ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Kaija Kängsepp: Salajane ruum

Viieteistkümnes võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Ükskord juhtus nii, et väike suitsetav poiss sigaretipakipildilt kasvas suureks ja väga võimsaks meheks, suisa ühe riigi peaks. Tema vägevus avanes väga mitmel erineval moel. Ta ratsutas hobuste asemel karudega, pesi ennast hommikuti jääkuubikute ja alamate silmaveega, mille kogumiseks oli tal terve kolmetäheline ametkond. Ainult nii lihtsate asjadega tema kõikvägevus muidugi ei piirdunud, sinna lisandusid veel kirglik armastus tänavakakluse, geograafia, jumalakuulekuse ja kõrge koha peal püsimise vastu.

Et omal kohal hästi püsida, oli ta lasknud kaevata maa sisse suure ja sügava augu. Sinna omakorda tehti hästi pime ilma ühegi aknata palee, kus peaga vastu seina kõndimise vältimiseks kasutati liikumiseks prille, millega sai näha ainult pimedas. Seega tavalised ja heatahtlikud ilma sobiliku varustuseta külalised lahkusid sealt teistmoodi kui tulles, kaks alajäset horisontaalselt pikalt ees. Johtuvalt eelöeldust riigipead tavaliselt helistasid talle, kui midagi pakilist oli tarvis lahendada. Nagu näiteks mõni oluline küsimus, kuidas jagada seenepirukat.

Maa-aluse palee seinu katsid merevaik, kuld, hõbe, plaatina, titaan ja põrandat strontsiumoksiid, liitium, uraan ning tahkestatud maagaas, et välistada tarbetut lonkimist. Seda hiilgust tehnilistel põhjustel muidugi mitte kunagi keegi ei näinud. Kõige tähtsam koht oli tehtud rubiinist seinte, malahhiidiga ääristatud augu ja kahe täpse jalajäljega palisandriparketis, kuhu vaid tema labajalad täpselt ära mahtusid. Nii saigi ta nii hästi paigal püsida. Sest kes see ikka intiimsesse kohta tahab kedagi kangutama või kõigutama minna.

Üks oluline tuba oli palees veel, see oli salajane ruum. See oli nii salajane, et vaid üks mees korraga teadis, kus see asub, aga mitte keegi ei teadnud, mis seal täpsemalt on. Need, kes varem teadsid (töödetellija, arhitekt, töödejuhataja, projekteerija, ehitusinsener, kümmekond ehitajat ja mitmed tuhanded koristajad), kus see ruum asub, olid kolmetähelise eriteenistuse poolt riigipea hommikuseks näopesuks pisaratest täiesti tühjaks lüpstud. Neist ei saanud enam lambivarjugi.

Ühel päeval juhtus kohutav õnnetus. Lüpsti tühjaks Kõige Viimane Mees, Kes Teadis. Sealjuures unustati ära, et ta on ainuke. Alguses märkas intsidenti kolmetähelisest teenistusest vaid kaks meest, aga üsna varsti täitusid juhtunuga kõik pisemadki kohalike ajalehtede veerud, sest kadunud oli midagi väga olulist. Riigipea aga isegi ei kortsutanud kulmu selle peale, sest talle polnud kunagi keegi öelnud, et selline koht palees üldse olemas on.

Toona tundis kolmetäheline teenistus vaid kahte meetodit, kuidas info kätte saada: esimene oli kohe alguses kõigil meelest läinud ja teine oli joomine koos ülekuulatavaga. Viimane tegevus kestis tihti mitmeid kuid järjest. Ent ega peale eraeluliste draamade, riigivaenulikkuse ja halbade anekdootide sealt suurt avalikuks ei tulnud. Välja arvatud need kümme riigisaladust, mis kohe koos asjaosalistega teisele poole maise piiri saadeti.

Nutune ja trööstitu olukord oli kestnud juba üle poole aasta, ent ei midagi. Muidugi alkoholi- ja tubakaaktsiisi laekus riigikassasse üha rohkem ja selle eest sai veel enam ülekuulamisi teha. Majandus õitses! Mõni ametnik ei saanudki pärast ülekuulamist enam pidama. Tegelikult neid oli palju ja neid oli igal pool, riigipea asetäitjast taksojuhini välja. Kuna raha oli aina rohkem, viidi töö üle avaratesse valgetesse hea mainega restoranidesse ja muudesse suurematesse lokaalidesse, vältimaks viibimist kõledates, pimedates ja ühe lambiga suitsustes ruumides.

Ühe sellise heas kohas joomingu, ptüi! ülekuulamise käigus tuli ühele kindraliprouale üks hea mõte: «Teeme õige lahtised šamaanide maailmameistrivõistlused, ja saamegi tõe teada!» Järgnesid tormilised ovatsioonid, sest lõpuks ometi oli ühiskonda painav lõputu kannatus nagu juba peaaegu, et käega pühitud. Shampanjat voolas jõgedena.

Paari nädala pärast meenus ühele ülekuulajale, et juhtus idee. Aga mis see täpsemalt oli, seda keegi ei mäletanud. Pika meenutamisrünnaku tulemusena nentisid ka kõik teisted, et jah, midagi nagu trehvas. Õnneks suutis kindraliproua valada endale peenikese jalaga kristallpitsi lillevaasist veidi vett ja teatas hüsteeriliselt: «Šamaan! Tema kindlasti teab!»

Mõeldud-tehtud. Aga kuidas šamaan tabada? Selleks läks veel vähemalt nädal, enne kui suudeti leida selgeltnägija, sest viimatisel ajal polnud keegi väga selge. Sellepärast oli vaja teha eriteenistuse sees omakorda suuremat sorti häkaton, et kuidas ära tunda selgeltnägija, kui keegi ise selgelt ei näe. Probleemi lahendamine ei olnud lihtsamate killast. No tegelikult nad seda tookord, ilma kõrvalise abita, lahendada ei suutnudki.

Sündmustesse sekkus täiesti juhuslikult lirtsuva kloorilapiga koristaja, kes kategooriliselt keeldus viinast, sest kodus olevast pidevalt hägusest vanamehest on tal niigi kõrini, et ta hakkas abi leidmiseks juba nõidu ja kaardimoore pidi käima, kes ühest suust aina teatasid: «Üksnes šamaan saab sind aidata!»

Niisiis, koristaja sisenes, lapp pikalt ees, eelpool mainitud läbuhäkatonile, et luua rada aknani, et saaks seda avades ometigi veidigi hingata. Ta rühkis enda ees rada nagu jäämurdja, läbi okse, kildude, tuha ja sigaretiotste. Ühtäkki välgatas miski ühel pisemal punase pea ja piimahabemega tegelasel, kes oli just äsja toolist mööda istunud, ja ta tegi ettepaneku: «Äkki on selgeltnägija see, kes suudab kohe tooli tabada, ilma vahepealse möödaistumiseta?» Järgnes heakskiitev mõmin, sest kes neist täna juba korduvalt toolist mööda istunud polnud? Pidevalt võis kuulda oigamist ja toolidelt maha kukkumise mütsatusi ja muid tuvastamatuid kriiksa-kraaksatusi. Üks hallipäine ja pika habemega kolmekümneüheksane leitnant teatas: «Vaadake, akna juures on koristaja. Las ta istub!»

Mitte keegi ei kahelnud hetkeski, et koristaja istub toolist mööda. Aga kannikaid toetama tuli ta saada. Kuid kaine koristajanna polnud teps mitte huvitatud sajapealise kolmetähelise eriteenistuse mängudes ja puikles vastu: «No kuulge, laske mul ometi tööd teha. Teate ju isegi, et teiega koos persetamise eest mulle poes midagi niisama ei anta!» Lisaks hädaldas ta, et kodus ootab mees, kes võib niikaua juba ära kustuda.

Lõputu kemplemise katkestas üks tatise näoga kindral, kes lõi rusikaga vastu lauda. Tekkinud lööklaine lõi lahtise akna klirinaga puruks. Ta vaatas ta koristajannale niimoodi silma, et sel kabuhirmust jalakarvad läbi pruunide nailonsukkade tungisid, nagu nad tahaksid ära joosta. Koristaja istus ja sööstis siis veel kiiremini püsti. Keegi oli kaotanud rinnalt ordeni ja selle kinnitusnõel helkis enne täielikku päikesevarjutust veel viivuks kuldselt. Lapimutt lõi pea vastu kobakat raudpuuri (kaks meetrit korda kaks meetrit korda kaks meetrit jne). Puur oli ehitatud häkatoni ühes kreatiivsemas faasis, et sellega tänaval šamaane püüda. Aga paraku ei mahtunud puur peale kokkupanekut enam uksest välja.

Seal ta nüüd lebas oimetult keset konisid, tuhka ja taarat nagu Willendorfi Veenus. Sada väikest teenistujat sädistasid uudishimulikult ümber tema. Koristajanna näole ilmus müstiline muie. Ta oleks justkui saanuks õnnistava ilmutuse. Naine avas aeglaselt silmad ja vaatas otsa korraga sajale rumalale näole ning ühtäkki teadis ta nendest kõike. See oli kohutav kogemus. Koristajamuti pea tahtis sissevoogavast õõvast plahvatada. See lõputu jooming...

«Kas teiega on kõik korras?», küsis kõige lähedamal asuv riigiteenistuja. «Miks sa siin oled, kui sul on lennupiletid täna õhtuks Türki?», vastas naine. Tüüp ehmatas end kaineks ja sööstis tuhatnelja uksest välja. Järgmine, kes proovis läheneda, sai teada, et tema võltsitud juhiluba on kaks päeva tagasi aegunud, ülejärgmine aga selle, et tema naine petab teda vibraatoriga, mille patareid on juba ammu tühjad. Viimasele öeldi seda, lõpuks seda, mida ta ise juba ammu teadis: «Sina, spioon, mis sa siin üldse vahid?!?» Igatahes olid kõik pärast mitut tundi tihedat andmist veendunud, et tegemist on tõelise šamaaniga.

Leidus pühendatuid, kes soovisid kirgastunu pista puuri, misjärel puuriukse kinni keevitada, saali aknad ja uksed kinni müürida ja hoone ise õhku lasta. Aga seda nad siiski ei teinud, sest šamaanid on ohtlikud ja nende raevu ei tahtnud keegi oma nahal tunda. Koristaja vaatas neid ja teatas: «Seda, kus salajane ruum on ,ma ei saa teile öelda, sest siis, no mõistate isegi, mis elu see siis enam on? Aga ma tean, kes teab! Jumal!» «Ma juhatan teid kohta, kus peitub tõde.»

Kohe telliti kakskümmend kaheksa taksot pluss likvideerimiskomando ja jaht võis alata. Kõigil sõidutatavatel olid igaks juhuks padjapüürid peas, ka värskel šamaanil, aga see ei seganud teda autojuhti juhendamast. Peagi jõuti surnuaiale, kus selgeltnägija teatas: «Kaevake see nimetu haud lahti!» Seejärel ta haihtus. Pärast üürikest, ent vaevarikast kraapimist paljastus pehkinud kirst ning selle kaanel paatinaga kaetud kaart. Käiku läksid suvalised tööriistad, naaberhaua väike pingialune reha ja roostes oksasaag, et oluline detail loetavaks muuta. Häkatoni juhtfiguurid said kohe kaarti vaadetes aru, mida X tähendab. Täpselt neli neist tundis plaanijoonise ära. Neilgi oli juba selle aja peale ükskõik, kas elada või surra. Ülejäänud kaader saadeti jala koju, kõik autojuhid lasti maha. Peale ühe, kellega sõideti paleesse.

X tähistas kahe jäljega ruumi ja selle idaseinas olevat ikoonitagust ruumi. Nüüd oli järg sealmaal, et tuli teatada riigipeale, et salajane ruum on leitud, aga vaid tema saab selle avada. «Kui see teid rõõmustab, siis hea küll,» ütles võimukandja täiesti emotsioonitult. President jalutas täielikus rahus asja uurima. Kohale jõudes ta kõige pealt kergendas ennast ning siis tõstis ikooni eest ja lahvatas momentselt leekidesse. Ikoonitagusest pisikesest aknast tungis sisse päikesevalgus. Koos riigipeaga läks põlema ka palee ja koos paleega riik, nii et kui keegi vahepeal ellu äragnud pole, mis on ju teadupärast võimatu, on nad surnud tänase päevani.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile [e-mail], enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.