SEKS JA LINN ⟩ Elu ilma draamata

Nii uskumatu, kui see ka poleks, polegi pärast suve lõppu ühtegi ebameeldivat sotsiaalset intsidenti olnud. Olen suutnud oma päästmisoperatsioonid endast maha raputada ning nii on mul olnud võimalik näha, millised mu tunded päriselt on. Millised on toored, algupärased reaktsioonid ning millest need kogu selle aja tekkinud on? Mu aeglane üksindus seisab koos kirgede tormi asemel vahelduseks tüdimuses ja igavuses ilma erootilise pingeta ja ma olen selle kogemuse eest ülimalt tänulik.

Olen pikemat aega täiesti lummatud olnud Itaalia seriaalist «Minu geniaalne sõbranna», mis räägib eluaegsetest suhetest, mis on alguse saanud agulist. Sotsiaalse kihistumise taustsüsteem tungib läbi kahe naise vahelise sõpruse, mille elulise tõeväärtuse loob lokaalne kontekst, mille raames tulevad esile nii vanamoodsad soorollid kui nende lagunemine, millest tulenevad klassikalised konfliktid ka tänapäevases kontekstis ikka veel lahenduseta on. Mulle tundub lahe mõelda, et feministlikust perspektiivist lammutab see ka kehtetuks kujunenud arusaama feminismist kui naistevahelisest võrdsusest, sest selle loo naispeategelased on nii parimad sõbrannad kui konkurendid – ja mitte ainult töö-, vaid ka armuelus. Sari näitab suhet, mille pikaajalisuse sisse mahuvad kõik tunded, mis inimesel olla saavad nii iseenda kui teise suhtes, ilmestades sotsiaalse reaktsiooni vältimatust.

Itaalia temperament on mulle ausalt öeldes kuidagi kodune selle sirgjoonelisuse ja vahetuse tõttu, mis isegi oma õelates ja muudes negatiivsetes tunnetes on otsekohene. See väljendab konflikti kohalolijate paigale naelutamises: meil on praegu probleem ja sa ei lähe enne kuhugi, kui me sellega tegelenud pole. Jah, mõnikord tähendab see seda, et auto sõidab poe ette, sellest väljuvad kaks maskides meest, kes lasevad poemüüja surnuks, ja tõmbavad siis kummide vilisedes minema. Või kõiki linna ärisid valitsev mafioosnik, kes abiellub kalkuleeritult peaaegu suvalise naisega ainult seetõttu, et laps ja naine ja kodu peab olema, samas kui nii ta ise kui ka naine teavad, et ta armastab ainult kedagi teist ja jääbki teda armastama ning teeb kõik, et kättesaamatut naist oma mõjuvälja meelitada. Kõik on korraga jumalast putsis ja täiesti selge. Ei ole mingit skandinaavialikku vindumist, aga samas on ikka kõik (väikekodanlikult) inimlik: sildistamine, häbistamine, harimatus – ja parimal juhul soov selle kõige eest põgeneda.

Ilmselgelt saan ma tolle sarja kaudu taaskogeda tuttavat kodus-on-draama-tunnet, mida mu praeguses elus enam pole. Ehk võiksin oma eelneva elu persona kohandada nüüd ümber sisemiseks itaallaseks, kes kasvab emotsionaalselt avatud inimeseks, julgedes vastanduda eelnenud harjumuspärase emotsionaalse kättesaamatuse ahelatega? Hirmu intiimsuse (see termin iseenesest on palju laiem kui seks, tähendades peamiselt kõike muud kui seksuaalakti) ees tuleb vabastada samm-sammult ja vähehaaval, sest muud moodi lähedase armastussuhteni ei jõua. See tähendab ebamugavatele olukordadele võimaluste andmist, mis muuhulgas tähendab ka kiindumuste väljendamise vastu võtmist. Viimast on muide väga ebamugav teha, kui ise ennast armastuse vääriliseks ei peeta. Just seda tähendabki iseenda armastamise tähtsus: me ei usu teiste armastust iseenda suhtes, kui me endas midagi head ei näe. Selline pinnas on omakorda täiuslik läheduse saboteerimiseks ja takistuste välja mõtlemiseks, miks suhe ei saa töötada. Uskumatu, kui palju ma sellega perse olen keeranud.

Intellektuaalne needus

Tunnistades endale lõpuks ausalt, et olen liiga tundlik, et järgida Samantha Jones’i elustiili, tuleb mul leida oma viis, kuidas armuelu toimima panna. Jõudnud arusaamani, et mu erotomaanilised kalduvused oma eskapistlikkuses on jõudnud lausa magistritöö kirjutamise tasemeni, vajan ma selle kõrval siiski ka päriselulisi eluterveid kogemusi. Akadeemia ei ole kuigi tulemusrikas ka oma loogiliselt järeldatud tulemustes või arutluskäikude soravuses. Spetsiifiline teadmine mingi teema kohta võib ikkagi välja viia küsimuseni «so what?» – ja see on märk ammendumisest. Pealegi on erootika eelkõige kogemus ja alles siis kirjeldus.

See mõni kohting, mis mul vahepealsel ajal olnud on, on ikkagi sundinud mind mõtlema nende gravitatsioonile ja mõistusele allumatute kogemuste peale, mida A. olemasolu minus tekitanud on. Olen täielikult leppinud, kui me ka selle eluaja jooksul enam ei kohtu – sest võib-olla ei saa ei mina ega tema siin kolmedimensioonilises reaalsuses sellisteks, keda ma olen kontrollimatult palju näinud unenägudes… isegi kui meie hinged on teineteise jaoks loodud, siis oma vigadega peame tegelema üksinda, sest nende lahendamise jaoks meil koos loodud olla ei ole. Vähemalt mitte nüüd või niipea. Võib-olla seetõttu ongi mul ükskõik ja ma ei tea, mis on mu seksuaalsus, sest see on olnud ainult temaga nii sügavas ühenduses, nagu olen ma varem saavutanud vaid iseendaga.

Aga ta on nii ebatäiuslik, et seekord ajaks mind pigem hulluks see, kui ma peaksin temaga tema enese lõpuni tundmata varjuga koos olema, kui see, et teda üldse mu elus pole. Kui ta enda vastu õrn ei suuda olla, kuidas saaksin siis temalt oodata, et ta oleks seda minu vastu? Ja kui ta ei ole õrn, siis pole meil ju midagi peale hakata. Seksist ei piisa, kuigi see oli jumalik kogemus – selline, mida ma ei osanud kunagi ühteltki mehelt oodata ning millele vastavust ma üheski mehes pärast teda enam ei oota. Meie kehade ja tunnete sobivus olid spirituaalses ühenduses täiuses, kinnitades vaid mu usku armastuse olemasollu. Ent selline armastus ei ole maine, vaid ülemeeleline, sest selles sisaldus korraga sündimise ja surma ekstaas, mis on erootika sisim ja salajasim sisu. Ma kogesin täiust, milles mina ja tema ühtisime korraga väljas- ja seespool iseennast. Muidugi polnud see alati nii, kindlasti mitte lõpupoole, aga see ei muuda teadmist, kui sügaval ja kaugel me käisime.

Võimalik, et see sai sündida ainult valust, sest olime mõlemad kaotanud nii palju, et see oli tõuganud meid samasse kuristikku, kuhu langemise kaalutuses me üldse saimegi teineteist tunda. Ühel hetkel lõpetasin ma kukkumise ja jäin hõljuma, võtma aina materiaalsemat vormi, leides oma piirjooned ja kuju, sobitudes tagasi oma kehasse. Ja seal ma nüüd olen – uue ja tundmatu, aga kergemakaalulisemana kui kunagi varem. Ning ma olen üksi ja sellega väga rahul. Ehk ei saanudki ta ise kunagi aru, et see oli jumal, keda ma temaga ühtides kogesin. Lihtsa lõbujanu järele ma isiklikult naisena aga joosta ei suuda ega saa vist enam väga seksi selliseks nimetadagi, vähemalt praegu. See muidugi ei tähenda, et oleks mõtet hukka mõista mehi või naisi, kes seda tahavad nii nimetada, ent selline elustiil pole pikemas plaanis lihtsalt kuigi jätkusuutlik, sest see ei kinnitu millelegi püsivale.

The rise of the spiritual man

Pole midagi turn-off'imat kui inimesed, kes ei suuda enese vigu ja ebatäiusi reflekteerida. Kes sõltuvad rohkem teiste heakskiidust kui enda adekvaatsest hinnangust endale. Kas elu ei ole liiga lühike, et olla wannabe? Kui reaalne saabki romantiline armastus olla, kui me ei suuda näha ega leppida sellega, mis meid ennast iseendagagi ühendab või seda ühendust takistab? Mida me üldse saame teiselt inimeselt eeldada, kui teda armastame?

Kusagil, kohas, mida pole võimalik üheselt defineerida, on igal juhul piir, kust maalt ei ole suhte toimimine või mitte toimimine mõõdetav eneseohverduste ja vastutulekute ekvivalentidega, millega armastust hinnata. Tõtt-öelda on isegi üsna ennasttäis ja kergelt lapsik üldse mängida mängu «ma tegin sulle, sa tee nüüd mulle». Kui ma räägin armastuse vabadusest, siis eelkõige peangi silmas just seda, et jagamine toimub emotsionaalselt küpsel tasandil, mis ei rajane kauplemisel(!), vaid jagamisel ka sellisel juhul, kui keegi tunneb, et tal on midagi puudu – vabadus armastuses teeb võimalikuks sellistest tunnetest rääkimise. Tunnetest rääkimine eeldab enesereflektsiooni võimet. See omakorda eeldab võimet endaga üksi olla.

Aga lapsi ei peaks üksi jätma, sest laps – nii sisemine kui reaalne väike inimene – vajab juhatust. Täiskasvanul on lapse ees vastutus ta üles kasvatada ja enne päris laste saamist võiks olla normaalne kontakt iseenda lapsepõlve ja selle tagajärgedega. Hoolitsusest ilma jäetud laps süvendab kasvavasse inimesse sellise augu, mida ongi väga raske kunagi täita, ka tal endal. Emotsionaalne hülgamine on aga kahjuks Eesti intiimkultuuri vundament. Vahel ma mõtlen, et peaks ikka elama kusagil temperamentsemas riigis, tõesti võib-olla Itaalias, sest nii palju kurbust ja sellest tulenevat enesehävitamist näha on lihtsalt nii kuradi ära tüüdanud. Ent õnneks olen märganud väga positiivseid muudatusi.

Spirituaalsed mehed on olemas! Ma pole veel kindlaks teinud, kui kaugele nende toksilisust vältiv elustiil läheb, aga kuna nad on uus liik minu jaoks, siis tõendab see eelkõige, et midagi minus endas on muutunud, kui ma näen maailmas toimunud muudatusi. See muide tähendab, et ma ei ole ilmselt ikkagi elu lõpuni aseksuaalne, sest korraliku sõnavaraga mees võib minus peituvat talveunes Samanthat elustada küll.

Samas painab see A. asi mind ikka nagu korralik tont. Midagi jäi seal lõpetamata ning mulle tundub, et viimased aastad on avanud minus kõige julmemad iseloomuomadused. Ma näen inimeste kannatusi, aga pöördun neist ära. Sest ma ei saa ega jaksa aidata, kui ma alles endagagi hakkama olen saanud. See on likvideerinud väga palju inimesi, kellest autobiograafilises perspektiivis on saanud sõnumitoojad. Nende ebameeldiva käitumise ees kuuli kerre laskmise asemel olen ma nad kõnniteele nälgima jätnud pärast seda, kui ma kõiki oma emalikke ja naiselikke voorusi olen serveerinud. Ei saaks muidugi öelda, et keegi neist eriti südamlikult mu tagasitulekut ootakski, seega võib ju järeldada, et see kerjuse-halastaja dünaamika on end lõhki mänginud. Ma lihtsalt ei saa aru, kas peaksin end süüdi tundma või mitte. Häbi on, aga ei tunne? Ei – häbi on kultuuriline konstrukt, mitte kaasasündinud omadus. Süü ja süüdimatuse piir on minu jaoks lihtsalt arusaamatu.

Kelle jaoks süüdi, kelle jaoks süütu – see ei olene minu käitumisest isegi nii palju, kuivõrd ikkagi vaataja väärtushinnangutest. Ja kuivõrd me üldse saame kontrollida pilke, millega meid vaadeldakse? Pole see female gaze ka nii süütu midagi. Lonkava feminismiga tänapäev võiks oma kapitalismis tõesti olla juba lasknud üles sirguda inimestel, kel on sooülene sisemine jõud, keda tõepoolest juhivad hingelised väärtused, mis lähtuvad seest poolt omaks võetud äratundmistest. Sellises seisundis on süüdlase otsimine juba ununenud. Kedagi pole siis vaja enam häbistada ega ammugi mitte tappa.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kahtlustan, et inimestel, kel on enne 30ndaid olnud pikki suhteid, on väga teistsugune arusaam armastusest, kui neil, kel pole stabiilseid ja kestvaid armusuhteid olnud. Ees on ootamas jõhker nihe. Astun samme järgmise teadmatuse suunas, aga kas see tähendab, et peaksin midagi tagantjärele tegema või leiutan end sellelgi kümmendil kuidagi väga endale kohastunud viisil? Mul pole õrna aimugi.