K, 7.12.2022
RIICHI MAHJONG ⟩ Jaapanlaste huvitavamat versiooni pokkerist mängitakse aina rohkem
Riichi mahjong Foto: Erakogu
Kaspar Hintser
, gümnasist
Jaapanlaste huvitavamat versiooni pokkerist mängitakse aina rohkem
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Puutusin esimest korda mahjongiga kokku selle suve alguses, kui paar head tuttavat mind mängima kutsusid, väites, et tegu on nende arvates ühe parima lauamänguga – neil oli õigus, sest peale paari esimest mängu jäin isegi selle orki. Läänemaailmas on viimastel aastatel manga ja anime toel lauamängurite seas aina rohkem hakanud populaarsust koguma mahjongi Jaapani versioon, riichi mahjong, mis sarnaneb Hiina mahjongile, kuid erineb reeglistiku poolest.

Jaapani mahjong, tuntud ka kui riichi mahjong on sisuliselt jaapanlaste versioon pokkerist, mis on justkui lihtsustatud ja subjektiivselt ka isegi lõbusam. Mängu keskmes on klotsid, mille peale on kraabitud idamaise kallakuga World of Warcraft’i tüüpi kritseldused – korrektseid termineid kasutades on umbes pooltel klotsidel kanji kirjasüsteemi märgid ja ülejäänutel muud sümbolid, mida lugeja hüvanguks ja lihtsuse huvides hetkel ette ei loetle.

Mängu mängimiseks on sisuliselt vaja ainult klotse, kolme või nelja inimest ning minimaalseid eelteadmisi mängu toimimisest. Kasuks tuleb kindlasti ka veidi õnne ja edasijõudnutel soovitaks ette mõelda ka strateegiad. Kusjuures, esimesel korral eelteadmisi otseselt isegi vaja pole, kuid tulevad kindlasti kasuks, kasvõi nupukeste peal olevate arvude mõistmiseks, aga see selgub ka mängu jooksul.

Huvitav on mängu puhul see, et kogu sinu mängu lõpp-tulemus võib puhtalt ühe klotsi maha panemisega täielikult muutuda ja nii mitu korda kasvõi ühe round’i jooksul. See muudab mängu muutlikuks ja huvitavaks, tihti leiab aset olukordi, kus oled viimase round’i ajal teistest kõvasti punktiskooriga madalamal ning siis teed paar õiget lüket ja hoopiski tõused ise poodiumile.

Ühes mängus peab toimuma vähemalt 4 round’i ning üks osaline peab saama üle kolmekümne tuhande punkti. Vastasel juhul jätkatakse mängu, kuni keegi saab kolmkümmend tuhat punkti kätte.

Ajalugu

Mäng ise pärineb 20. sajandi esimese poole Jaapanist ning on üks mitmest mahjongi versioonist. Väga vana see mäng tegelikkuses ei ole, kuna Jaapanisse jõudis see umbes Meiji perioodi (1868–1912) lõpus. Mäng ise arenes välja ilmselt doominomängust, mis on samuti Aasia piirkondades ajaloo vältel populaarseks osutunud. Riichi mahjong on tänaseks ilmselt levinuim versioon, millel on veel läänemaailmas suhteliselt väike mängijaskond, kuid samas on siiski see lauamänguhuviliste ringkondades oma kanna kinnitanud.

Mahjong leiab mängijaid üle maailma
Mahjong leiab mängijaid üle maailma Foto: Reddit / u/Key-Field9669

Mahjongi teisedki versioonid on Aasia riikidest pärit. Kusjuures on mahjong aasiamaades umbes sama levinud kui meil näiteks turakas või kabe. Igal mahjongi versioonil on oma reeglistik erinevate väiksemate pisiasjaliste erisustega, kuid üldsisu ja eesmärk on sama. Tavaliselt on ka mängu terminoloogia erinevas keeles sõltuvalt sellest, kust variant pärineb. Näiteks Hong Kongi mahjongi puhul on kasutatud mandariini keelt ning riichi mahjongi puhul jaapani keelt. Suuremaid lingvistilisi teadmisi tegelikkuses omama ikkagi ei pea, kuid kasuks tuleb kindlasti see, kui olla kursis jaapanist pärineva kanji numbrisüsteemiga, mida mängus kasutatakse.

Aasiamaades on küll kõige rohkem levinud kantooni stiilis Hiina mahjong. Riichi mahjong on küll viimasel ajal Jaapanis ning üle maailma aina rohkem populaarsust kogunud – ilmselt tulenevalt soojadest diplomaatilistest suhtest, internetikultuurist ja anime’st. Riichi mahjongi reeglistik on lääne mängijaskonnale üks lihtsamini kättevõetavamaid. Selle tunde pakutakse juba neljandast eluaastast.

Statistika järgi on Jaapanis tänaseks päevaks umbes 8 miljonit regulaarset mahjongi harrastajat ning umbes 8600 selle mängimiseks mõeldud asutust. Kui keegi soovib siinkohal vaadata mahjongi kohta ühte head anime’t, mis on ka selle mahjongi versiooni üks kõige suuremaid populariseerijaid, siis tuleks vaadata «Akagi» sarja.

Jaapanis asutati 1970. aastal Jaapani Mahjongi Föderatsioon ning hiljem, kuna ilmnesid mahjongi mängimise halvad küljed, ka Japanese Health Mahjong Association, mille eesmärk oli ühiskonnale näidata mahjongi positiivset poolt. Probleemid tekkisid peamiselt sellest, et mahjongi hakati suuremate rahaliste summade peale mängima ning see tekitas inimestevahelistes suhetes tihti agresiivseks moondunud seikasid. Rohkem hakkas mäng Jaapanis hoogu koguma 1985. aastal peale sõda, kui ühiskonnal nappis ressursse meelelahutuseks, ning hakati rohkem tootma mahjongi teemalisi koomikseid.

Kusjuures, mahjongi kujutatakse popkultuuris kui vanainimeste mängu, mida kogenumad elumehed või -naised päeval poe kõrval kaaslaste seltsis aja surnuks löömiseks mängivad. Üks viis, kuidas veel mahjongist endale pilti ette luua, oleks, kui asendada oma kujutluspildis ülikondades sigareid popsutavad pokkerilaua ääres istuvad mehikesed teed joovate hiinlaste või jaapanlastega.

Riichi mahjongi vanameister Kojima mängimas Asada vastu 1977. aastal
Riichi mahjongi vanameister Kojima mängimas Asada vastu 1977. aastal Foto: osamuko.com

Kuigi tavaliselt mängitakse kolme või neljakesi, leidub ka versioone, kus mängitakse kahekesi. Ning on võimalus ka suuremaks mänguks, kui kasutada mängimiseks mitut lauda ja klotside set’i. Põhimõtteliselt saaks väita, et tegu on mingil määral versiooniga pokkerist, kus üks mäng kestab üldjuhul vähemalt kaks kuni kolm tundi sõltuvalt osalejate kiirusest ja mängualastest teadmistest.

Isiklikust kogemusest võin öelda, et ajaga lähevad mängud aina kiiremaks. Esimesed mängud võivad kesta paar tundi, kuid hiljem, kui mäng on juba rohkem selge, saab mängu tehtud kasvõi tunni või pooleteisega. Mängu saab sisuliselt mängida igal pool, igas olekus ja iga kell, vaja on ainult lauda, kuhu peale ära mahutada klotsid, mida kokku on 136.

Kui esimesed paar mängu abivalmis harrastajatega koos läbi teha, siis ei tohiks mängu idee haaramine keeruliseks osutuda. Mitmed harrastajad minu tutvusringkonnast said koheselt mängule pihta, mil näiteks mul läks ilma eelteadmisteta mängust arusaamiseks umbes kolm-neli mängu. Mäng on suuresti õnne, strateegia ja mälupõhine. Strateegiad on küll kõrgema taseme mängijate teema. Siiski on mul oma kogemuses ette tulnud olukordi, kus inimene, kes mängib elus esimest korda, võidab mängijaid, kes on mängu harrastanud juba kuid.

Mängudes järgitakse regioonipõhise mahjongi liidu reeglistikke. Ning isegi Euroopas korraldatakse iga-aastaselt rahvusvahelisi turniire. Eestis on mängu regulaarseid harrastajaid suhteliselt vähe. Samas oma kogemusest oskan öelda, et iga kord, kui mängu satub pealt vaatama inimene, kes ise mängus ei osale, tärkab neis tihti mängu vastu huvi. Üks tuttavatest harrastajatest on ka väitnud, et mängu pealtvaatamine on sama huvitav kui mängu enda mängimine.

Siinkohal tuleks ära märkida ka, et kui leidub inimesi, kes on mänginud või mängivad solitaire stiilis mahjongi, mis on ilmselt ka kõige levinum, siis tuleks teadmiseks võtta, et see on reaalsest mängust väga erinev. Kui on soov mängu riichi versiooniga rohkem tutvuda, siis üks levinumaid keskkondi on praegu Mahjongsoul. Selles keskkonnas on mäng küll vägagi stiliseeritud ning võib tekkida mulje, et mängijaskond on suuremas osas keldrites istuvad nohikud, kuna mänguarendajad on üritanud tissidünaamikaga mängu erotiseerida, siis nii see tegelikkuses pole.

Kuidas mäng siis ikkagi käib?

Riichi mahjongi puhul on mängus kokku 136 klotsi, millest iga mängija moodustab endale 17 klotsi pikkuse ja kaherealise müüri ning hoiab mängu ajal ühel hetkel enda käes 13 klotsi. Klotsid segatakse enne müüride ladumist põhjalikult ära ning laotakse müürideks, ilma et oleks näha, mis klots kuskil on.

Kokku on mängus neli masti ning põhimastides on üheksa erinevat klotsi, erilisi klotse on seitset erinevat masti. Laotatud müüridest hakatakse järjest klotse tõmbama, sisuliselt nagu kaardimänguski. Enne igat käiku peab mängija võtma endale ühe klotsi, mille ta siis kas maha paneb või asendab selle mõne muu klotsiga. Käes peab olema pidevalt 13 klotsi. Igal käigul peab mängija käima ühe klotsi.

Riichi mahjongi puhul on mängus kasutusel riichi terminoloogia ning ka dora’d, mis toimivad kui erilised klotsid, millest sama masti üks väärtus kõrgem klots on erilise väärtusega. Ning samuti on üks müür dora’de jaoks, kust ei tõmmata mängu jooksul ühtegi klotsi. Klotsid jaotatakse omakorda viieks: pin’id, sō’d, man’id, wind tile’id ja dragon tile’id. Igal klotsil on oma väärtus ning igale mängijale on mängulauas suunatud ka oma tuule suund. Kui lihtsamalt lahti seletada, saab jagada klotse numbri-, tuule-, terminal- (milleks on 1 ja 9 igast mastist) ning ka dragon-klotsideks.

Riichi mahjongi klotsid
Riichi mahjongi klotsid Foto: Github

Mängu võitmiseks tuleb moodustada klotsikestest võidukombinatsioon, mida nimetatakse yaku’deks, igal võitjakäel peab olema vähemalt üks yaku mängu lõpuks. See on ka alguses ilmselt mängu üks harjumatumaid osasid, sest võidukombinatsioone, mida võib koostada on lihtsalt nii palju. Seda sellepärast, et kombinatsioone, millega mängu lõpuks ikkagi võita saab, on kokku vaid üheksa, kuid kombinatsioone, mis nendest üheksast winning hand’ist saab moodustada, on sõltuvalt kombinatsioonist sajast tuhandest miljoniteni. Need kombinatsioonid jagunevad omakorda üheksaks: tanyao, yakuhai, pinfu, menzen, riichi, honitsu, toitoi ja chanta.

Mängus on kasutusel ka kan’imise, pon’imise ja chii’mise süsteemid.

Chii: kolmese arvujada lõpetamiseks kasutatav süsteem, mida saab kasutada ainult juhul, kui sinust vasakul pool olev mängija paneb maha klotsi, mida sul on vaja. Näiteks sul on käes 3 ja 4 ning jada lõpetamiseks ehk võitmiskombinatsiooni saamiseks on juurde vaja veel kas kahte või viite ning sinust vasakul asuv mängija paneb kummagi nendest klotsidest maha, siis saab kasutusele võtta chii.

Pon: kolmiku lõpetamiseks kasutatav süsteem, mida saab kasutada, kui sul on olemas ühest mastist kaks sama väärtusega klotsi ning keegi paneb mängulauale maha kolmanda sama klotsi. Pon’i kasutamiseks saab võtta klotse ükskõik milliselt mängijalt.

Kan: neliku lõpetamiseks kasutatav süsteem, mida saab kasutada juhul, kui sul on kolm ühest mastist ühe väärtusega klotsi ning keegi paneb maha neljanda. Sisuliselt töötab samamoodi nagu pon’imine.

Igal mängijal on mängu alguses käes ka 25 000 punkti. Igal võidukombinatsioonil ja klotsil on oma väärtus. Eraldi iga võidukombinatsiooni ega punktisüsteemi toimimist ma siinkohal üksikasjaliselt lahti seletama ei hakka, kuid siit saab ise neid järele uurida.

Kusjuures pokkeriga saab siinkohal tõmmata paralleele just sellepärast, et mängimine käib Aasia ringkondades väga tihti ka raha peale. Üks Jaapanis ülikoolis käinud tuttav rääkis, et mahjongi mängimine pidavat ühikates igaõhtuse tegevusena ikkagi raha peale toimuma, kuigi Jaapanis on raha peale hasartmängude mängimine keelatud. Sisuliselt oli vaikiv kokkulepe, et mingi summani lubatakse ka avalikes kohtades raha peale mängida. Sellesse samasse ühikasse aga pidi õhtuti ilmuma tihti ühiselamu välist rahvast, kes käisid öösiti suuremate summade peale mängimas ning naasesid hommikul tühjade taskutega koju.

Mahjong on mäng, mis esialgsel pealevaatamisel võib tunduda lausa hirmuäratav. Kui sellele aga piisavalt aega anda ja huvi hoida, on hea aeg garanteeritud. Mitmete minu tutvusringkonna mahjongi-harrastajate sõnul tegemist ühe parima lauamänguga, mida nad kunagi mänginud on.

Tagasi üles