunas. Lootus, et see on tavaline lambivari - see kes juba lapsest saati temaga õhtuti lampide all kaasa lippas, vahepeal ette joostes ja siis jälle maha jäädes, kustus kohe. See vari püsis kindlalt Kevini selja taga - ei möödunud kordagi. Vanakuradi vari?

See oli võõras. Ma ei tunne seda varju. Pole kunagi enne näinud. Kelle vari see on? Mida ta tahab? Küsimused tormasid Kevini peas nagu diiselveduri kaotanud vagunid. Kui rahulikult vari järele oodata ja küsida, kas siis saab Kevin teada, kes see on ja mida ta tahab? Varjud viaduktist eemal, juba alevikus kisendasid, EIIII. Kevin aga seisis ning ootas. Vari ootas veidi eemal. Ootas justkui saaki varitsev kiskja. Midagi pikka ja kõverat oli varjul käes. Täpselt ei olnud aru saada, iga kord kui Kevin püüdis sellele oma pilgu fokusseerida, muutus selle kuju. Kuna vari lähemale ei tulnud liikus Kevin edasi. Vari järgnes.

Iga laternaga jõudis kodu lähemale, vari niisamuti. Üsna kodu juures, Tamme tänava nurgal, jäädi taas seisma. Kevin otsustas tõe välja selgitada. Kellelt veel küsida, kui sellelt olendilt endalt, kes temaga nüüd juba ilma igasuguguse kahtluseta kontakteeruda soovis. Mees otsustas enne mitte sammugi astuda, kui vastused on olemas. Seisab kasvõi varjaste hommikutundideni. Rohkem ta endaga mängida ei lase.

Et mitte varju eemale peletada, seisis Kevin sirge seljaga ja hoidus varju poole vaatamast ja ümber pöördumast. Kevin ei pöördunud, kui tajus, et vari tuleb vaikselt ja ettevaatlikult samm-sammult lähemale. Ei pöördunud ka siis, kui tundis, et vari on otse tema selja taga ja õhkab ehedat külma õelust otse talle kuklasse. Ei pöördunud ka siis, kui tundis jaheda noa tera metalset survet enda seljal abaluu all. Ei pöördunud ka siis, kui terav nuga tema ribide vahelt otse südamesse tungis ja ta karjatades maha kukkus. Alles oma elu päris viimasel hetkel pööras ta pilgu sinnapoole. Aga varju ei olnud. Mitte kedagi ei olnud. Ei inimesi, ei varje.

Kevin oli nii pettunud! See kassi-hiire mäng oli täiesti asjata olnud. Ta oli nii pettunud, et ta ei pannud tähelegi, kuidas ta sealsamas tänaval, üsna oma kodu ligidal, verest tühjaks jooksis ja ära suri. Alles see imelik naabrinaine märkas järgmisel hommikul toimunut ja kutsus politsei.

Kohtuarstlik ekspert oli hämmingus, kuna Kevinilt ei leitud ühtegi haava. Ometi oli kogu veri kõvakattega sõiduteele voolanud. Kohtuarst oli haritud inimene ning ülikoolis arstiteadust õppinud, mille käigus muude vajalike erialaste teadmiste hulgas, õppinud filigraanselt arusaamatu käekirjaga kirjutama, mistõttu surmajuhtumit uuriv politseivanemseersant luges paberilt täiesti selgelt välja surma põhjuse: «Infarkt ületreeningu tõttu». Case closed.

Kevinist poleks rohkem põhjust rääkidagi, aga kuuldavasti on see saatuslik vari endiselt Jõgeval ringi liikumas ning Kevini lugu olgu õpetuseks, kuidas ei tohiks varjudega ümber käia. Pimedas käies tasub alati hoolega silmas pidada, kas vari iga tänavalaterna juures möödub sinust või jääb selja taha luurama. Kui jääb selja taha, siis tuleb joosta, mitte ootama jääda, mil vari oma plaanid teoks teeb. See võib, aga ei pruugi, mõningatel juhtudel, teie elu päästa.

Õnneks, tänasel energiakriisi ajastul, kui laternad ööseks välja lülitatakse, on mõnevõrra julgem, kuna me ei näe täpselt kas meid luuravatel varjudel on nuga või ei ole. Just nagu neid õudsaid konnasidki jalgradade ääres varitsemas. Ja mida me ei näe, selle pärast me ju ka ei muretse.

Aga kas see tähendab, et neid pimeduses pole?

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.