K, 7.12.2022
EBAPOPULAARNE ARVAMUS ⟩ Kontoritöö on uus orjus
Foto: Marcus Loke / Unsplash
Y-888
Kontoritöö on uus orjus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

«Fight Clubi» näinud inimesed nendivad, et üheksast viieni töötamine koos raskemoelise konsumerismiga on uus orjus. Lihtsalt teistsuguses kastmes ja ehk ka mõnevõrra leebem. Nagu paljud asjad tänapäeval – leebemad, aga kas ka paremad? Kui ammu-ammu olid piirid üsna selged ja ori sai aru, et ta ongi madalam ja teadis oma kohta, siis tänasel päeval see nii lihtne ei ole.

Inimene, kes on kõigi näitajate järgi ori, ei usu ega teadvustada seda endale. Tugev keskklass. Pooltest kodanikest parem. Valib Reformierakonda ja võib olla käib ka teatris. Ilus auto. Ilus maja. Võib-olla isegi meeldiv elukaaslane. Samaaegselt aga tuleviku arvelt elamine. Võlgu elamine. Mis laias laastus tingib selle, et ülemusele peab kindlasti meeldima. Ja mitte piitsa ähvardusel, vaid sa pead ise seda tahtma ja ka pingutama. Muidu oled sammu kaugusel kohtutäiturist ja inkassost.

Me kõik näeme inimesi, kes on jõudnud kuhugi ja naudivad säärast head elu. Eks head elu on ka raske varjata, eriti kui telefonis on Instagram olemas. Keegi aga ei räägi neist, kes on sama tee valinud, aga põhjusel või teisel pole nii heale järjele jõudnud. Võib-olla polnud õnne. Võib-olla sai liiga tihti ülemust perse saadetud. Mis iganes. Sealt aga jõuame olukorda, kus eluasemelaenud, autoliisingud, lapsekäruliisingud, uue Iphone’i järelmaks söövadki kogu palga ära. Töölt ära tulla ja paar kuud mõelda – see ei ole võimalik.

Kõige eredam näide tänapäeva orjusest on kontoritöö. Mis on ka loogiline, sest enamik majanduselust ongi arvutisse ja kontorisse kolinud. Enamik kontoritöödest on suhteliselt mõnusad. Mugavustsoon on garanteeritud, kui oled oma töös vilumuse saavutanud. Tihti garanteerib see füüsilise dekadentsi, kuid selle vastu aitab modernne ajudeta fitnesskultuur ja triatlonikultuur, tänu millele püsib enamik isegi päris heas konditsioonis.

Mis aga kindlasti juhtub, on vaimne dekadents. Enamik tööülesandeid on niivõrd spetsiifilised või rutiinsed, et suure pilt ja reaalsustsju lihtsalt kaob ära. Mõtlemisvõime kaob ära. Kuigi see pole ehk traditsiooniline orja definitsioon, siis mis see kokkuvõtvalt ikka on? Inimene keskendub spetsiifilise olukorra lahendamisele, teda ei huvita enam, mis on õige või vale. Ta robotiseerub korporatiivsetel eesmärkidel, seda võiks ilusti ehk nimetada ka vaba-tahte-dekadentsiks.

See ei ole lihtsalt laisa inimese kurtmine. Vastupidi – oluline on märkida, et paljud objektiivselt kasulikud tööd ei opereeri sugugi üheksast viieni tsüklis. Võtame politsei, päästeameti või kiirabi. Nende ametikohtade olulisus seisneb selles, et neid võib ja lähebki iga hetk vaja. Säärast 8-tunnise tööpäeva efekti naljalt ei teki. Samal ajal on kontoritööd tihtipeale kindlamalt reglementeeritud. See ei ole ka kapitalismi kriitika – kommunismis on orjust palju rohkem ning tänutäheks kompartei diplom viisaastaku plaani täitmise eest. Kapitalismis on vähemalt kahe osapoole vaheline kokkulepitud hinnakiri.

Paljude töökohtade tekkemehhanism on rohkem või vähem kunstlik. Näiteks IT – jah, ta kipub muutma elu paremaks, kuid ta pole tingimata vajalik, et maailm üldse toimiks. David Graeber on ka oma raamatus «Bullshit Jobs» toonud välja hulga lugusid, kus just kontoris tehtavate tööde puhul on tihti efekt, et inimene käib küll kohal, aga tegelikult suurt midagi ei tee. Ehitusplatsil on keeruline sarnaselt kontorile lihtsalt mingit ekraani vahtida. Kõik näevad ja teavad, et kui niisama vahid, siis töö tehtud ei saa. Ehitusplatsil paistab ka kohe välja, kui teed mõttetut tööd – kaevad augu, ajad selle kinni, et seejärel samasse kohta uus auk kaevata ja seegi kinni ajada.

Kontoritööd eksisteerivad nii-öelda hallis mugavustsoonis, sest äärmused on eemaldatud. Pingeline tööpäev müügiosakonnas ei ole võrreldav pingelise tööpäevaga kiirabis või tuletõrjes – panused ja tingimused on hoopis teised. Ent teadagi tuleb inimeste reaalne iseloom välja rasketes olukordades, mida vahtplast lagedega kontoris tekib harva. Kõik on anonüümsem, mistõttu on ka keeruline kaastöötajatega suhestuda sügavamal tasandil, kui lihtsalt kohviaparaadi juures oma nädalavahetusest poliitkorrektsel moel rääkides. Kas keegi on päriselt-päriselt rääkinud oma kolleegidele, mida nad nädalavahetusel tegid?

Probleem on selles, et sa ei tea ja ilmselt ei saagi teada, kes nad on, sest puuduvad situatsioonid, kus pannakse inimene tõeliselt proovile. Parim, kuigi tihti päris absurdne võib olla see, kui firmapeol ennast täis kaanid ja lõpuks oma arvamuse välja ütled või mõne kolleegiga voodis maandud.

Ja lõpuks jõuame ka kõige olulisema punkti juurde. Nimelt paljud kontoritööd, kus inimesed ei näe otsest panust ühiskonda, laastavad inimese hinge. Inglise keeles on selle kohta ilus termin – soul crushing. Ehk pole ime, kui aina rohkem otsitakse mingitki mõtet alkoholist või narkootikumitest, kui töö ise ei paku mingit naudingut ja rahulolu, et sa oled kasulik.

NB! Lugu tugineb suuresti varalahkunud David Graeberi nimetatud raamatule, mis kindlasti on kohustuslik lugemine igale mõtlevad inimesele. Samal ajal aga tugineb ka enese 4-aastasele kogemusel mugavustsoonisektoris.

Kas sa unistad samuti päevast, millal annad sisse oma lahkumisavalduse? Kirjuta Ypsilonile oma sitast töökohast ja ülemusest, keda sa tahaksid tuimalt perse saata — toimetus@ypsilon.ee

Tagasi üles