K, 7.12.2022
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Sirly Meriküll: Ripslased
Illustratsioon: Midjourney AI
Sirly-Ann Meriküll
, kirjanik, luuletaja ja keskkonnakaitsja
Sirly Meriküll: Ripslased
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

22. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Osad neist olid elanud siin majas juba kaua, teised olid toodud siia viimase kuu-kahe jooksul. Isegi kui siinne parasvööde polnud nende tavaline kliimavööde (osad olid juurte poolest pärit lausa subtroopilisest ja troopilisest kliimavööndist), elasid kõik siin üsna õnnelikult koos. Oli nii kõrbe- kui vihmametsa asukaid; osad olid pärit kaugelt Ühendriikidest ja teised lähemalt Ühendkuningriikidest; kolmandad lausa Aafrika mandrilt ja neljandad Austraaliast; osad olid siin laiuskraadil elanud juba mitu põlvkonda ja kasvatanud üles palju lapsi ning lapselapsi, kellest paljud olid omale juba uued kodud leidnud; teised olid siia koos vanemate, tavaliselt ainult emaga, sisse rännanud alles viimaste aastate jooksul, kui nad olid veel väga noored, ja seega peaaegu ei mäletanudki enam oma kodumaad; osad ei tahtnudki enam kuhugi mujale kolida; osad haudusid vaikselt plaani põgenemiseks.

Ühesõnaga võiks öelda, et tegemist oli väga kireva ja multilinguaalse seltskonnaga. Kuid isegi, kui nad üksteist alati ei mõistnud (mõni pidas elutähtsaks saada võimalikult palju lapsi, et enda liiki elus hoida; teine soovis olla ja jäädagi vaid üksikuks hundiks siin maailmas), kui nad soovisid enda heaoluks erinevaid elamistingimusi (osad eelistasid elada palavas ja kuivas, teised niiskes ja soojas, kolmandad niiskes ja jahedas keskkonnas) ning isegi kui neil olid väga erinevad igapäevaharjumused (mõni tahtis juua vaid korra kuus, teine mitu korda nädalas), siis oli üks kindel: päikesepaistes oma rohelisi lehekesi-varrekesi-okkakesi sirutada ja fotosünteesida tahtsid nad kõik. Mis siis, et ühele sobis selleks vaid lõuna- ning teisele läänepoolne aknalaud.

Ja selleks puhuks sobis neile nende uus pagulaskodu koos selle ülalpidajaga hästi. Too oli lahke naisterahvas, kes kandis neile ette toasooja läbikeedetud vett, kõiksugu toitainetega rikastatud mulda ja õiges balansis toidulisanditega väetist, pritsis vihmametsa asunikke vihma meenutava pehme veega, poputas kõrbeelanikke liivaseguse kasvupinnasega ning kaitses koos nendega elava oranži karvase mini-lõvi eest hästi. Kõigil oli olemas see, mis vaja, et koduigatsust leevendada ja lõppeks täitsa väljagi ravida.

Lõbus oli see seltskond tegelikult ka: omavahel jagati mälestusi kaugetelt maadelt ja tutvustati eri riikide kombeid, seda kõike enamasti Roheliste Lehtede viipekeeles või läbisegi eri keeltes pajatades.

Ühel kaunil suvepäeval toodi pagulaskoju hiigelsuur kummipuu. Temasse suhtuti alguses muidugi sama hästi, sama suure elevuse ja uudishimuga, nagu kõigisse uustulnukatesse kunagi. Tema eest hoolitseti, pühiti tolmust puhtaks tema lehed, anti teistest rohkem süüa-juua… kuid kummipuu tundus kohe algusest peale teistele asukatele kuidagi veider ja kahtlane. Ja pagulaskodu asukad ei olnud mitte diskrimineerivad oma loomult. Kummipuu käitus aga veidralt ja seda märkasid kõik: ta ei rääkinud eriti teistele vastuseks midagi, kuigi öisete läbi une sonimiste järgi võis kindlaks teha, et ta oskab india keelt. Üldse magas ta palju ning oli alatasa uimane, hoidis omaette ega tahtnud eriti juua.

Ühel ööl, kui kogu pererahvas ja pagulaskodu asukad magasid magusat und, ronis kummipuu mullast välja … ripslaste armee! Väikesed kilejate tiibadega kahjurputukad olid kummipuud kasutanud kui Trooja hobust taimede pagulaskoju sissetungimiseks ning oodanud oma hetke juba kuid. Nad olid talvitunud kummipuu mullas ja sealt ära söönud kõik toitained, et valmistuda oma vallutusretkeks. Nad olid pikkade ettevalmistuskuude jooksul paika pannud kõige kuulikindlama sõjastrateegia, kuidas märkamatult, kuid üliefektiivselt vallutada ära kogu pagulaskodu ja rajada oma kolooniad selle iga asuka lehe ja varre peale, alla ning sisse ning muidugi ka mulda, jättes maha vaid pea märkamatu musta imepisikese raja lehe pinnale, mida on ülikerge ajada segi mulla tükikestega.

Nüüd on meie kord, ütles ripslaste pealik Ripslane LMMMCMXCIX, meid on aastasadu maha tapetud, hävitatud, mürgitatud, meie lapsi kaasa arvatud! Nüüd on käes meie aeg, meie ajastu - Ripslaste Ajastu! Sellest vallutusretkest ja selle edust räägitakse veel aastasadu ripslaste ajalooõpikutes!

Ripslased, nii suuremad kui väiksemad, nii tiivulised kui alles lennuvõimetud, sibasid mööda uimastatud kummipuu vart ülespoole, selle lehtedeni. Sellest pinnast sai nende baaslaager. Sinna toodi edaspidi haavatud, sinna muneti järeltuleva põlve munad eelisjärjekorras, sinna tulid eksinud ja rampväsinud sõdurid vallutusretkelt jalgu ja tiibu puhkama. Seal sai alati haavad tohterdatud, kõhu täis ja jõuvarud taastatud.

Baaslaager kibekiirelt väikeste mustade jalgade ja kilejate tiibade välkudes üles seatud, mindi edasi esimese aknalaua peale. See ei olnud eriti keeruline, sest asus kohe kummipuu kõrgemate lehtede kõrgusel nende kõrval ja selleni küündimine ei vajanud erilisi jõupingutusi.

Alustati esimest taimest, roniti selle lehtedele, joodi-söödi taimemahla ning uimastati taim aeglaselt. Siis muneti selle lehtedesse ning mulda vastsed ning liiguti järgmise sihtmärgi juurde. Kõik toimus hääletult ja paljale silmale nähtamatult.

Vallutati taim-taime järel. Kõige keerulisem oli kaktuste ja teiste sukulentidega. Nende nahk oli paks ja teravad okkad surmasid nii mõnegi vapra tiivulise sõduri. Need kanti siis uuesti baaslaagrisse, kuhu mulda asutati Ripslaste I maailmasõjas hukkunud sõdurite ühishaud ning mälestuskivi.

Ometi ei andnud ripslased alla ja vallutasid peagi, mõne kuuga, terve territooriumi. Ei olnud enam taime, kelle pinnal ei oleks sõduritest maha jäänud pisikesi musti täpikesi. Ja mis kõige tähtsam - inimene ning mini-lõvi ei olnud neid veel märganudki! Taimed olid kõik juba uimastatud ega osutanud erilist vastupanu, vaid viibisid justkui kerge joobe seisundis. Ise kirjutasid selle põhjamaa pimeda talve ja päikese puuduse arvele. Mõtlesid, et ehk ongi parem jõuvarude säästmiseks lausa talveunne jääda ja lehed maha visata, nagu nad nägid tegevat oma siinseid kohalikke sugulasi aknaklaasi taga õues.

Sõda oli läbi ja ripslased olid võidu saavutanud. Nüüd jäi vaid üle elada külluses ja rikkuses, paljuneda ja sigida - seda kõike Ripslaste Ajastus Ripslaste Impeeriumis. Selle tähistamiseks hakkasid nad pidama suuremaid sööminguid taimede laperguste lehtede algul tagaküljel ning siis, kui keegi seda endiselt ei märganud, ka esiküljel. Söömingud jätsid endast maha suured kuivetunud läbipaistvad laigud. See oli olnud viga, sest neid laike pani pagulaskodu ülalpidaja tähele! Ripslased seda aga veel ei teadnud ja elasid õndsas teadmatuses, mugistades naerda oma hästi õnnestunud plaani üle ning pidades plaani vallutada peagi kogu maailm.

Oli ilus sügispäev. Päike paistis tuppa läbi akna kuldselt ning Ripslane MMDCCXXIV otsustas peale järjekordset külluslikku lõunasööki väikese jalutuskäigu teha. Äkki nägi ta midagi jubedat. Enda suurimat vaenlast. Kas see pole mitte, mõtles Ripslane MMDCCXXIV kõhedusega, meie suurim vaenlane: neoseiulus cucumeris! Ja neid on terve armee! Kähku, pean teisi hoiatama!

Kuid oli juba hilja, baaslaagris oli terve neoseiulus cucumeriste armee ja võitlus ripslaste ja nende vahel oli täies hoos. Võitlus oli verine ja julm, söödi ja löödi maha päid, tapeti lapsi ja peagi olid ripslastest järgi vaid kestad. Siin-seal vedeles kellegi jalg või üksik tunnal.

Aga ka ripslaste poolt kahjustatud taimed olid halvas seisus. Kellel tuli amputeerida üheksa täissuuruses lehte ja kellel kaks täispikka vart, kes toimetati karantiini ja kes haiglaravile taastuma, kes vaakus elu ja surma piiril ning kes pidi lausa hinge heitma ja lõpetama biojäätmete kastis.

Kuid lõppkokkuvõttes oli suurem enamus taimedest päästetud. Neoseiulus cucumeris'te pealik tegi inimesele sõbralikult silma ning hüppas hopsti! koos oma armeega aknapraost õue.

Nüüdsest valitses Rahu ja Armastuse Aeg ja seda õnneks mitte ripslaste seisukohalt vaadatuna.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Tagasi üles