Hoiatus!

Ma ei tea, kas nutta või naerda, aga kuna olen täna teist päeva kaine ning seega kõik ajaks/ajab nutma, otsustan pigem naerda. Sest tegelikult on inimesed faking naljakad. Kaasaarvatud ma ise.

Nimelt sain ühe huvitava kirja hiljuti Facebooki, kus üks neiu, kes ise ka ei teadnud täpselt, kust ta mind teab (selle sõnamängu väärtusest saate hiljem aru, ma luban), küsis, kas mul on kõik korras. Kuna see on suhteliselt tavaline, et mulle semivõõrad inimesed kirjutavad, küsisin vastu, kas ja kust ja kuidas teame. Eemaldasin hiljuti samal põhjusel kõik inimesed oma Facebooki sõbralistist. Et ei jääks ühtegi inimest, kelle elukohta või vähemalt telefoninumbrit ma ei tea. Ok, nali. Või oli? Piff siis vastu, et ega ei teagi, aga on minu pärast mures. Ma siis omakorda, et miks mures (põhjuseid on tuhandeid, aga miks siis seekord ning inimene, kellega me kumbki õieti üksteist ei tea). Ja vapustav tõde hakkaski kooruma.

Nimelt oli keegi tema tuttav saatnud talle pildi sellest, kuidas mina tee ääres kusesin (ei olnud tee ääres kusjuures, vähemalt 20–30 meetrit teest eemal!). Muide, kui keegi kunagi tahab mind avalikult kusemas näha – kuna saan aru, et tänapäeva alternatiivporno maailmas on see teema – siis mind võib seda tegemas näha Telliskivi hood'is. Äkki sul joppab! Äkki saad lausa minuga koos pildile.

Anyhow. Tema tuttav olevat näinud siis autoaknast mind kusemas, saatis selle pildi tollele neiule, teadmata, et too mind mingil määral teab. Mul jäi karp lahti väga mitmel põhjusel.

Esiteks, mis maailmas me elame, kus autoakendest pildistatakse urineerivaid inimesi, saadetakse neid pilte vähemalt nende endi arvates võõrastele inimestele ning siis see võõras küsib, kas minuga on kõik korras? Kes teeb võõrast urineerijast pilti? Kes saadab selle kellelegi? Ja kes pärast sellist intsidenti arvab, et mina olen see, kellel kruvid logisevad?

Teeme nüüd paar asja selgeks. See oli nii mõneski mõttes rituaalne kusemine. Ei, mitte mingisugune märgistamine. Vaid see rituaalsus tekkis olukorrra käigus. Telliskivi on üpriski suur tuiksoon ning siin ei ole õues olles palju variante, kuhu kusema peituda, ikka ja alati peab kuhugi kõndima, kui õues olla. Või siis mõne restoraniomaniku käest küsima. Teate, alati ei taha neid tüüdata. Nagu päriselt ei taha. Olen ise teeninduses töötanud ning paljud mu sõbrad on restoranide omanikud.

Rituaalsuse juurde tagasi. Olin ühesõnaga väga pikalt juba kannatanud ja no ei suutnud Rimini ära oodata. Pluss poes käimine oli veel ees jne. Üldsegi, mida siin möliseda on, kui avalikke WC-sid pole piisavalt, või kui on, siis ka mingi idiootne miljonipeldik. Täpselt nagu kõikidele tudengitele ei saa tasuta majutust, aga meil on nii sitaks tühjasid muuseume. Fuck that.

Rituaalsuse juurde teistkordselt tagasi. Kuna ma tõesti ei suutnud enam kannatada, nägin aga kaugel eemal kahte noormeest gravity bong'i suitsetamas, oli see minu jaoks universumilt vabaduse märk. Kuse, vaba laps, see on ainus võimalus! Kükitasin ja kusesingi. Äärmisel juhul on tegemist tööstusrajooniga teest pisut eemal ning ühtegi inimest ma küll peale nende bongi suitsetavate noormeeste ei näinud. Ilmselgelt ma nende ette kusema ei lähe. Seega jäingi poolel teel seisma, kükitasin ja vabanesin. Sorri, et mul noksi pole ning selga ei saa keerata ja naabermaja seina peale kuseda, nagu midagi poleks valesti. Aga see-eest on mul topeltkogus mune ning ma ei karda neid kasutada.

Ja ma olen ka tegelikult arukas inimene. Arukas selles mõttes, mis minu meelest on tõeline arukus, ehkki ma tean, et enamik maailmast minuga ei nõustu. Ma arvan, et ringi nikkuda on normaalsem, kui pornot vaadata, ning kohe kindlasti arvan ma, et avalikult kuseda on tšillim, kui seda pildistada. See ongi see, kuhu me oma tiktokkide ja instagramidega oleme jõudnud.

Eile juhtusime sõbraga pikalt videokõnes rääkima maailmas levivatest trendidest. Umbes aasta tagasi lugesin Pärnus poes ajalehest TikTokis levivast trendist filmida üledoose saavaid inimesi. Siinkohal tervitaks muide ühte konkreetset Pärnu seltskonda, kelle osas ma loodan, et tunnevad end ära. Mäletate, kui olime koos ühel peol ning tegime seeni ja üks teie sõber kukkus kokku, kuna mängus olid ka muud ained? Ja te ei kutsunud kiirabi, sest kartsite vahele jääda rohkem kui oma sõbra surma? Eat shit and die, türa. «Valgustatud». Jah, ma räägin teist. Privet, string art community isandad.

Neid trende on veel – massilised mingi kindla automargi varastamised, suvaliste inimeste läbipeksmised, black community matkimised, olles ise äärmised rassistid jne. Et mida me teha saame? Pange see faking telefon käest. Milleks järjekordne idioodihuumorit levitav platvorm? Jah, see on imbetsillide huumor, mis teil seal klippides levib. Sellised inimesed naerdi omal ajal ilma internetita välja. Ma ei väida mitte kuskilt otsast, et huumor ei ole kasulik asi. Aga mis sorti huumor see veel on? Stand-up komöödia on vähemalt läbimõeldud, sotsiaalkriitiline, reaalne ja päris elus. Ma vist ausalt mõtlen seda juba päris tõsiselt, et võtke enda lastelt lihtsalt telefonid käest ära. Me elame muidu varsti «Idiocracy» maailmas, kus kõik on debiilikud, aga vot tehnikat oskavad kasutada.

Ma oleksin nõus iga kell loobuma oma kirjanikukarjäärist, kui mu artiklite ainsaks levitamise viisiks jääks internet. Ma oleksin nõus loobuma enda elu kutsumusest selle nimel, et teie lapsed ei idioodistuks. Aga kuna enamik tundub hindavat oma isiklikku mugavust rohkem kui inimkonna üldist intelligentsitaset, siis fuck it. Eks ma siis nii kaua kirjutan. Kirjutan, kuni kusen pühas õnduses keset Vabaduse Väljakut ning keegi ei pildista.

In memoriam Marko Mägi. Ma lubasin sulle, et olen juba ainuüksi Sinu nimel ka kainena sama punk edasi. Kaunist hingedepäeva kõigile normaalsetele inimestele.