SEKS JA LINN ⟩ Tsölibaadi tähistamine

Sel nädalal möödub aasta ajast, mil ma tahtsin veel seksida ja seksisin. Viimane kord ajas isu ära, otsustasin puhastumise nimel seksist loobuda. Alguses ma seda nii ei mõelnud, aga mida aeg edasi, koos võimalustega uuesti seda teha, seda enam sain aru, et ma lihtsalt pole enam motiveeritud. Mõistsin, et mul ei ole ootusi, aga mul on tingimused, millele suhe peaks vastama, enne kui olen nõus seksile mõtlemagi hakkama.

Sellest trammist olen ma lootusetult maha jäänud, kus sündimata lapsi taga nutta. Eriti palju ei aja seegi nutma, et olen mehi eemale tõrjunud. Vallalise naise vabadus on rets privileeg, saab vist isegi öelda, et maailmatasemel luksus. Ja ma tunnen end ka nagu miljonär – raha pole lihtsalt veel laekunud, aga mul on sellest väärtuslikumaid kogemusi niikuinii.

Kuna ma tahan ennast vist aususega oksele ajada, siis panen eelneva elukogemuse ja kultuurikihtide pinnalt kokku mõned karakterid, kes võiks mulle meeldida. Sest kurat, mulle võiks ju mingid mehed ikka meeldida ka. Kusjuures avastasin end tõepoolest mõtlemas ükspäev, et ma ei fänni enam ammu kedagi konkreetset või isegi mitte tungivalt mingit konkreetset suhet (ma ei tea, mis see peaks olemagi), aga ma täiega fännan uuesti armumise kogemist. Tahaks täiega uuesti armunud olla. Aga ma ju tean, et armunud saab olla nii erinevatesse omadustesse inimestes. Ja nende armumisväärsete omaduste kõrval võivad olla täiesti vastuvõetamatud omadused! Ent ei tasu end meeleheitele viia tundmusest, nagu poleks olemas mehi, kellesse armuda. Kirjutan nüüd lahti paar valemit koos selgitustega, sest I choose my reality jne.

Filosoofia doktor

Sapioseksuaalsest perspektiivist on siin suurepärane võimalus saada tükkideks võetud. Orgaaniliselt tekkinud väitluses on midagi äärmiselt erutavat. Ei mingit «yes, ma’am-i» kohe alguses. Kõige hardcore'im stsenaarium suhtest üldse on see, kui suudan meest intellektuaalselt austada ja tunda ta suhtes biokeemiliselt eitamatut iha. Selles valemis, kui see peaks juhtuma, ei ole palju mänguruumi. Püksid kukuvad ise jalast ära või ma põgenen. Samas pole mul aimugi, kui sensuaalsed filosoofid olla võivad. Ühe itaallasega oli piiripealne kogemus, tundus üsna kirglik, aga veitsa ikka sellise 16-aastase vaibiga. Suutis kuidagi mänglevalt mind vastu seina surudes suudelda nii, et ei olnud ahistav. Julge pealehakkamine, eriti veel humanitaarteaduskonnas, on päris punk. Aga muidugi ma põgenesin. Tahtsin ainult mängida ju. Kusjuures ma ei pruugigi emotsionaalselt võib-olla isegi segi minna, kui mu vastas on inimene, kes oskab mõtlemisega kaugele minna. Eeldan sellest, et ta suudab emotsionaalsetel maastikel liikumise tõeväärtusi hinnata. Kui ei oska, siis on loll. Ja see on turn off.

Insener

Kolm kõige pikemat suhet just selle tüpaažiga. Väga optimaalne dünaamika: kuulame koos Aphex Twini, technot, träna ja d'n'b-d. Korda-mööda võimelised teineteisele vastu tulema. Suur eelis: jagab midagi elektroonikast ja oskab asju parandada. Üldiselt on tal mõni väga tervislik ja eeskujulik omadus nagu spordiarmastus, tervislik toitumine või mõõdukustunne. Kalkuleeritult ratsionaalne muidugi. Meheliku tüübi puhul omane sõnaaherus, naiseliku puhul eidelik surnuks rääkimine. Sellisel juhul muudab see mind energeetiliseks meheks ja see on big no-no. (Sama versiooni minust eelistavad ka need naised, kes mulle liigset tähelepanu pööravad ja pidevalt santi mängivad. Hädaldamine sugu ei küsi, küll aga küsib see alati meesenergiat.) Olen juba liiga palju mees olnud oma elus, seega pole enam nõus selle rolliga mitte kellegi jaoks. Nende tüüpidega oli üldiselt suht optimaalne, muidu poleks suhtlus nii kauagi pidanud, aga nad kõik piirasid mind mingil tasandil. Kaks kolmest pärssisid mu eneseväljendust (mida, millest ja kuhu ma kirjutan) ja üks mu tundeid. Kui ma kellelegi ebamugavust valmistan ning selle põhjuste välja selgitamise jaoks vastastikust keelt ei leidu, siis on ilmselgelt aeg lahku minna.

Backstreet boy

Olen vahepeal suutnud terve diskograafia uuesti läbi kuulata – pärast seda, kui olin 12-aastane, mil oli viimane normaalne aeg seda muusikaprodukti tarbida. See enda ahelatest vabastamine nõuab väga paljude kihtide aktsepteerimist, tuleb tunnistada. A. oli kannatav backstreet boy. Nii nunnu ja nii õudne inimene – täpselt nagu see bändki, mis ühest küljest ütleb kõigile maailma naistele seda, mida nad kuulda tahavad, aga neile makstakse selle rolli eest. Nad on kokku klopsitud müügihitt. Selle taga on pikk ja põhjalik arvutuste jada ning jumal ainult teab, kuidas saavad usutavaks ja lohutavaks nende suus sõnad: «I don't care who you are / Where you're from / What you did / As long as you love me.» Tõe ja vale konflikt on selle karakteri puhul eriti karjuv. Üheti on võluv tema lakoonilisus ja siirus, teisalt eitamatu ta lihtne well-played-fuckboy stiil (BSB-l on selliseid laule ka). Boy ei ole pleikar ega gigolo (kuigi kui ta kokaiini tegemist ei lõpeta, siis ei saa tast tõesti midagi muud), vaid pigem tõeline Oidipuse kompleks, sest huias oma ema lapsena kogu aeg üle ning ema ei suutnud teda karistada, mistõttu ta kõiki naisi nüüd huiab. Aga ise nutab öösiti oma üksinduse pärast. Aga ega mina tema ema ei ole. Seksi perspektiivist on hea eeldus sisemiste laste kohtumine, mis on väga lõbus ja kerge, aga kui selline suhe üle aasta pikaks venib, siis lähebki seksi isu ära. Põhimõtteliselt on see muidugi vabastav kogemus, et saab isu täis. Aga kui ei taha enam kaheksa-aastane olla, mis siis saab? Oh seda häbenemist ja ärevust, kui ta emale vahele jääb. Ta päriselt kardab. Sellel fenomenil on muide täpne ida-eurooa vaste:

«Kas meile meeldivad kiired autod?

Jah, meile meeldivad kiired autod.

Kas meile meeldivad kenad beibed?

Meile meeldivad kenad beibed.

Kas meile meeldib palju raha?

Jah, meile meeldib palju raha.

Kas meile meeldib olla tüüne?

Meile meeldib olla tüüne.»

– Must Q «Karm liin»

Siin kalkuleeritakse ikka kauboi moodi: «...koos on kaunimad beibed ilma poldita...» – olgu kõige muuga nagu on, aga naised olgu vallalised. Keegi ei taha peksta, kõik tahavad tegelt nussida, sest nussida on täiega mõnus. Retsilt hea hausikas on see lugu. Löön bimbole enda sees raamatuga vastu pead. Aga isegi bimbo on Puškinist kuulnud. Sest kes vähe räägib, see palju ütleb.

Gei-vaibiga spirituaalsed vennad, kes on hästi ilusad

Kahtlustan, et ihaldan neid samamoodi nagu naisi – mul vist on ikka natsa ükskõik, kas ma isegi suudlen neid kunagi, aga olen neisse kaugelt armunud. Neid võib imetleda, vestlus on autentne ja teineteist sisemiselt võimendav. Justkui adekvaatsed eeldused erootikaks. Samas tuleb seal olla väga ettevaatlik, sest hingeline areng on eluaegne teekond, milles osadel tüüpidel on ikkagi nii kõva fuckboy mentaliteet, et nad õigustavad oma spermatosoidide ülitootlikust vajadusega tihedalt sugutada. Nad päriselt arvad, et nad ongi sellised (meditsiiniline seisund). See ei ole tegelt mingi argument, vaid indikaator puudulikust enesekontrollist, mulle tundub. Samas ma ei tea, mul pole peenist, seega ei saa ma isegi oletada, mida see asi mõtleb.

Samal ajal Tinderis

Räme punase veini isu on novembris. Tõmban sõbranna juurde pudelit jagama ja tulen tagasi nii retsi irvitamise saatel, mis ei rauge ka koju jõudes. Kuna olen paar pokaali joonud, olen helgemas tujus ja tavalise 99 protsendi vasakule tõmbamise asemel lükkan lausa 5 protsendi ulatuses heldelt paremale. Teatavad märksõnad tekitavad mus iseenesest piisavat ärritust, et suuta vaigistada oma vastikut intellektuaalitsemist. Software architect'ilt küsin esimese asjana, mis parfüümi ta kannab. Hästi paneb, vedas tal, et mu intuitsioon mästerhäkkeritega alt ei vea: ta kannab Calvin Kleini ja Armanit. Seal on veits lootust. Aga järgmiste ridadega reedab oma ebakõvaduse, kui paar pipratera tulle olen visanud, suutmata lõpuni viia ei sadomaso lauamängu ega nunnu romantilise nohkari karakterit. Jumal küll.

Lahmin selle peale paremale ühe sõjaveteranist amburi, kes on Ramboks pumbatud treener. Sõda ja Ambur. Ajukepp on vähemalt garanteeritud, kasvõi üheks minutiks. Mõnele (mehele) rohkem pole ju vajagi, ega ma ses osas erand pole. Mul on raske ette kujutada midagi rahuldust pakkuvamat, kui ära panna meestele, kes arvavad, et neil on võimu. Lihtsalt sellepärast, et teada, mis edasi saab. Ma tõesti ei tea, kas see on saboteerimine, sadism või masohhism. Või on see lihtsalt tunnistus sellest, kui ükskõik mul laste saamisest on.

Fuck. Siin siis need mu deemonid jälle ongi. Mitte ükski enesekaitse pole mulle nii omane kui vältimine. Kärsitus teeb võimaluse mitte andmise nii lihtsaks, et hirmu ja tõsiduse piir jääbki labase irvituse kaugele taustale. Näen lõhet, mille ühel kaldal on ajaveetmise, lõbujanu ja hirmunud inimese üleolek, teisel kauge argliku üksinduse tunnistamine ja emotsionaalse kättesaamatusega leppimine – seal on eraku leppimine temasse mitte puutuva maailmaga, mida on sedavõrd lihtsam tunnistada, et midagi sellest rohkemat eriti olnud polegi. Ka insenerid ja backstreet boy'd pole kohale jõudnud. Ka nemad irvitavad teispool lõhet, teadmata, milline on teineteiseni jõudmise teekond.

Olen väsinud olemast tugev. Teraapiagrupi nimi, milles õppisin alles aasta tagasi, mis tähendab iseendaks olemise usaldamist, kandis nime «Liigselt vastutavad naised». Kuigi ma enam ei püüa kellegi maailma kokkuvarisemisi ära hoida, on teise usaldamise praktika veel tüdruku tasandil. Suurem osa mu tegevusest on lähtunud mitte-midagi-pole-ju-kaotada seisundist, milles tundeid ongi võib-olla tekitanud ainult ekstreemsused. Stabiilne, kodandlik armastus tundub mulle siiamaani kõige igavama suhtena maailmas – ja see suhtumine, mis võõristustundest lähtuvalt minus elab, saboteeribki automaatselt igasuguse stabiilse suhte võimalikkuse.

Kuigi stabiilsus ei tähenda ju automaatselt lapsi ja laenu. Nagu insener number kolm tõestas, siis võib see lihtsalt regulaarset seksi tähendada, milles tõepoolest on ka mingi emotsionaalne usutavus. See akt aga iseenesest on kulumisele määratud, kui tunnete sügavus vastastikune pole – või üks pool seda ainult tunnistab. Aga kuidas ma tean, kas on või ei ole, kui mul pole olnud julgust? Võrrand taandub ikkagi sellele, mida ma kunagi näinud olen, sest ei saa taanduda sellele, mida ma isiklikult seespool ennast kogenud pole, sest ma ei ole tundnud kellegi suhtes piisavalt, et lõpuni usaldada.

Okei, vähemalt ma kardan iseennast nüüd vähem. Üks lõkse, miks romantiline suhe üles ei ehitu, võibki vabalt lähtuda sellest, et me kardame seda, kelleks me suhtes muutume, kuna piirid enda ja teise vahel muutuvad, kui üks on teise lähedal. Selleks, et suhe ei oleks mingi arusaamatu pruun mass, kus üks end pidevalt kikivarvul ümber häälestab, et olla vastavuses teise võimalike reaktsioonidega, või on programmeeritud teis(t)es ainult häid tundeid tootma, eeldab midagi muud kui mõistus või meeleheide. «Ma kardan, et ma ei meeldi sulle» on punane lipp. See reedab kaht väärtingimust: hirm ja meeldimise vajadus. Armastus on sügavam kui meelejärele olemine. Hirm on armastamise vastand ja toodab sõltuvust teise heakskiidust. See omakorda on kõige labasem kaassõltuvus. Turvatunne on samas suhte vundament, see on interdependence ehk vastastikune sõltuvus, mis tähendab, et lähedast inimest saab usaldada.

Armastus ei ole kõige valideerimine, mida teine teeb, kuid see on iseenda valideerimine iseendana nii, nagu see üksinda pole võimalik, sest see iseenesest teeb võimalikuks teisega leppimise sellisena, nagu ta on. See on vastastikune teadmine: ma võin olla sinuga mina. Sügava armastuse ühendusmoment tekib totaalsete endaksolemiste reaktsioonides teise samal sagedusel liikuva inimesega. See on füüsiline tema koos metafüüsilise mina pluss tema reaktsiooniga.

Vastutus armastuse emotsionaalse kvaliteedi osas lähtub seega iseduse kvaliteedist. Praegu registreerin, et tõmbasin hiljaaegu ligi uue inimese, kes võngub mu enda hirmul-vaba-seks-vaba-hirmul laineväljal ning seda mõistes võib Tinderi jälle tükiks ajaks kinni panna. Ma tahan kasvatada julgust olla haavatav, mitte rohkem mängida «spirituaalne ja vabameelne» seksimänge. Tsölibaadi tulemused on seega järgnevad: ma eeldan teatavatele tingimustele vastavust selleks, et oleksin nõus seksi peale mõtlema. Järeldused on bioloogilise naise seisukohast absoluutselt loogilised ja lausa igavad, aga siin need on: romantilise suhte võimalikkus on avatud, oma vajaduste ja võimaluste väljendamine on avameelne, vastastikune emotsionaalne haavatavus (sama elementaarne kui keemiline sobivus) ja praeguse väljavaate kohaselt eeldaks ka monogaamset perspektiivi. Olen nüüdseks juba piisavalt palju õppetund-suhetes olnud, mu magistrikraad mittetoimivatest suhetest on kindlalt tugevam kui kirjandusteaduses. Ma saan aru inimeste hirmust, aga kui see viib nad suhete vältimiseni, siis on see minu jaoks tõend sellest, et need inimesed ei ole minu romantilised partnerid. See on täiesti lollikindel piir.

Miks peaks kellegagi suhlemine algama seksimisega, kui ma teda tundmagi pole õppinud? Kuidas mul nii kuradi kaua aega on läinud, et nii lihtsa teadmiseni jõuda? Kaks kohtumist pole mitte kunagi olnud piisav. Mitte kellegagi. Kogu seda ilgelt hingepornot oleks saanud vältida, kui ma oleks endast varem osanud lugu pidada. Aga parem hilja kui mitte kunagi.