K, 7.12.2022
FILMISÜŽEE ⟩ «Villa» Frank võiks kehastada Aimo Koivuneni ehk film sõjaajaloo esimesest metaamfetamiini üledoosist
Aimo Koivunen Foto: Wikimedia Commons / Kazvamsemartin / CC BY-SA 4.0 / Ypsiloni fototöötlus
Y-23
, nähvik
«Villa» Frank võiks kehastada Aimo Koivuneni ehk film sõjaajaloo esimesest metaamfetamiini üledoosist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

Aimo Koivunen oli nii kõva soome kutt, et ma olen ausalt öeldes üllatunud, et temast ühtegi korralikku filmi ei ole. Miks ta kõva kutt oli, sa küsid. Aimo Koivunen oli talvesõja ajal sõdur, kes tegi metamfetamiinist üledoosi ja jäi ellu! Eriti rets on see, et tegemist on maailma esimese dokumenteeritud metaantsu OD-ga ning see leidis aset meie kallist Maarjamaast üle lahe Põdramaal. Pakub huvi? Okay, let's go!

Pervitin
Pervitin Foto: Wikimedia Commons / Komischn / CC BY-SA 4.0

Kujuta nüüd seda ette, esimene kaader: mehed on paljalt saunas, vihtlevad, jauravad soome keeles mingit stamp poro teksti. Järgmine kaader: plahvatused, tankid, maailmasõja avapaugud. Kolmas kaader: sadam, mehed tassivad puust kaste, ühe peal on kirjas miinid, teisel relvad vms. Viimasel kastil ilutseb suurelt «PERVITIN» – selles on ka «miinid», metamfetamiinid.

Järsku oleme uuesti saunas, see on veits teistsugune saun, sest asub Soomest 400 kilomeetri kaugusel Murmanski lähistel. See saun on tühi, saunauks on lahti ja kaadris on raamitult sauna ees laiuv jäätunud järv, lage väli ja sellest edasi mets. Tasane, vaikne, lumine kaader… Kuni järsku käib «Kabuum!» ja järve taguses metsas lendavad puud plahvatusest sirgjoones taeva poole ning sellele järgneb «Rattatattattata!» – automaatrelvade valangud sülitavad tulelonte lumivalge metsa taustal.

Järgnev kaader viskab meid juba metsa, kus Aimo peitub relv käes puu taha, tema ninast jookseb tatti ja põsesarnadel on ilmselged külmakahjustused. Ta pomiseb midagi soome keeles russide kohta, kirub kogu olukorda, sõimab poliitikuid ja ministreid, «Vitun pedot, vitun öljyt, miksette te kusipää jäädy täällä?» Plahvatuste saatel kostub käsklus kiiremas korras taanduda, venelased püüavad Aimot ja tema kaasvõitlejaid ümber piirata.

Koos teiste suusapatrulli meestega tuiskab Aimo vabaduse suunas minema, ellu jääda ja edasi võidelda on nende eesmärk. Kõik kutid on suuskadel, relvad seljas ja kepid ka, keset värskelt sadanud lumevaipa metsatukkade vahel. Aimo teeb teed, vihaselt murrab ta vabaduse poole. Üks hetk hakkab hoog raugema, suusk ei libise enam ja jalg ei tõuse. Aimo rinnataskus on tagalast saadud karbike, tervele patrullile mõeldud Pervitini varud. «Vittu sitä paskaa,» oli ta terve aja mõelnud, ent nüüd võtab ta karbikese ja puistab selle sisu hooletult käpikule, 30 punni metamfetamiini kuivalt suhu, labakindatäis lund peale ja edasi.

Suusapatrull talvesõjas
Suusapatrull talvesõjas Foto: Wikimedia Commons / Teadmata autor

Nüüd sellest hetkest läheb asi väga kreisiks. Ma ise kujutan filmikeeleliselt ette olukorda, kus «Revenant» kohtub «Crank'iga» kohtub «Siiliga udus» – üheaegselt on täis spiidilaks, valguskiirusel müttab Aimo suuskadel mööda metsi ja samas on super-maks-karm talv, tuul ulub ja tuiskab ja karud ja muu ning samas on täis hallar teema, kus Aimo kohtab metsas mingeid mütoloogilisi tegelasi, iseenda teisikut või midagi sellist. Päriselust on teada, et peale punnide alla viskamist tõmbas ta oma kaasvõitlejate juurest jeebet ja/või vajus kokku ning tuli nii-öelda meelemärkusele päev hiljem ja avastas end ihuüksi metsast. Ma isiklikult pakuksin variandi, et ta muutub peale 30 punni metamfetamiini selliseks berserkeriks, et hoia ja keela – à la nagu need tondid seal «Mad Maxis» peale akuhappe ninnatõmbamist – ja siis tulistab mööd' metsi, kuni vajub kokku.

Ma ei tea, kas see oleks päriselule vastav, aga kinematograafiliselt näeks see hea välja: Aimo närib punne, kaasvõitlejad ähivad ja puhivad tema taga, järsku lähevad Aimo sinisilmade pupillid nõnna suureks nagu tõllarattad, siis tuleb jõud ja kiirus ning ta tuiskab ülejäänud põdrapullide eest minema. Teised on nagu: «Oi Aimo, mitä helvettiä sinulle nyt tapahtui?», aga Aimo ei kuule neid, sest ta kõrgeima taseme antsudeliiriumis.

Järgmisel päeval meelemärkusele tulles avastab Aimo, et ta on metsas üksi, ühtki võitluskaaslast ei ole näha. Ta on ööga sõitnud 100 kilomeetrit, ent sellest ei piisa ja ta suuskab edasi kodumaa poole. Aga mets on ohtlik ja viirastuslik: varesed kraaksuvad okstel, puud nigisevad ja nagisevad, selline pidev videviku tsoon. Metamfetamiinihallarites kakerdades satub ta jälle punavägede lähedusse, võimalik, et tegemist on samade tegelastega, kelle eest ta juba ennist minema pani. Aimo on nagu: «Vittu, ne venäläiset taas, jättäkää minut rauhaan,» ja suudab teist korda edukalt põgeneda.

Metaamfetamiin litib, Punaarmee surub ja lund on põlvini.
Metaamfetamiin litib, Punaarmee surub ja lund on põlvini. Foto: Sa-kuva/Wikimedia Commons

Edul on enamasti lühikesed jalad ja mets on venelasi täis, Aimol aga kammib Pervitin juba mitmendat päeva jutti. Sellest johtub, et kuigi suusk libiseb kristallnähvi küttel mööd' värsket puudrit imeilusti ning kotimökki uks terendab silme ees, võib eeldada mingit uut keerdkäiku süžees. Ühtäkki on mets liiga vaikne, Aimo kuuleb isegi enda südamelööke, kuni käib räige litakas ja Aimo-alune maapind plahvatab – Aimo on suuskand üle maamiini. Litakas on võimas, Aimo vedeleb lumisel mättal, ta jalg on ribadeks. Aimole teadmata on tema vahetus läheduses Punaarmee laager ning maamiinist algab tulekahju, millest läheb ka see laager põlema. Kaadris on Aimo silmad, pupillid on endiselt üüratu suured ning neis peegelduvad põleva laagri leegid. «Helvetin kaunis,» kostub tasane pomin tema külmast ja janust parkunud huulilt ning Aimo kaotab taaskord teadvuse.

Järgmises kaadris on lumega kattunud metsaalune, eemal tossavad Punaarmee laagri põlenud jäänused. Ühtäkki kerkib lumevaiba alt kui zombi hauast meie kangelane Aimo, ahmib õhku ja ärkab taaskord ellu. Ta kobab oma viga saanud jalga, näeb murdunud suuska. Aegamisi saab ta end jalule ning liipab laagrist nii kaugele kui võimalik. Lumele jäävad vereplekid, ent muretsemiseks ei ole põhjust, Punaarmeel on muid tegemisi kui Aimot pikki jälgi taga ajada.

Järgnevad päevad mööduvad Aimole väga muserdavalt. Pervitini laks on üle minemas, metamfetamiinihallukad on moondumas näljaluuludeks, jalg on puru ja jube valus. Suurest näljast närib ta kuuseokkaid ja sammalt, magu keerab ennast sellest sõlme ja Aimo piinleb veel enam. Filmi võiks panna ka päriselt juhtunud episoodi, kus ta saab kuidagimoodi kätte Siberi pasknääri ja sööb selle toorelt ära – siinkohal on küsimärgi all, kas esitada seda filmivaatajatele kuidagi esteetiliselt või üüberrealistlikult.

Ühe tugeva mehe katsumus ellu jääda
Ühe tugeva mehe katsumus ellu jääda Foto: Wikimedia Commons / Teadmata autor

Samas, kui esteetiliselt saab pasknääri toorelt söömist esitada? Nokib suled ära ja hoiab siniseks tõmbunud korjust käes, valab pisara ja tänab Jumalat? Ma mõtlen, et «Revenanti» üks paremaid stseene oli sellesse hobusekorjusesse pugemise oma, seega lähme ka Aimo puhul pigem realismi peale välja – murrab pasknääril pea otsast ja imeb koos luude-sulgedega endale sisse. Magu teeb veel ühe keeru peale, Aimo röögib keset metsa, hambad verised nagu metslasel või vampiiril.

Lõpp võiks olla selline kurb ja traagiline, põhjamaine kino ikkagist, näiteks leiavad piimabatsilli-blondid lapsed lume sulades metsast Aimo laiba ja jooksevad nuttes ema juurde. Aga ei, päriselus oli sel lool hollywoodilikult rõõmus lõpp: Aimo jääb imekombel ellu ja jõuab kaasmaalaste rüppe. Ta on läbinud 400 kilomeetrit metsikult ohtlikku territooriumi, üleelanud metamfetamiini üledoosi, rünnakud Punaarmeelt, maamiini, alajahtumise ja nälja. Ta viiakse haiglasse, kus selgub, et kutt kaalub peale sellist üleelamist 45 kilogrammi ja tema süda lööb 200 korda minutis. Lihtsalt mainin, et sellise südame löögisagedusega jääb D'n'B aeglaseks ning Aimo võiks hoopiski tšarlstoni tantsida. Võibolla haiglast välja saades tantsiski, sest mees elas lõppeks 71-aastaseks ja suri veits enne Nõukogude Liidu lagunemist.

Filmi nimeks peab olema kindlasti «Aimo Koivunen: mees, kes nähvis end ellu» ja režissööriks pakun Joonas Neuvoneni, keda paljud teavad Rovaniemi Subutexi naarikutest rääkiva filmi «Reindeerspotting» autorina. Neuvonen tegi sellele 2020. aastal järje «Lost Boys», mille hallutsinatoorne meelelaad sobiks väga hästi ka Aimo Koivunenist rääkivale filmile.

Peaosatäitja rollis tahaks pigem näha kedagi noort ja veidike tundmatut, sellist viimistlemata talenti, kelle karjäär vajaks osalemist tulevases kultusfilmis. Võibolla Frank tõsieluseriaalist «Villa»? Aimos peaks olema selline toores nälg elu järgi, nagu «No matter what, ma jõuan koitsa memme-mimmu manu»-nälg – leian, et Franki silmis on veel nälg, ta suudaks seda rolli kanda, sest kutt jätab seriaalist eheda inimese mulje.

Egas rohkem ei olegi hetkel midagi – kui sul on rahhi ja tahad finantseerida, siis mul on idee ja võin stsena valmis kribada. Hellame.

Tagasi üles