ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Meelis Kraft: Imelik mees ukse taga

Kaheksateistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Laupäeva hommikul kell üksteist ärkasin selle peale, et poeg seisis voodi kõrval ja tagus plastmassist mänguhaamriga vastu mu jalgu. Vedasin silmaluugid vidukile ja küsisin, et mis värk on?

«Ukse taga on üks neist imelikest meestest,» ütles Jon, kolmeteistkümne aastane vinnidega teismeline, kes oli juba peaaegu sama pikk nagu mina.

«Küsib sind ja emme saatis mu ütlema,» jätkas poeg.

«Kus emme ise on?»

«Läks aeda, ütles, et peab tomateid kastma.»

Jon kadus ja hetke pärast kuulsin, kuidas tema toa uks kinni tõmmati. 

Ajasin ennast üles ja ringutasin soojenduseks. Sikutasin püksid jalga ja loivasin alumisele korrusele. Pooleldi lahtise välisukse ees seisis mees. Tal oli seljas niiske ja porine jope, mille alt paistis must kuivanud mullaga kaetud ülikond. Pähe oli ta endale sidunud punase räti, mis oli tõmmatud üle põskede ja tagant kuklale kokku.

«Millega saan aidata, härra?» küsisin teretamata. 

Külaline maigutas suud, et kokkukuivanud keel paika saada. Keel on selline elund, mis kärbub kiiresti.

«Ma kuulsin, et te näete mind. On see tõsi?» küsis ta lõpuks nii segase diktsiooniga, et ainult minusugune sai sellest aru. Kratsisin kaenlaalust ja noogutasin.

«Kas saate mind pisut aidata?» küsis mees. Ma nägin, et ta naeratas poole suuga. Hambaid ei paistnud, järelikult oli see üks neist proteesimeestest.

«No hüva, tule sisse,» ütlesin ja astusin tee pealt eest ära.

Võtsime istet meie külalistetoas. Minu abikaasa, Janet, tuli maja tagaaias asuvast kasvuhoonest ja küsis köögiukselt, kas soovime kohvi. Mina vastasin jaatavalt. Külaline ütles, ta sooviks küll ja tänab pakkumast aga sel poleks vist mõtet. Kõik, mille ta kõrist alla kallab, niriseks arvatavasti ribide vahelt välja, kuna teda lahati ja keegi ei viitsi surnute kokkuõmblemise peale aega raisata. Traageldatakse odava niidiga enam-vähem kokku, et soolikad keset matuseid välja ei voolaks.

«Kuulan teid,» ütlesin mehele. Janet tõstis tassi minu ette ja valas kohvi. Külaline silmitses teda igatseva pilguga. 

«Minu nimi on Alexander. Keegi virutas mulle eelmisel nädalal labidaga pähe.»

Alexander hakkas rätikut ümber pea ära harutama ja ma nägin, et tõesti oli keegi teda löönud. Meelekoha pealt oli suur tükk koljust puudu. Roosa aju paistis aga verd ei immitsenud enam, see oli peaaegu mustaks hüübinud klimpidena haava ümber ja paar suuremat kamakat kiikusid tolmuste juuksesalkude küljes.

«Kas te surite kohe või hiljem?» uurisin ja panin prillid ninale, justkui soovides haava paremini näha. Tegelikult ei huvitanud see mind üldse.

«Üsna kohe. Alguses vaatasin natuke muru aga liigutada vist enam ei saanud.»

«Hästi. Ja kus see intsident juhtus?»

«Keskpargis.»

«Mis ajal?»

«Öösel, kella kolme paiku.»

Noogutasin jälle.

«Mida te sellisel ajal pargis tegite?»

«Koju läksin.»

«Peolt?»

«No kas nüüd just peolt. Kukkusime pärast karikamängu vaatamist sõpradega jooma.»

«Selge. Olite üksi?»

«Üksi jah. Mõtlesin, et jalutan natuke enne kui koju lähen. Naine on nagunii turris aga siis ma olen ise veidi kainem ja kuulan, kõrvad lidus, ta epistli ära. Aga näed sa, koju ei jõudnudki... Ma vist tuikusin ka natuke.»

Mees tegi pausi ja pühkis silmi, nagu saaks kuivetunud silmamunadest mõni pisar välja roomata.

«Rääkige edasi,» julgustasin teda.

«Vabandust, hetkeline nõrkushoog. Mõtlesin naise peale. Ega me halvasti ei elanud. Päris hästi elasime. Tal see näägutamine oli ka nagu rohkem moe pärast. Ahjaa, no läksin läbi pargi. Järsku kuulsin selja taga sahinat ja siis käis ilgelt kõva kolakas. Valu ma ei tundnud. Nägin kuidas maa mulle vastu kihutas, natuke aega vahtisin veel muru ja siis läks pimedaks.»

«Rohkem midagi ei hakanud silma?»

«Midagi ikka. Tossudes jalad jooksid minema.»

«Väga huvitav. Mis firma omad?»

«Nike.»

«Kuidas sa nii täpselt tead.»

«Logo jäi silma. Nike logo on selline, mille tunneb iga inimene kohe ära.»

Tõusin ja läksin esikusse. Kui ma tagasi tulin, oli mul käes Nike toss.

«Kas selline?»

Mees võttis tossu kätte ja uuris seda.

«Jah, täpipealt samasugune.»

Kirjutasin kiiresti märkmikusse, et täpipealt samasugune toss. See jättis mulje, nagu koguks ma olulist infot.

«Nägid veel midagi?»

«Ei.»

«Hästi. Sa tead, et ma ei saa tasuta töötada.»

Alexander noogutas agaralt ja avas samal ajal suu. Ma tõstsin käe, et teda peatada. Tundus, et kui ta oma peaga nii edasi rapsib, vupsab aju koljust välja ja lartsatab kohvilauale. Janetile see küll ei meeldiks. Tal ei olnud küll midagi mu ameti vastu aga keegi ei naudi ligase vaiba puhastamist, eriti veel ajust.

«Aga ma ei saa enam oma pangaarvele ligi,» ütles Alexander. «Sellega tegeleb nüüd mu naine.»

«Pole viga,» nentisin. «Nagu ma aru saan, saad sa läbi seinte kõndida ja keegi ei näe sind. Peale minu, ma mõtlen. Sa ronisid ju ikkagi hauast välja ja nüüd istud siin minu elutoas.»

«Vist jah,» vastas Alexander. «Ma olen suhteliselt algaja surnu alles. Aga nii nad rääkisid küll, et saab minna ja detektiivi palgata, kes su mõrvari üles otsib.»

«Ma olen sinusuguste seas üsna populaarne. Keda sa seal kohtasid?»

«See tüdruk, kes kooliteel ära rööviti ja kadunuks jäi. Üks muldvana eit, kelle pärijad sohu marjule viisid ja ise minema sõitsid. Üks tüüp, kellel pärast õhtusööki paha hakkas ja kes oli naist truudusetuses kahtlustanud. Eks neid oli seal veel. Kõik ütlesid, et sina oled ainuke, kes surnutega suhelda saab. Aga ma ei saa nüüd aru, kas su naine ja poeg näevad ka mind?»

«Poeg näeb, ta on minult surnulävija geenid pärinud aga naine ei näe. Ta lihtsalt vaatab, et kui ma elutoas kellegagi räägin, siis tuleb ja pakub kohvi. Ükskord rääkisin telefoniga ja siis tuli ta ka kohvi pakkuma.»

Alexander pilgutas aeglaselt silmi ja vaatas kurval ilmel aknast välja.

«Nii, kuhu me pooleli jäimegi? Ahjaa, sa saad mulle maksta küll aga selleks on sul vaja midagi teha.»

Alexander jäi mulle otsa vahtima.

«Ja mida ma siis tegema pean?»

«Sa lähed ühte kohta ja jätad ühe numbri meelde.»

Alexander noogutas.

***

Teisipäeva õhtul olime koos Alexandriga lennujaama hoiukappide saalis. Ma olin oma näole habeme kleepinud, et ükski turvakaamera pilt ei oleks mind hiljem sündmustega sidunud. Kui neli laiahõlmalist lõunamaalast suurest pöörduksest sisse loivasid, noogutasin mina Alexandrile.

Lõunamaalased läksid hoiukapi juurde ja tõstsid sinna sisse kulunud välimusega spordikoti. Alexander seisis samal ajal nende selja taga ja jälgis kõike tähelepanelikult. Teised kolm neandertallast seisid näoga saali poole ja jõllitasid päikeseprillide tagant rahvast. Igaüks, kes neid märkama kippus, pööras kohe näo ära ja hakkas oma asjadega tegelema. Ega neid vaatajaid väga palju ei olnud, enamus libistas sõrme telefonil või toksis midagi kiiresti. Ma olin alati noori inimesi kadestanud nende võime pärast niimoodi kahe pöidlaga tippida. Mina hoidsin telefoni vasakus käes ja toksisin nimetissõrmega vaevaliselt ekraanil aga siis tulid ka pooled tähed valed.

Alexander seisis kahe kurikaela vahel ja vahtis, ise kikivarvastel, kuidas tabloole kood sisestati.

«Kaks, üheksa, seitse, üks, null, neli,» karjus ta mulle üle saali ja mina toksisin numbrid telefoni. Narkokartelli kõrilõikajad vahetasid kiiresti mõne sõna ja kogu seltskond marssis kõige sirgemat teed väljapääsu suunas nii, et kõik kõrvale astusid.

Ootasin õige pisut ja jälgisin kuidas nad rongivaguni mõõtmetes maasturisse ronisid. Inimese kõrguste rehvidega monstrum hakkas invakohalt üliaeglaselt minema veerema. Vähemasti oli nende sõidustiilis elegantsi, seda tuleb küll tunnistada.

Mul ei olnud aega raisata. Läksin joonelt kapi juurde ja tõmbasin lahti kõrvalkapi ukse nii, et see varjas mu tegevuse uudistajatele tänavalt. Toksisin kiiresti koodi ja kui uks avanes, nihkusin avale ette.

Tõmbasin ettevaatlikult koti luku lahti ja kühveldasin rahapakke seljakotti. Kui spordikott tühjaks ja minu seljakott pilgeni täis sai, sulgesin ukse sama koodiga millega narkoärikadki. Vaatasin veel kindluse mõttes mõned korrad üle õla, väljusin ja hakkasin muretul sammul taksopeatuse poole sammuma. Alexander jõudis mulle õige pea järele, nägu nii laial naerul kui kuivav näonahk lubas.

Ma sain selle nipi, kui kunagi üks korrumpeerunud poliitik mu teeneid vajas. Siis taipasin, et nii on kõige lihtsam raha saada. Kunstivargused ja pangaröövid on küll esmapilgul kasumlikumad, aga narkojõukude tagant raha tõmbamisel on vähem süümepiinu. Teine asi, et nad ei pöördu kunagi politseisse. Igatahes olin niimoodi teeninud üle kolme miljoni euro ja ma kavatsesin seda mängu edasi mängida.

***

Kui me koju tagasi jõudsime võttis Alexander uuesti mu vastas istet.

«Nii, mina maksin sulle, sina pead nüüd välja uurima kes mu maha lõi.»

Noogutasin.

«Mul kulub umbes paar nädalat. Siis on kindel.»

Alexander tõusis, jalutas läbi meie imekaunilt dekoreeritud elutoa seina ja kadus silmist.

***

Täpselt kaks nädalat hiljem ajas poeg mu jälle hilisel hommikul üles. Seekord lõi ta mulle sussiga pähe.

«Õu, paps! Aja ennast maast lahti. See lollakas salliga mees on jälle ukse taga.»

Viskasin poega teise sussiga, mis vedeles voodi ees käeulatuses.

Alexander istus elutoas ja näppis matuseülikonda. Ta oli jälle natuke rohkem laiba moodi. Nägu sinine ja vasaku silma olid vaglad ära söönud.

«No, tere Alexander. Kuidas siis vahepeal elanud oled ka?» küsisin ja purskasin naerma. Alexander vahtis mind, nagu oleks ma surnuaias ringi hulkuv marutõbine peni.

«Ma ei ela ju...»

«Ja-ja, ma tean. See ongi selline nali, mida ainult surnulävijad ja surnud omavahel teha saavad.»

Alexander ei noogutanud, vahtis mind ainult oma ainsa silmaga.

«Nii, mul on sulle häid uudiseid. Ma leidsin su tapja üles.»

Alexandri huuled hakkasid võbelema ja ta purskus nutma, kuigi pisaraid ei tulnud allesolevast ega ärasöödud silmast.

Küünitasin, haarasin riiulilt mapi ja laotasin selle avatult kohvilauale.

Mapis olid skeemid, udused pildid, politseiaktid ja tunnistused, paar pilti «Nike» tossudest ja muud säärast jama. Kõik esmaklassiliselt võltsitud. Ma ei töötanud enne surnulävijaks hakkamist ilmaasjata graafilise disainerina. Lisaks oli seal veel üks pildike. Sellel oli ärakaranud vangi ilmega habemesse kasvanud lõust.

Alexanderi vahtis pilti ja osutas oma mustaks tõmbunud nimetissõrmega pildile.

«Kas see ongi?» küsis ta vaikselt.

«Jah. Tema nimi on Marco Valentino.»

«Kas ta on välismaalane? Itaalia maffia? Miks ma maffiale ette pidin jääma? Ma ei tea nende tegemistest midagi.»

Naersin ja etendasin kiiresti lühikese pantomiimi. Kedagi sihiti ja seejärel olin juba ohvri rollis, haarasin südamest ja vankusin nagu oleks kuuliga pihta saanud. Alexandri ilme oli nagu surnul ikka, võib-olla isegi natuke veelgi tülpinum.

«Ei ole,» pidin talle seletama. «Mingit Itaalia maffiat ei ole enam ammu olemas. Kas sa oled Ristiisa filmi fänn?»

«Natukene.»

See oli tegelikult retooriline küsimus aga see selleks.

«Ei ole Marco mingi maffiamees. Tavaline mõttetu pätt. Teeb aeg ajalt mõne varguse, teinekord jälle mõne röövi. Rändab palju ringi. Vahepeal istub kinni. Aga ma ei tuvastanud, et ta oleks varem kellegi ära tapnud. Tundub, et sina olid esimene ja suure tõenäosusega jääd viimaseks. Mis me temaga edasi teeme? Kas anname politseisse või tegeled ise temaga?»

«Ma tahaks ise tegeleda aga mulle tundub, et ma ei saa talle vist ise nuga kõrri lüüa. Mu käed on juba üsna mädad.»

Alexander silmitses sõrmi, nokitses midagi ja tõmbas aeglaselt süsimusta küüne pöidla küljest ära.

«Ei saa jah,» nentisin mina. «Ära seda palun maha viska.»

Alexander püüdis küünt viisakalt rinnataskusse suruda aga matuseülikondadel ei ole taskuid. Need on kinni õmmeldud. Ta vaatas kohmetult ringi, pistis küüne suhu ja neelas alla.

«Mis ma siis teha saaksin temaga?» küsis ta veidi kõõksudes.

«Tegelikult ei saa sa vist midagi teha.»

Alexander noogutas nukralt.

«Ma annan ta siis parem politseile välja,» ütlesin viimaks kui Alexandri käsivarrelt naha maha rullimine juba piinlikuks läks.

Alexander pilgutas nõustuvalt tühja silmaauku.

***

Meie pere oli ilusasti ümber õhtusöögilaua kogunenud. Janet oli maitsva küülikuprae valmistanud ja lauda kaunistasid kaks punase veini pokaali.

«Palju sa seekord said?» küsis Janet.

«Kaheksasada tuhat,» vastasin ja matsutasin.

«Kahju, et kunagi miljonit korraga ei tule.»

Noogutasin ja limpsisin keelega veini.

«Ma ei ole uurinud, aga see võib mingisugune juriidiline nüanss olla. Rahapesu üle miljoni läheb vist teise paragrahvi alla.»

Tülpinud ilmega Jon loivas ka lõpuks ülemiselt korruselt kohale.

«Tubli poiss,» ütlesin ja vaatasin kuidas kõrvaklapistatud Jon toolile prantsatas ja telefon taldriku kõrvale maandus.

«Poeg, ole nüüd nii kena ja võta klapid peast ära. Palun austa ema nähtud vaeva. Ja pealegi tahan ma midagi tähtsat öelda.»

Jon ei kuulnud vist kohe. Imiteerisin klappide peast ära võtmist ja Jon sai aru.

«Nii,» alustasin pidulikult kui terve pere lõpuks pilgud minule sihtis. «Nagu te ise ka teate, hakkame kohe pakkima. Kaasa läheb ainult nii palju asju kui suudame autosse ära mahutada. Öösel lahkume.

Teiseks - Jon oli väga tubli. Esimene kord kellelegi labidaga maha löömine on alati eriline. Oligi viimane aeg, et poeg hakkab ise meestetööd tegema, mitte tema kaunis ema.»

Ma võtsin Janeti käed pihkudesse ja suudlesin tagasihoidlikult meigitud huuli. Silmanurgast nägin, kuidas Jon näppu kurku ajas, nagu tahaks oksendada. Sellises vanuses on vanemate õrnutsemise nägemine tõesti õudne kogemus.

«Janet, käid veel paar korda Joniga kaasas ja siis saab ta juba üksi hakkama. Aga mul on üks hea uudis veel.»

Jon ja Janet vaatasid mind üksisilmi.

«Sinna, kuhu me nüüd sõitma hakkame ... tee peale jääb Disneyland.»

Jon ja Janet kargasid püsti ning me tantsisime meie pere leiutatud võidutantsu.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.