ROADKILL CUISINE ⟩ Rebasest ja kährikust kannatab ainult kastet ja hautist teha

Illustratsioon: Tor Stryger / Unsplash / Ypsilon
, Kaasautor
Copy

Suve teises pooles ja sügisel pikematel maanteesõitudel ei pääse teeservadel autorataste alla jäänud ulukite laipadest. Kevadised rebasepojad hakkavad suve lõpus pesa hülgama ja nad liiguvad noortele omaselt ja hooletult. Sõralistel aga algab sügise hakul innaaeg, mis kestab teinekord talveni ja mis toob endaga kaasa loomade aktiivsema ja hooletuma käitumise. Õnnetuste arv loomadega kasvab pidevalt ka seoses inimtegevuse suurenemisega loomade elukeskkonnas, mis on peamiselt tingitud kiiresti tõusnud metsaraie intensiivsusest. Niisamuti paneb ka jahihooaeg loomad liikuma. Tulemus on üks, suve lõpust hilissügisena välja tuleb tegemist teha inimtegevuse tagajärjel elu kaotanud metsalistega. Kokkupõrked suuremate loomadega võivad ka inimestele ulatuslikku materiaalset ja füüsilist kahju tekitada.

Suuremate loomade korjused korjavad jahisektsioonide inimesed teedelt ära, väiksemad – rebased, kährikud, siilid jne – jäävadki veriste tompudena teepeenrale vedelema ning iga mööda kihutav auto tõstab korraks taevasse raipe juures pidusööki pidava vareseparve. Ei ole kõige meeldivam pilt. Ega ole meeldiv arusaamine, et inimeseks olemine on samaaegselt ülejäänud elusloodusele risuks olemine.

Mis teel vedelevate loomadega peale hakata? Mujal on selle peale mõeldud. Igal aastal satub USA-s sõidukite alla umbes 1,3 miljonit hirve. Värskelt autorataste all elu kaotanud metsloom, eeldusel, et ta ei ole haigusi põdenud, ei erine kuidagi tavalise jahipidamise käigus kütitud ulukist. Eelistatakse suuremaid loomi, nagu veised, sead, hirved, põdrad ja karud, aga toiduks lähevad ka väiksemad, nagu linnud, oravad, opossumid, pesukarud ja skunkid. Sedamoodi hangitud ulukiliha toiduks prepareerimisele on ka nimi antud: roadkill cuisine ehk maanteeraibete köök ja sellega tegeleb väike subkultuur USA-s, Lõuna-Kanadas, Ühendkuningriigis ning mujal. Hea on teada, et juba täna võib USA-s ka maanteel hukkunud metsalistest roogi pakkuvaid toidukohti leida.

Maanteeraibete söömine on seaduslik ja mõnes jurisdiktsioonis igati julgustatud ja soovitatud, samas teistes rangelt kontrollitud ja piiratud. On olemas teemakohaseid kokaraamatuid. Sotsiaalmeediaplatvormidelt leiab teemasid, kus räägitakse siilist, saarmast ja rotist valmistatud pajaroogadest. Rebasepojast saavat suurepärase frikasse, siili süüakse «traditsiooniselt» röstitult ja nõgesepudinguga. Kanada roadkill’i entusiastid soovitavad praetud kobrast, seda tuleks pärast rasva eemaldamist esmalt üle öö soolaga maitsestatud vees leotada.

Ei ole kahtlustki, et iga maailmas leviv tõsine trend ühel päeval meieni jõuab, kuigi praegu veel võib-olla teema peale kahtlevalt nina kirtsutame. Teksapüksid, Coca-Cola ja Ikea on siin, seega on ainult aja küsimus, mil meiegi inimesed maanteedel vedelevatele loomalaipadele rakendust leiavad. Seda enam, et tegelikult auto alla jäänud suurulukite nagu põtrade, metskitsede, hirvede ja metssigade liha rändab nii või teisiti meie toidulauale. Ka naabrite, soomlaste juures levib suht sama suhtumine – auto alla jäänud väikeloomi peetakse jäätmeteks, hukkunud põhjapõdra või karu liha läbib kontrolli ning see müüakse oksjonil.

Eks eksootilistemates maades ole ka roadkill cuisine eksootilisem. See koosneb maanteel hukkunud mereandidest, kängurudest ja millest kõigest... Põhjamaade köök on traditsiooniliselt üksluisem, aga samas vaieldamatult olemas. 1,3 miljonit aastas maanteel hukkunud hirve ei hakka meil siin kunagi võtta olema, aga midagi on tõepoolest ka meil.

Ei pea ju alati ootama jääma, kuni tee peal vedeleva, värskelt hukkunud ja aurava metssea leiad. Meie suurulukite küttimiseks saab edukalt kasutada omanese pereautot – kohad, kus loomad teel armastavad käia, on vastavate liiklusmärkidega tähistatud, loomade liikumisajad on teada, nendeks on varahommikune ja hilisõhtune hämarus. Sõiduvahendil peaks olema korralik kaskokindlustus ja nii tähendaks iga kokkupuude metsloomaga täiesti tasuta värsket liha. Veel enamgi, kui oled pereauto kaitseraua vastu väravat ära kriipinud, ongi sinna õige aeg üks ponks põdrapull otsa põrutada, kindlustus korvab mõlemad kahjud ja see, mis teile pihku jääb, on mitusada kilo täisväärtuslikku ulukiliha. Hea oleks muidugi lisaks ka endal tervisekindlustust omada. Põder võib vastu kaitserauda põrgates mõnevõrra vastu põrutada.

Kui suurulukite roadkill on keerulisem, kulusid, aega ja vaeva nõudev tegevus, siis sobiks väikemate ulukite teema hinnatundlikumale inimesele, näiteks tudengile. Ei ole keeruline hääletamise käigus maantee serval lebav kährik või rebane kotti toppida, see pärast ühiselamus toiduks prepareerida ning vanemate poolt igakuiselt antavat toiduraha mõistlikumalt, näiteks pidude ja alkoholi tarbeks kasutada. Värsked rebasekotletid ja kährikumaksapasteet võivad ebaharilikult kõlada, kuid lõhnavad ja maitsevad nad nagu kotletid ja pasteet ikka. Pensionärid on paiksemad, nemad niisama maanteele ei satu, aga linnatänavateltki leiab auto alla jäänud oravaid, siile, kasse ja koeri, mis oleks tubliks ja tänuväärt täienduseks inimese toidulauale. Ega kui pensionipäevani on veel minna, siis aiatraktori alla jäänud mutt võib samuti päeva päästa või end vastu kasvuhoone klaasi pildituks piloteerinud varblane osutuda vesisele supileemele päästvaks puljongikuubikuks.

Ei pea mainimagi, et roadkill cuisine on odav, metsloomade liha on looduslikult kõrge proteiinisisaldusega, lahja, vähese küllastunud rasvaga, ökonoomne valguallikas, mis ei sisalda kaubanduslikes analoogides leiduvaid steroide ja lisaaineid.

Karli Hein, Rotten Kimchi rändköögist

Karli Hein
Karli Hein Foto: Olavi Ruitlane / Ypsilon

Kas roadkill cuisine on eetiline?

Kindlasti. Sõin kunagi Berliinis roadkill pitsat. Oli ilusti pakendis ja trammi alla jäänud.

Kuidas maanteel hukkunud looma liha kvaliteeti kontrollida?

No hea, kui on nuga kaasas ja saab vere välja. Teine asi on lõhn. Kui sapp ja soolikad segamini on, pole midagi teha.

Mida sa soovitaksid valmistada kährikust ja rebasest?

Need ei lähe pehmeks. Lihakastmed ja hautis.

Siilist?

Siilist pole absoluutselt midagi võtta.

Auto alla jäänud mereandidest?

(Naerab) Potti ja pannile. Või parem – pelmeenideks, et sa ei näeks, mida sa sööd.

Kas roadkill cuisine on roheline mõtteviis?

See pole mõtteviis, vaid tagajärg. Tagajärgedega tuleb tegeleda.

Kuidas saada lahti eelarvamusest, et maantee peal vedelevad väikeloomad on jäätmed?

Vaata alustuseks ennast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles