ARVUSTUS ⟩ Draama «Tähed hommikutaevas» – rohkem teatrit kui oodata oskasin

Mis saab hästi minna teatritükiga, milles ei mängi ühtegi professionaalset näitlejat ja mille teema on 1980. aastal olümpiamängude ajaks tänavatelt ära koristatud prostituudid?

Illustratsioon: Etenduse plakat

«Tähed hommikutaevas»,
Von Glehni teater, 2022

Autor: Aleksander Galin
Tõlkija: Sven Karja
Lavastaja: Margus Prangel
Heli ja valgus: Margus Ruhno
Grimm: Evelyn Nurmsalu

Osades: Maili-Merle Kink, Ruta Allika, Mari-Ann Usberg, Kaia Kattai, Tom Kolli, Rita Salin ja Miguel Kaju.

Eelhäälestusena tundsin, et lähen vaatama masendava telesarja «ENSV» amatööride poolt läbiviidavat klooni. Kui juba «ENSV» oli oma üheplaanilise huumoriga täisõudus, siis «Tähed hommikutaevas» mulle suuremat lootust ei sisendanud. Okei, tüki on lavastanud Margus Prangel, ta on iseenesest andekas vana, aga kas sellest piisab? Miks ma seda siis vaatama läksin? Sest ma sain tasuta pileti ja alati on võimalus, et mingi asi on nii üle ootuste halb, et muutub mingil imelikul kombel vaadatavaks.

Nüüd pärast etendust nendin kergendustundega, et tegelikult saab kõik ka hästi minna. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu.

Võib-olla oleks teatriplakatit paremini lugema pidanud. Seal oli selgelt kirjas, et tegemist on draamaga. Oligi, ja õnneks mitte kuidagi ühekihilisega, kogu seda kurbinimlikku põhikangast palistas ajastukohane situatsioonihuumor ja kihtidega meisterlikult mängides on lavastaja tükile kenasti sügavust saanud. Tükk elab.

Lugu eriti ei ole. Aasta on 1980, prostituudid korjatakse olümpiamängude ajaks tänavatelt ära, ühte sellist kohta, kuhu nad pandi, laval näebki. Nomenklatuuri tuleb ikka teenindada, pinged tuleb alkoholiga maha võtta ja kõigest hoolimata inimeseks jääda. Kõik. Et lugu ei ole, ei ole halvas mõttes öeldud, see polegi kuidagi loopõhine tükk.

Alustame õhkkonnast. Täistabamus, see oli aasta 80 seal laval, ei kahtlust. Lavakujundus, kostüümid, heli, valgus ja näitlejatöö. See oli sundimatult aasta 1980 ja selleks, et seda sellisel kujul luua, peab lavatagustel ja laval olevatel jõududel toimiv sünergia olema. Hea teatrietenduse retsept on nagu hea salati retsept: sul on koostisosad, aga kokku segades muutuvad nad millekski muuks. Sama lugu on «Tähtedega hommikutaevas». See on jälle üks tükk, kus pole peaosatäitjat. Samamoodi kõrvalosalisi, kui võtta siit tükist üks osatäitja ära, laguneks see laiali. Hea salat on nagu orkester, mõttetu till võib viiulit väänata, aga viska ta minema ja siis võid kogu salati minema visata. Näha oli, et näitlejad tunnevad end laval mugavalt. Kui näitlejal on laval mugav, on seda koheselt ka pealtvaatajal.

Amatööride mängust. Ei tahaks sõna amatöör kasutada, aga paremat vastet ka ei leia. Tegelkult ei ole amatöörnäitlejal ja professionaalil muud vahet, kui et professionaal on võimeline ise karakterit looma ja lavastaja nõudmistest pisut kiiremini aru saama. Professionaaliga läheb lavastajal seega oluliselt vähem aega. Samas on professionaalidel ka üks suur puudus: nad on lavade ja teleka vahendusel inimeste jaoks ära liialt ära nähtud ja leierdatud. Amatööriga pisut vaeva nähes saab lavastajaja lavale värskust ja ei pea mainimagi kumb on laval elavam, vahetum ja säravamate silmadega, kas inimene, kes mängib oma kolmandas tükis või oma kolmesaja kolmandas.

Mis hea ja tark, on see, et Prangel annab näitlejatele jõukohased ülesanded. See on hea meistri oskus. Eemalt hinnates ütleks, et kogu trupi kõige andekam inimene näitlejana on tõenäoliselt Ruta Allika. Temal lastaksegi laval lõhkuda ja möllata, ta täidab lava rohkem kui kolme eest ega komista kordagi. Ja teised on seal, kus nende tugevused maksma pääsevad. Näiteks stseen Mari-Ann Usbergi ja hullumeelset proffessorit kehastava Tom Kolli vahel, kus sõnalise teksti osa vahepeal sootuks puudub. See oli kaunis, kuidas nad need pikad vaikusehetked välja kandsid. Katsu olla laval, kui sul pole muud peale iseenda, ja katsu see plats seal iseendaga ära täita. Aga nemad kaks tegid seda nauditavalt.

Ka oli kaunis Rita Salini kehastatud inimlikkus – ta mängis oma siduvas rollis selle nö «võõrastemaja» perenaist –, kogu tükk, probleemistik jne peegeldus just tema pealt otsese inimlikkusena tagasi. Kas pole ilus? Või Miguel Kaju mängitud miilitsapoisi puhas sisekaemus, koos talle vastanduva Maili-Merle Kinki kehastatud prostituudi naiselikkusega, mis oli samas segatud nii lihtsameelsuse kui müüdavusega. Või siis Kaia Kattai kehastatud teist sorti karmim naiselikkus, mis oli 80-ndate kontekstis täiesti asjakohane, aga praegusest inimpildist kadunud. Ükski näitleja trupis ei lohisenud mänguga kaasa mitte üks raas. Hästi sümpaatne.

Jah, niipalju inimlikkust, nii vähe tolamängimist ja nii palju päris teatrit. Trupist oli kuulda, et nad ise ei jäänud oma selleõhtuse esinemisega rahule – see oli alles nende teine etendus –, aga mina jäin täiega. «Tähtedes hommikutaevas» oli teatrit rohkem, kui ma oodanud oleks, ja sellelgi suvel mõned korrad erinevaid tükke vaatamas käinud inimesena oskan ma selliste elamuste eest väga tänulik olla.

Aitäh!

Draama «Tähed hommikutaevas» näitetrupp Foto: Elias

Järgmised etendused: 

14.12.2022, 28.12.2022, 11.01.2023 ja 11.02.2023. Algus kell 19 Von Glehni teatris.