K, 7.12.2022
EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Aitab soigumisest – kadri- ja mardipäev on surnud!
Mardid Foto: Meeli Lokk/Postimehe arhiiv
Steven Vihalem
, kirjanik ja urban antropoloog
Aitab soigumisest – kadri- ja mardipäev on surnud!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Panen soti vahele, et järgneva(te) päeva(de) jooksul ütleb keegi: «...aga ei tohiks ikka mardipäeva ja kadripäeva ära unustada...» Mardipäev ja kadripäev on animeeritud laip, see on juba unustatud, ma ei tea kaua, aga see soigumine on ehe indikaator. Palun, laske laibal väärikalt hauda vajuda ja ärge sundige tänaseid lapsi, nagu teid sunniti, laiba juures mausoleumis käima.

Mäletan selgelt ühte paari aasta tagust oktoobriõhtut, sõitsin rongiga koju ja igas peatuses voolas vagunitesse rõõmust kilkavaid lapsi. Kõik olid suhkrust ja vabadusest pilves, näod täis maalinguid ja seljas eriskummalised rõivad. Nad olid kõik sisenenud võrratusse errorisse ühiskonnas, olukorda, kus tavareeglid ei kehti ning sa võid välja näha, käituda ja olla täiesti teine, nad olid sisenenud karnevali, tagur- ja kõverpidi reaalsusesse. Ja tasuta suhkur, see imeline teadvust ja füüsist muutev aine, nii valge, nii süütu, nii peidus kommikeste ja maiuste sees. Ma nägin õnne, siirast. Ma mäletan seda õnne.

Jaa, minu õnn toimus KMP [siin ja edaspidi kadri- ja mardipäev lühendatult – autor] ajal, aga vabadus ja suhkur, dominandid selles sündmuses olid samad. Sai pimedal ajal nagu mingi debiilik nägu täis võõbatud mööda tuttavate maju tuiatud. Lõpus jagasime saagi võrdselt ära ja kes tahtis, said lempareid vahetada. Meganaiss event, kümme kümmest A/V. Tänapäeval on selleks Halloween, nii lihtsalt on. Esiteks on see cool'im, sellest on sitaks rohkem kultuurilist stuffi nagu filme ja seriaale, nänni ja merch'i. Marketing on paigas ja kaubamärk on kõigile teada. Nagu ole ise 12-aastane ja siis räägi Dubais elavale Robloxi sõbrale, et meil on nüüd kadripäev, ja ta küsib, et kas see on mingi võileib?

Teiseks on Halloweeni jaoks palju lahedam ette valmistuda ning endale meelepärane kostüüm leida. KMP jaoks on mingid mõttetud reeglid riietusele: topi endale hallituse hõnguline räbal selga; tuula vanavanemate haisvas kapis või kohalikus Humanas; määri nägu tahmaga kokku; otsi valgeid riideid jne. Kellel seda veel tarvis on, kui Halloweenile saad minna täpselt nii, kuis süda soovib, pane hullu, ole Spiderman, vampiir või suur legoklots, piire seab vaid enda kujutlusvõime. Ja loomulikult see soostereotüüpide teema, üks päev pead olema kutt ja teisel mutt, sunniviisiliselt. Mäletan, kuidas saatsin ühe oma poegadest kadripäeval lasteaeda ning andsin valge kleidi ja rätiku kaasa – kuti pilk saatis mind konkreetselt väga pimedasse kohta, «Vanamees, sul katus ikka täiega sõidab, pane ise eide riided selga.» Pealesurutud drag ja samal ajal Halloweenil võid teha dragi, aga sama hästi võid enda sugu hoopiski võimendada, olles imeline printsess või musklis kangelane. Vabadus.

Kolmandaks on Halloween lihtne ja koosneb kolmest komponendist: kostüümid, õudus ja suhkur. Ei mingit taaka ja traditsiooni. Näiteks ukse taha ilmudes võiks teada kolme sõna: «Komm või pomm?» Seevastu KMP jaoks peab pähe tuupima salme ja laule, kekuta pereraffa ees ning esita mõistatusi ja muud jura. Õpi luuletus pähe, koolist veel vähe ei ole või, kogu aeg on vaja aint õppida ja õppida... Miks teoreetiline «ma», laps, ei tohi lihtsalt tulla ukse taha, seljas tunked ja peas hokimask ning teatada lakooniliselt: «Komm või pomm?» Aeg on ju raha, miks seda raisata? Kui käib närvidele see lastekari trepikojas, vastad sama lühidalt: «Ema on sul komm!» ja lööd ukse kinni. Mis sa arvad, et need tattnokad nagu päriselt teevad midagi või, et reaalselt teevad «pommi» või? Nad on ju kõik nii woke, et jooksevad esimese toksilise asja peale mode/adminni juurde. Heal juhul säutsuvad kuskil, et see ja see tüüp üts nõnna, halvemal juhul teevad küberkiusu ja kui asi täitsa kiiva kisub, siis tühistavad su. So what, sa ju ka suht animeeritud laip?

Eriti ei koti lapsi traditsioonide jätkamise kohustus, super eriti, sest täiskasvanud tahavad seda, miks nad peaksid? Et «minu», lapse, õlul on kogu Eesti karja- ja viljaõnn? Miks peaks suhkrulomkaga 10-aastane naga huvituma tervet suguseltsi tabavast halvast viljaõnnest? Barbora toob emme kätte nagitsad ja friikad, see ei kao kuskile, sest ma ei käind marti jooksmas. Issi on müügijuht, tal ka poogen viljaõnnest, kvartalitulud on teema, tarneraskused, elektrihinnad jne. Ega me mingid maakad ei ole. Või siis miks peaks varateismelist tütarlast kottima karjaõnne toomine? Valgelt kadrisandi süütuse hoidmine? Mingid pervod olete või, et lapsi ja nende tegevust niimoodi seksualiseerite? Varateismeline tütarlaps unistab iseseisvaks naiseks saamisest, ülikoolidest ja karjäärist, mitte mingi karjaõnne toomisest ja selle manamisest.

Vanad peerud võiks küsida endalt, et kas nad hiljuti mihklipäeva tähistasid? Enamus ei tea isegi, millal see on ja mis siis tegema peaks, aga lapsed peavad emuleerima rahvatraditsioone. Tee ise ees seda KMP värki, tõmba valge kleit selga ja jookse ukse tagant teise taha. Vaata, palju kommi saad.

Kõige lõppeks võib tõdeda, et KMP saak on kesine, sest erinevalt Halloweeni tähistajatest on KMP omad tunduvalt vanemad, kokkuhoidlikumad ja/või tervislikumad-traditsioonilisemad. Raudselt annab keegi õunu, see on nagu garanteeritud. Võibolla isegi kuivatatud õunu või mingeid muid traditsioonilisi ehk noore jaoks tundmatuid ökopoestiilis krõbuskeid. Või siis mingeid imelikke Ida-Euroopa (ennemuistsel ajal võibolla isegi Vene) komme, mis maitsevad nagu bootleg variandid normaalsetest maiustest. Või siis turult kaaluga ostetud kompvekke, lutsukaid ja vahvleid. Need on vahel isegi sitaks head, aga VAT19 ajupesuga üleskasvand zoomer ei saa siukesest banaalsusest aru. Kui tahate KMP-d populariseerida, siis visake ikke norm nuts asjale alla – andke importšokolaadi ja kummikommipakke või visake santidele konkreetselt sulli, tšikid-kutid teavad teed poodi küll.

Kokkuvõtteks ütlen ma üht: jaanipäev ja jõulud ei kao kunagi kuskile, sest need on lahedad, saab nalja ja nänni ning neile ei ole paremat alternatiivi. Keegi ei hakka 4. juulit või hanukat tähistama, sest need lihtsalt ei päde. Kui tahate KMP-d elus hoida, siis tehke see lahedaks, tehke see selliseks, et lapsel ei ole tunne, justkui etendaks ta täiskasvanutele midagi, et ei oleks ajalooõpetuse tunne, et kogu ettevõtmine on rahvatraditsioonide kontrolltöö ja pärast pead emmele-issile selgitama, miks on e-koolis mitterahuldav hinne.

PS. Ma pean kõiki Angloameerika ja läänemaailma traditsioone osaks surmakultuurist, globaalselt ahistavateks neokoloniseerivateks parasiitideks. See ei takista mind olemast realist ja nägemast paratamatust.

Tagasi üles