K, 7.12.2022
ODAV ÕUDUSJUTT ⟩ Riho Gunnar I: Hiigelrohutirtsude rünnak | Vana mõisapargi needus
Illustratsioon: Midjourney AI
Riho Gunnar I
Riho Gunnar I: Hiigelrohutirtsude rünnak | Vana mõisapargi needus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

23. võistleja Ypsiloni odavate õudusjuttude konkursilt. Kahe enimloetuma õudusjutu auhinnafond on 650 eurot.

Hiigelrohutirtsude rünnak

Valgus oli pimestav. See lõikas kogu täiega silmadesse, kui keldriluuki paotada. Kõik, mida olime seal all kogenud, näis halva unenäona, ebareaalne une ja ärkveloleku segu. Maja, mis oli keldriluuki ümbritsenud, oli maatasa. Ühtki seina polnud enam ja ümber hävitatud maja liikusid leegiheitjatega varustatud päästjad. Nad põletasid džunglit ja koos sellega neid hiiglaslikke elukaid.

Viimastel aastatel oli maa atmosfääris CO2 tase kõvasti tõusnud, põhjustades selgrootute ebanormaalse kasvu. Kõik teadsid seda, aga millegi tõttu ei osanud keegi ette näha, et tulemus on selline. Või vähemalt ei räägitud sellest avalikult. Suurem hapniku tase õhus mõjus esmalt putukate arvukusele ja teisalt nende kehamõõtmetele, mida on Maa ajaloos varemgi juhtunud. Ma ei ole teadlane, aga keegi pidi seda ette nägema.

Õppisin ülikoolis antropoloogiat ja pesin täiskohaga nõusid. Pidin, sest vastasel juhul jäin ma ilma oma elu parimast praktika võimalusest Lõuna-Ameerikas. Päris reaalne, 5 kuud kestev praktikakoht väikeses Tambillo Grande linnakeses Peruus, oli erakordne võimalus näha sealset elu, omandada kogemust ja mida veel.

Eelmisel nädalal oli veel kõik korras. Ma olin kindel, et meil tuleb elu parim rännak.

Lennujaamas ootasime viiekesi kursusejuhendajat Juliat ja rääkisime omavahel. Kui naine ilmus, rabas ta kõiki oma väljanägemisega. Ta tundus palju noorem ja oli hoopis teine inimene kui klassiruumis – suurte taskutega safari püksid, safari top, kaabu, saapad, kott. Nagu Indiana Jones, aga naine.

«Siin te mul oletegi,» sõnas ta lahkelt, «otsisin teid igalt poolt!»

Keegi ei öelnud sõnagi.

Lend kulges rahulikult ja kestis 12 tundi, kuni lõpuks maandusime Peruu Tarapoto lennujaamas. Koheselt võeti meid vastu, pakiti taksosse ja viidi esimeseks ööks külalistemajja. Hosteli omanik, nähes Juliat, hakkas erutusest hüppama.

Söödi ja joodi nagu üks suur pere. Kella kahe paiku uinusin väikses kaheses kambrikeses. Keset ööd ärkasin kolina peale. Tundus, et kuulsin kõrval toas asjade kukkumist. Kõlas nagu toas oleks lind, kes rapsis oma tiibadega vastu aknaklaasi. Kuulsin nuttu ja karjumist. Ka teised kuulsid ja olid kohale jooksnud. Tüdrukud ütlesid, et nägid suurt rohutirtsu, mis hüppas ja lendas vastu akent püüdes välja pääseda.

Keegi ei uskunud.

«Rohutirts, mu kellad,» nokkis Armin, «kindel, et see varblane polnud?»

«Sa ei küsiks, kui sa ei usuks.» vastas Gerta. Tüdruk oli jumala tõsine, pidžaamas ja lõdises vihast.

Järgmisel päeval varuti toitu ja joogivett. Olime ringkäigul, kui korraga jäi buss keset teed seisma. Tundus, et ees oli avarii. Kõik küünitasid istmete tagant välja, et näha, kuigi bussijuht, kes oli vaatama läinud ja nüüd tagasi bussi ronis, ütles kõigile, et midagi pole vaadata, et teel on tavaline juhtum ja me sõidame edasi.

Möödusime stseenist. Nägin tee ääres kobaras palju mehi ja naisi. Kohkunud segaduses näod. Oli juhtunud õnnetus. Talumehed ja autojuhid seisid ümber millegi, mis maas vedeles. Vaatasin ikka tagasi ning nägin, kuidas keegi saadeti abi järele ja selleks sekundiks, kui ta eemale jooksis, nägin ma, mida nad kõik vaatasid. Maas oli mehe surnukeha, mille ülemine osa oli kadunud. Mu süda jäi seisma.

Meie reisibuss jäeti väikese valge hosteli ette kruusateega parkimisalale. Hosteli taga kõrgus metsaga kaetud mäeahelik. Meie grupp tuli maha, kogunes parkimisplatsile ning buss sõitis minema. See sõitis tagasi mäest alla.

«Nad peaks juba kohal olema,» sõnas kursusejuhendaja, kes juhatas meid elutule, pimedate akendega hostelile lähemale.

«Lähme vaatame, tean, kus võti on.»

Kedagi polnud kodus, välja arvatud väike koer, puudel. Ühel hetkel nuuskis ta meie varbaid, väikene kelluke kaelas. Ta sai sel päeval kõigi lemmikuks.

Möödus tunde, kuid kedagi ei tulnud. Otsustasime, et magame kõik koos hosteli tagumises ootesaalis magamiskottide ja mattidega nagu õnnelik pere. Mäletan, et ükshetk raputas keegi mind ja ma ärkasin. See oli Gerta. Hoides sõrme suul, ütles ta, et tuleksin vaikselt temaga. Ma olin enam kui kindel, et tean, kuhu see välja jõuab, aga eksisin.

«Kas sa kuuled?» küsis tüdruk.

Kuulasin. Kuulsin.

Midagi tilises õrnalt kuskil kaugel.

«Kas see on?» küsisin sosinal, «see puudel?»

Gerta noogutas.

«Mida ta metsas teeb? Kas sa lasid ta välja?»

Gerta äsas mulle solvatult vastu õlga, «ei!»

«Me,» sõnasin siis, «me peaks ta tagasi tooma.»

Gerta vaatas ringi justkui tehes kindlaks, et kedagi poleks.

«Sa oled kõige lollim inimene, keda ma tunnen,» ütles ta tõsiselt.

Läksime tagasi magama ja terve aeg kostus mu kõrvu õrnalt koera helisev kaelakelluke.

Hommik saabus ning kogu meie seltskond haigutas ja ärkas. Proovisin gaasipliidil kohvivett keeta, kui kuulsin läbi akna võsastikus kellukest.

«Bruno, Bruno!» kutsusin. Puudli nimi oli Bruno, kuid ta ei tulnud. Nägin selgelt läbi akna, et midagi oli maja kõrval põõsastes. Juulia tuli südamerahuga kööki, juuksed kuklal kinni, pikad taskutega püksid, saapad, rinnahoidja ja õhuke särk seljas.

«Hommik,» sõnasin teda pool sekundit vaadates, «kas saaksid vett valvata, ma lähen vaatan, kas Bruno tuleb tuppa...»

Juulia noogutas ja ma läksin välja, «Bruno, Bruno, Bruno!»

Koer ei reageerinud, kuigi ma teadsin, et ta on põõsastes, kelluke reetis teda. Kükitasin põõsaste ette, käed kutsuvalt väljas, kuulsin sahistamist ja kellukest.

«Bruno?»

Bruno ei tulnud.

Ma proovisin näha ja paotasin põõsalehti, aga ehmatasin end poolsurnuks, kui nägin põõsa all midagi tontlikku. Lehtede tagant vaatas mind imelik olend suurte punnis silmadega. Need polnud inimese silmad, ega Bruno omad, need olid kaks suurt valget liikumatut silma imelikus näos, mis meenutas mootoratturi kiivrit pikkade otsmikult eenduvate tundlatega. Liigendatud suured pulkjad jalad kasvasid välja millegist, mis oli vist eluka keha. See järas liikumatult Brunot. Koer rippus poolenisti ta lõugade vahelt välja, mille kallal selle masinlikud lõuad liikumatus näos töötasid nii, et kelluke koera kaelas helises.

Ma ei mõelnud mõtetki vaid jooksin. Vaatepilt oli nii eemaletõukav, lõin ukse enda järel kinni ja vaatasin Juliat.

«Seal on rohutirts!» hüüdsin ma talle. Julia reaktsioon oli selline, et ta hakkas naerma.

«Ei, sa ei saa aru!» eksalteerisin.

Järgmisel hetkel, vaadates aknast välja põõsaste poole, seisis see elukas keset muruplatsi, suur, nagu mootorratas ja roheline. Liikumatu. Robustsete pikkade küünistega vikat-jalad sirutusid kehast mitu meetrit eemale. Lukustasime maja kõik uksed ja sulgesime aknad.

«Issand jumal?!»

«Nii suuri ei tohiks kuskil olla...»

«Kas ta sõi kindlalt Bruno ära?»

«Jah.»

«Näita!»

Ma viisin Merikese kööki ja näitasin talle aknast, aga seda polnud enam.

«Pole ju! Kas sa arvad, et see on naljakas?» Merike muutus tõsiseks, «mis oleks, kui ma vot praegu lähen ja kutsun Bruno tuppa?» Ta hakkas minema, aga ma surusin ta jõuga vastu seina ja hoidsin kinni:

«Kuula! Ära vähkre, kuula!»

Mööda katust hiilis miski. Selle raskus vajutas katuseplekile. Tegu oli raske objektiga. Plekk kolises ja Merike vaatas üles.

«See on üks neist!» ütlesin poolsosinal.

«Ei ole!» imestas ta, ega rabelenud rohkem. Siis ronis see aknale, mitte suurem kui korralik õmblusmasin. Kogu päeva patseeris loom mööda maja ja neid tuli juurde. Nad langesid katusele nagu segukotid. Pimeduse saabudes kihas maja välispind ja nende loivav ja uimane liikumine muutus.

Nad hakkasid siristama. Ruumid ja terve maja resoneerus sellega.

«Niikaua, kuni me välja ei lähe, on kõik kontrolli all,» ütles Julia, ta peaaegu karjus.

«Ei, me peaks just kohe minema, enne kui...» takerdus Merike, «enne kui nad kõik siia tulevad, nad kutsuvad üksteist!»

«Okei, me peame kohe kellegi järgi kutsuma, on nii jah?» nõudis Julia kõigilt.

Keegi ei protesteerinud ja naine läks telefoni otsima. Situatsioon muutus järjest halvemaks. Osad neist putukatest üritasid end läbi seinte närida. Kutsusime politsei.

Mul oli tunne, et maja on õhuke nagu paber.

Nägime aknast politseipatrulli tulekut, nad tulid ilma vilkuriteta, keerates korraks hosteli ette ja sõitsid siis minema.

Tekkis moment, kus kõik kontrollisid uksi ja aknaid. Elukad lammutasid maja meie ümber, rebides sellest tükke nagu kapsast. Just siis, kui kööki jõudsin, nägin, et seinas oli auk ja liikumatult augu kohal, lae all oli üks hiiglaslik tunnalde ja jalgadega kogu. Panin ukse kinni.

Siis kostus kõrval toast kiljatus, ning ma nägin, kuidas Julia oli avanud ukse. Naine asetas mõlemad käed suule ja liikus selg ees koridori. Tema järel tulid läbi lahti jäänud ukse suured putukajalad. Julia jooksis vaikselt minuni, avasin ukse kõrvaltuppa, aga seal olid putukad sees, mööda seinu ja lage. Läksime järgmisesse. Tundus, et tuba oli tühi, sulgesin ukse vaikselt, aga toa nurgas liigutas miski. Põrandal teki all värises keegi.

See oli Merike. Ta värises pimedas põrandal ja kattis ennast tekiga. Julia põlvitas ta ette:

«Tule, sa ei saa siia jääda!»

Vaatasin aknast välja, toa seina taga ronisid putukad üle terve maja, miljonid jalad, mis kõlas nagu kraabiksid puu oksad tugevas tuules vastu seinu. Oli vaid aja küsimus, millal nad sisse vajuvad. Ehitise konstruktsioon ei pidanud kaua nende massi all vastu.

Merike kangestus kui Julia teda püsti tahtis tõmmata. Lükkasin Julia eest ja andsin Merikesele kõrvakiilu:

«Tule nüüd, koridori lõpus on kelder, me lähme sinna.»

Ta vaatas mind justkui segane, aga noogutas. Avasin ettevaatlikult toaukse, piiludes koridori. Need elajad olid sees, üks suurem kui teine, liikumatud.

«Hea küll, keldriluuk on vaba, mina lähen ees, teie oodake siin.»

Avasin toaukse, astusin aeglaselt koridori, putukad koridori ühes otsas olid kui mustad kivist kujud. Jõudsin luugini, kükitasin ja proovisin seda avada. See ei tulnud lahti. Jäin liikumatuks, üks gigantne isend koridori lõpus pööras end nagu tank minu poole ja kivistus.

Sikutasin luuki veel korra ja proovisin seda kogu jõust tõsta. Putukad koridori lõpus pöörasid end järjest minu poole. Nende suured silmad olid elutud ja liikumatud sihikud. Luuk ei tulnud lahti. Tundsin paanika kasvamist talumatuks, aga luuk ei tulnud lahti.

Siis jooksis miski mu pikali, nagu oleksin autoavariis. Mu pea lendas raksatusega taha. Tohutu mass, nagu lammutuskuul, mis neil loomadel oli, maandus mu peale, surudes mind lainetaval linaleumil lömaks. Siis see vaatas mind ja hakkas mu kohal oma tundlaid puhastama, mis olid pikad nagu õnged.

Litsusdes mind oma alakehaga, et ma minema ei vingerdaks; liikumatus näos liikusid ainult näpistavad lõuad. Siis langetas see oma pea ja hakkas mind sööma. Ta justkui sisenes otse mu rinnakorvi, kuid ta suised olid abitud. Need polnud harjunud inimest sööma. Mul oli tunne, et olen väga madala põhjaga auto all kinni, mis surub end kõdistades oma veidrate lõugadega. Teadsin, et sisselõige peab mingi hetk toimuma, sest kompivad lõuad olid teravad nagu noad, aga loom lihtsalt kasutas neid valesti. Ta suised siblisid nagu kahe käe liikuvad sõrmed.

Tõrjusin ta pead kätega, kui ei kuskilt seisis meie kõrvale Gerta, käes tõstetud kuvalda. Ta lõi selle tera putukale turja, nii et see jäi sinna kinni. Gerta tõmbas käepidet enda poole avades haava putuka seljal. Koorik murdus. Tundus, et see loom oli seest tühi. Kuid tänu sellele hoobile õnnestus mul püsti saada. Mingi ime läbi olid teised samal ajal keldriluugiga nii palju jamanud, et said selle lahti. Ronisime üksteise järel kandilisse auku põrandal ja ootasime.

Ühel hetkel ärgates poolunest, öösel või päeval, vahet polnud, kuulsin ma inimkõnet, mis tuli ülevalt. Arvasin, et kuulen hääli oma peas ja raputasin kastide vahel lebavat Gertat ja ta toibus. Ka tema kuulis hääli meie kohal maapinnal.

Vana mõisapargi needus 

Stenil oli järsku tunne, tugev tunne, et kõik kaob ükskord ja ta teadis, kuhu. See oli koht. Kindel koht. Sten vaatas pimeduses metsa. Oli väike rada, mis viis läbi metsa, ta peaaegu ei näinudki rada, sest varjud neelasid selle täielikult.

Kuu oli kõrgel ja sätendas härmatunud rohul hallides kristallides. Ta kuulis vee voolamist, mis kostus otse tema jalge alt maa seest. Ilmselt kanalisatsioon, mõtles Sten, aga ta ei teadnud, et see polnud tavaline kanalisatsioon vaid maa alune voolav vesi.

Püha vesi on voolav. Üle selle kurjad vaimud ei saa.

Teisel pool oli park. Vana mõisapark, mis asub all orus. See on tänu oma vanadele suurtele puudele koduks mitmetele öökullidele, kosklatele, partidele ja haigrutele; pole päris metsik, aga on küllaltki võsastunud, sest kõigest üks või kaks rada viivad läbi pargi.

Steni kasuisa sai tööd vanas mõisas ja vahel käis Sten tal abis. Isa ütles, et mõisas kummitab, aga keegi ei uskunud.

«Kahtlemata kummitab!» protsetis isa Markus, «seal kummitab rohkem kui ülejäänud Tagaväljal.»

Tagavälja oli väikese külakese nimi, kus Sten, ta ema Kaire ja isa Markus elasid juba üle viie aasta. Oli varajane oktoober, õhtud läksid vara pimedaks ja tihti pidi Sten oma isal koristada aitama vanas mõisas.

Tol õhtul paistis täiskuu. Vanale puupõrandale tekkisid selle paistel hiiglasuured aknaruudud. Stenile tundus, et ta kuulis mõisas imelikku kolistamist ja samme. Vahepeal tulid need nii imelikest kohtadest ja suundadest, et Sten ehmus ja hakkas mõtlema, et lõpp on käes – kummitused tulevad teda minema viima, või midagi sellist, aga iga kord oli see ta isa. Isa ei teadnud kunagi, et oli teda oma kolistamistega hirmutanud.

Ükskord kukkus tolmuimeja trepist alla ja kõlas tühjas majas nii, et Stenil pidi süda seisma jääma. See oli jälle ta kobakäpast kasuisa.

Miks nad olid tulnud sinna? Et isa saaks õhtust õhtuni vana lagunevat mõisa koristada?

Kui selle mõisa kohta käisid Tagaväljal kummitusjutud – kõik teadsid, et seal kummitab – siis ära neetud mõisapargist ei räägitud sõnagi. Ainult küla serval elavad vanemad naised julgesid neid asju rääkida. Nad ütlesid, et pargis elab suur hull koer. Sellest vaevu kõneldigi. Naised ütlesid, et see ei pääse mõisapargi piiridest muud moodi välja, kui on õppinud inimese nahas käima.

See on olnud algusest peale nii ja oli enne sedagi.

Sten ja sõbrad jalutasid mõisapargis, kasutades läbi pargi viivat teed, et kiiremini kooli jõuda ja suitsu teha. Sten õppis 7. klassis.

«Kes viimasena vana puu alt läbi jõuab,» hüüdis Steni sõber Patrik, «on pede!»

Kõik jooksid.

Poisid ei teadnud, et nad pole pargis üksi, et miski hõljub nende kohal puulatvades. Patrik, Sten ja Karmen jooksid mööda väikest rada tihnikus ja sattusid ootamatult peale suuremale noortekambale. Neid oli rohkem ja nad olid vanemad.

Üks neist pöördus salgast ja tuli nende poole.

«Mida te siit tahate?» sõnas ta Steni kinni krabades. Teised jooksid minema, aga Sten saadi kätte. Suur poiss hoidis teda kraest ja tundus vihane. Tüdrukud hüüdsid teda, et ta ära lõpetaks. Siis kuuliski Sten esimest korda lugu pargivahtidest.

«Pargis ei lärmata!» ütles suurem poiss kurjalt.

Sten vaikis ja mõtles, kuidas põgeneda.

«Mu isa on pargivaht!» haukus suur poiss, «talle ei meeldi kui siin lärmatakse.»

Siis lasi ta Steni lahti ning jalutas tagasi oma seltskonna juurde. Hiljem tagasi Patriku ja Karmeniga, küsis Sten: «Kes see oli?»

«See oli Jansen,» seletas Karmen, «ta ongi natuke...» Karmen liigutas sõrme oma meele koha juures nagu keriks ta juukseid ümber sõrme. «Ta isa on pargivaht.»

Sten lootis, et tema isast ei saa kunagi pargivahti, kuigi tema isa ja Janseni pargivahist isa said omavahel hästi läbi. Pargivahi nimi oli Sebastian. Ta oli pikk ja suur mees, palju kogukam kui Steni kasuisa. Sebastinile meeldis rääkida, ta ei jäänud kunagi vait enne, kui sa teda ei palunud. Ühel korral istusid nad Steni isaga nende köögis küünlavalgel ja Sten kuulis neid pealt.

«Pargiga on midagi mäda,» kuulis Sten Sebastiani madalat häält teisest toast.

«Mis sa mõtled?» küsis isa.

«Sinna on vist hundid tulnud, leidsin eile hommikul tapetud kitse.»

Sten oli pimedas esikus ja juhtus neid pealt kuulama. Köögi ukse vahelt jooksis peenike valgusetriip esikusse.

«Nende sisikonnad on laiali loobitud,» jätkas Sebastian poolsosinal. Sebastiani profiil küünlavalgel meenutas Stenile imelikku koerlast. Sten ehmus, kui seda nägi ja ajas kogemata kõrrevaasi esikus kummuli. Kui ta siis meeste juurde kööki tuli ja Sebastiani vaatas, oli mehel täiesti ebanormaalne nägu. Sten kartis, et see ründab teda. Suured pruunid silmad puurisid Steni Sebastiani näos nagu vihaseks aetud loomal. Sten kohkus tagasi.

«Sten, mis juhtus?» küsis isa.

«Migreen,» vastas Sten ja hõõrus oimukohti. Ta võttis köögist esimese ettejuhtuva asja ja läks minema.

Midagi oli selle inimesega valesti, mõtles Sten. Sebastiani nägu moondus vahepeal jubeda põrgu koera näoks, punaseks ja kohutavaks, kas tema vanemad seda tõesti ei märganud?

Tapetud kitsi leiti järgneva kolme päeva jooksul mõisapargist veel. Juhuslikult leidis Sebastian nad kõik. Need kitsed olid tapetud, nende soolikad ja sisikond mööda parki laiali loobitud. See oli ärev aeg, kuid alles algus.

Nagu ikka, pole mõtet sellistest asjadest enne rääkida, kui midagi halba on juhtunud. Järgmisel päeval leiti pargi äärest Sebastiani kangestunud surnukeha. See vedeles nägu allpool koolitee ääres peaaegu tee peal, verest valgeks imetud, sinakas. Südamerabandus.

Koolilapsed olid ta hommikul avastanud ja tunnid jäeti ära, mõisapark suleti. Raja ette tõmmati politseilint. Uurijate, politsei ja kiirabi masinad olid pargitud ümber pargi. Sten ja tema sõbrad kogunesid lindi äärde uurijate tegevust pealt vaatama, kui tervet parki läbi kammiti. Nädalad möödusid, aga midagi ei leitud.

Peagi käis elu Tagaväljal edasi nagu poleks midagi juhtunud. Sebastiani surm unustati täpselt nagu pargivahtide omad, kes olid enne teda ja tapetud metskitsedest ei rääkinud keegi peale külaservas elavate naiste. Steni kasuisast sai uus pargivaht.

Varjud olid ümberringi. Kõrgel taevas kiikus täiskuukuu läbi pilveräbalate nagu pendel. Väike rada, mida vaevu näha oli, viis läbi pargi. Vee solin Steni jalge all kõlas nagu sõnad, nagu rahutu ja eemaletõukav rahvasumm, kui ta sellest möödus. Voolav vesi tähistas mõttelist piiri pargi, mõisa ja kõige muu vahel. Mõisapark asus all orus oma vanade puude ja varemetega.

Sten tundis, kuidas metsa pimedus justkui puudutas teda. Ta oli osa sellest. Kottpime metsaalune oli täis kuuvalguse eraldatud saarekesi ning mööda saarekesi nägi Sten, kuidas tema ümber liigub suur, neljal jalal karu taoline asi. Tol ööl nägi Sten, mis on libahunt. Ta seisis ja ootas kangestunult. Ta nägi oma silmaga, kuidas see ei murra oksi, kui ligi hiilib, et see pole veider mees-hunt, nagu temast räägitakse, vaid kogu, mis pole ei loom ega inimene vaid kurjus, mis murrab inimese, kui kätte saab. See on koletise needus, mis oli vanasse mõisa parki kinni pandud.

Ja koletis mõtleb täiskuust, mis ühel hetkel on nii suur ja nii lähedal, et muudab voolava vee seisvaks.

Õudsat on ümberringi palju – lehepuhuritest võimaliku tuumasõjani välja. Kirjuta meile sellest, mis sinul ihukarvad püsti ajab.

Ypsiloni odavate õudusjuttude konkurss on juba kolmas omataoline, esimesed kaks olid pühendatud krimi- ja muinasjuttudele. Ajavahemikul 5. oktoober kuni 30. november ootame kõigilt huvilistelt töid aadressile toimetus@ypsilon.ee, enim loetud tekst saab auhinnatud 500 euroga.

Loe lähemalt SIIT.

Tagasi üles