KUNDA KUMMITUS 30 ⟩ Uurimisse sekkusid nii minister kui ka teadusagentuur
10. november 2022, 11:48
Sotsiaalsed probleemid on läbi aegade olnud soodsaks kasvulavaks erinevatele kummalistele ja pealtnäha arusaamatutele ilmingutele. Kuigi esialgu on üsna raske neid nõnda liigitada, saame me hiljem siiski aru, et pea alati taandub üleloomulikkus pelgalt tühjaks kõhuks, aktsepteerimata armastuseks või ebaadekvaatseks ootuseks ajale ja ruumile enda ümber.
Lugu Kunda kummitusest läks viraalseks 1992. aastal ning jõudis paljudesse meediaväljaannetesse. Aeg selleks oli soodne – muutuste ahel ühiskonnas vallandas terve paleti kaua tagasi hoitud vajadusi, milliste olemasolu võib-olla küll aimati, kuid raudse eesriide langemine andis võimaluse nendega lähemalt tutvust teha. Seks ja popkultuur tunduvad loogilised, mõnevõrra vähem on viidatud religioonile ja paranormaalsetele nähtustele, mille abil pikast ikkest vabanenud töörahvas lõpuks vaba voli järgi enda olemasolu üle juurdlema asus.
Kuna turgu oli, ilmus ei-tea-kust (tegelikult Viljandist nagu ka esimene pornoajakiri) lettidele ajakiri Paradoks, mis võttis enda kanda eestlaste valgustamise lugudega teispoolsusest tagasi kummitama tulevatest surnud hingedest, paranormaalsetest kohtadest ja inimestest, nõidadest ja needustest ning loomulikult ka ufodest, mis oli eriti kuum teema. Asjadele, mida on keeruline seletada, pakuti pealtnäha lihtsaid, kuid samas põnevaid ja nendes osalenuid väljavalitutena paista laskvaid selgitusi. Sul oli probleem, mida lahendada ei osanud ja mida ülepea oleks tahtnud kellegi teise kaela ajada? Lihtne – selgita seda seletamatute asjaoludega! Paradoks polnud ainus. Üheksakümnendatel oli taolisi ajakirju veel, lisaks ei pidanud ka näiteks tollal üüber populaarne Vahur Kersna paljuks poltergeistijuhtumeid ja muid taolisi nähtuseid televaatajate ette tuua.
Poltergeist (saksa keeles «rahutu vaim») on kummitus või mõni muu üleloomulik nähtus, mis on äratuntav selle järgi, et teeb valju heli, liigutab või lõhub esemeid. Poltergeisti nähtusi on teada üle maailma.
Kundas toimunu keskmes oli (tollal nendega kokku puutunud inimestele ning ajakirjanduses ilmunud lugudele tuginedes) teatavale lihtsameelsusele kaldunud perekond. Kolme väikese lapse ema haigestus ühel hetkel emakakaelavähki ning uskliku inimesena pani ta kõik lootused jumalale. Paraku sellest ei piisanud ja lapsed jäid samas majas elanud tädi Vaida ja vanaema hooleks. Kuna üheksakümnendate alguses ei olnud sotsiaaltoetuste süsteem meil veel kuigi arenenud ning ega omavalitsustel olnud ka erilisi rahalisi võimalusi, muutus olukord nende jaoks küllaltki keeruliseks. Häda häda otsa, samal ajal levisid kõikjal, kui vaid soovisid ise veidi uurida, uued ja põnevad teadmised paranormaalsetest nähtustest. Rääkimata aina enam poelettidele ja teleripilti jõudnud värvilisest vabadusest ühes käeulatuses küütleva hea äraelamise illusiooniga.
Nii sai kõikide hädade põhjustamine kaela väänatud kummitusele ja ega too mingi lihtne hirmutis olnud. Näiteks olevat see püüdnud mitmel korral maja maha põletada, loopinud elanikke erinevate ette juhtunud esemetega ning virutanud vanaemale puuhaluga pähe. Veelgi enam – paranormaalsed nähtused kandusid ka naabermajja, mille eakat elanikku Almat käis aitamas ja hooldamas toosama tädi Vaida. Omal ajal poltergeisti käes vaevelnud kodanikke külastanud tollane linnasekretär Lea sõnab asjale nüüd, kolmekümne aasta järel tagasi vaadates, et see oli ikka üks pööraselt naljakas juhtum.
«Too vaene Alma oli ilmatu kaltsuhunniku all peidus, kui me linnapea Anne ja raamatupidaja Marikaga külla läksime. See, kui ta ühel hetkel seal liikuma hakkas, endal rahvariidemustris kohvikannusoojendaja lendavate esemete eest kaitseks peas, ehmatas ilmselt rohkem kui mõte kummitusest ja oli samas tohutult naljakas,» räägib ta ja lisab: «Aga inimene oli arusaadavalt hirmul, teda oli pikalt töödeldud.»
Loomulikult polnud kohalik omavalitsus ainus, kelle tähelepanu kõnealune juhtum äratas. Kaugeltki mitte! Maja ja pere muutusid omanäoliseks turismiobjektiks, mida külastasid sensitiivid, kirikujuhid ja ajakirjanikud kaugemalt ja lähemalt. Kes üritas kummituse olemasolus lapsi süüdistada (halvad vaimud tulevat majja, kus lapsed on pesemata), kes laste kaelalt energiakaane eemaldada. Maja pühitsesid erinevate konfessioonide kirikuõpetajad korduvalt. Asi läks isegi nii kaugele, et keskkonnaministeeriumi spetsialist, soojusenergeetiku haridusega Jaan Saar küsis foonide ja väljade uurimiseks Kunda linnalt raha ning suutis Eesti Keskkonnakaitse Fondist peaaegu 20 000 krooni selle tarbeks välja sebida. Paraku sekkus tollane minister Andres Tarand ja pani käe ette. Ka Eesti Teadusagentuurile esitati tõsipühendunud uurijate poolt granditaotlus Kunda kummituse uurimiseks. Seal sekkus Endel Lippmaa ühes teiste autoriteetsete teadlastega ning uurimine jäi ära.
Ühel hetkel väsis nii pere kui tegelikult ka avalikkus teemast. Raske hinnata, kas oli põhjuseks ratsionaalne kaalutlus, et peale küsitava väärtusega kuulsuse sealt miskit mõistlikku tulemas ei ole või paremad väljavaated asuvad kusagil mujal, igatahes kolis perekond Kundast minema. Lapsed, kellele oli Kundas tolle loo foonil ka omajagu koolikiusamist osaks saanud, paigutati Inju lastekodusse, kus vähemalt tollaste meediakajastuste järgi midagi paranormaalset nende saabumisega ei kaasnenud. Ka kohalikud ghostbuster'id rahunesid tasapisi maha.
Täna kuulub too Alma maja Eduardile, kes ostis selle üsna kohe peale poltergeistipere linnast lahkumist. Ta mugistab mõnuga naerda, kui kuuleb mu helistamise põhjusest.
«Mina pole siin mingit kummitust näinud,» teatab ta konkreetselt. Maja ehitamise ja võimaliku müstilise ajaloo kohta ei oska ta midagi suurt pakkuda, küll aga viitab ta asjaolule, et maja ehitamisel olevat kaasa löönud Saksa sõdurid, kes teise maailmasõja ajal mingil hetkel otse üle tänava asunud tollase rahvamaja lavatornis kuulipilduja ja tulejuhtimise positsiooni mehitasid. Üks nondest sõduritest olla paarkümmend aastat tagasi taksoga väravasse sõitnud ning saksa keeles tõlgi abil selles omal ajal elanud naise kohta küsinud.
Kuulsat poltergeisti pole Kundas hiljem enam kohatud. Ükskord olevat väidetavalt midagi pealtnäha ilma põhjuseta külili kukkunud küll, kuid täpsemalt pole loo autorile teada ning kohalikud elanikud sellest lähemalt rääkida ei soovi.