K, 7.12.2022
PÄEV ISEENDALE ⟩ 11-tunnine enesearengumaraton arenguni ei viinud
Foto: Kuvatõmmis Edu Akadeemia kodulehelt
Jete-Ri Jõesaar
, reporter-toimetaja
11-tunnine enesearengumaraton arenguni ei viinud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter Whatsapp

«Võtan aega, et korrastada mõtted. Päev iseendale…» laulavad Inge Lunge ja Roland Tokko hommikul kell 10. Algamas on Edu Akadeemia 11-tunnine virtuaalne enesearengu maraton. Haaran ligi snäkid, joogid ja eneseviha, sest päeva lõpuks olen kahtlemata üliinimeseks arenenud.

Kolleeg saatis töövestlusesse mõned päevad tagasi lingi üritusele «Päev iseendale» mõttega teha sellest reportaaž. Ilma suurema süvenemiseta lubasin end kohe selle hobuse selga. Vaatasin täpsemalt – tasuta, virtuaalne, 12 teemat ja esinejat ning isegi mitte väga uhhuu-vaibiga. Ei tohiks kõige hullem tulla. Kui registreerid, siis saad oma isikliku URL-koodi, millega sõpru samuti osalema kutsuda. Kõige enam sõpru toonud inimesed saavad auhinnad.

Päevajuhtideks ongi alguses laulnud Inga Lunge ja Roland Tokko. Viimane muide on ka Edu Akadeemia üks kahest asutajast. Sissejuhatavas osas räägivad nad, et väidetavalt Eesti suurimale virtuaalsündmusele on registreerinud juba 18 776 inimest. Päeva peale tõuseb see arv üle 20 tuhande. Igati kõva. Siiski palju neid, kes kogu 11 tundi – nagu loll mina – arvuti taga arenedes ära istuks, pole. Suur osa tõenäoliselt vaatab vaid endale huvitavaid ettekandeid. Või õigemini vestluseid, sest minu eeldatud TED talk'ide laadsete esitluste asemel on see rohkem jutusaade, külalised ja intervjueerija/-d mugavalt heledal pehmel mööblil jutustamas.

Sissejuhatuses tutvustavad Roland ja Inge päeva mõtet ja ülesehitust. Nimelt olevat tänases maailmas nõnda palju tasakaalutust, et enda keskmesse jõudmiseks on vaja võtta üks päev endale. Päeva tuumteema on eneseusaldus. Saatejuhid soovitavad ülekande vaatamise kõrvale märkmiku võtta, kuhu endale asjakohaseid ideid või soovitusi kirja panna. Mõtlen, kas avalik reportaaž läheb arvesse, aga märkmiku võtan. Eks siis näis, mitu soovitust päeva lõpuks kirja saab. «Esimene pool tundi läheb kiiresti,» sõnab Inga. Ei, Inga, ei lähe.

Algab esimene teemaplokk «Minu suhe iseendaga».

Esimene esineja: Sissi Nylia Benita

Ürituse esinejate line-up'i vaadates kategoriseerisin enda jaoks esinejad, kes päriselt võiks huvitavad olla. Sissi oli üks neist. Rõhk sõnal «oli», sest minu lootused sisukale vestlusele vaimse tervise ja noorelt avaliku huvi orbiiti sattumise üle purunesid kiirelt. Jutt läks kohe Human Design Systemi peale. Just selle sama, mille tõttu Viimsi gümnaasium oktoobri lõpus meedias oli – nimelt taheti koolis lastele süsteemi õpetada, kuid ebateaduse õpetamise eeskäändel eemaldati aine tunniplaanist.

Sissi räägib asjast väga hästi, nagu korralik müügimees. Sümpaatne inimene siiski. Ja siis saan aru, et ta ongi müügimees. Sissi on Human Design süsteemi õppinud nii süvitsi, et on nüüd ise selle õpetaja. Õigemini selle kaardistaja teiste inimeste jaoks. Kaks tundi = 200 eurot. Hea business.

Pikalt arutavad nad erinevaid inimtüüpe, mida süsteemiga «diagnoositakse». Roland juba teab oma tüüpi ja kiirelt määravad nad selle ka Ingale. Ülekande akna kõrval on ka chat, kus käib vilgas arutelu selle üle, mis tüüp keegi on ja kuidas süsteem neid aidanud on. Tore, kui inimesed abi saavad. Ühel hetkel kirjutab üks osaleja: «Ilus jutt, komplimendid, ärge lõksu langege.» Pugistan naerda.

Seega algus on täpselt selline, mida skeptikud – kaasa arvatud mina – esimesena ette kujutavad, kui mainida sõnu «enesearengu koolitus». Kahjuks aga ei tõota ka järgnev seda stereotüüpset eelaimdust purustada.

Vahepala: sirutuspaus

Ma ei siruta. Las roosas pluusis ülienergiline sirutaja sirutab minu eest. Algab kenasti. Nagu ikka kõik jubedad asjad. Ühel hetkel tekib ülekande helis tohutu kaja. Võtan kõrvaklapid peast ja jälgin asja visuaalselt. Chat'is läheb möll käima. Kaja pärast nalja nabani. Keegi ütleb, et «Reede 13» õudusfilm algas sama heliga. Hauatagused hääled või universumi sügavaimad kutsed kõlasid praegu siit. Päris jube. Keegi ütles, et koer hakkas kodus ulguma selle peale.

Teine esineja: Dali Karat

Õnnekoolitaja Dali Getter Karat on tulnud rääkima – üllatus-üllatus – õnnest. Dali istub valges tugitoolis oma valge kaabuga nagu iga teine USA lõunaosa kristlik valge mimmu. Ja räägib mõtteviisi muutmisest õnne nimel ja kuidas valida õnne. Tuleb meelde, et kunagi teismeeas proovisin seda. Toimis isegi, aga elu muutus jube igavaks. Kontrastid kadusid. Kui rääkisin sõbrannadega ja nad oma väikseid probleeme tohutult analüüsisid ja üle paisutasid, nagu need oleks kõige elumuutvamad olukorrad – taaskord, tegemist oli sügava teismeajaga –, hakkas mul natuke piinlik, et mul ühtegi probleemi polnud. Ma muutusin enda, ja tõenäoliselt ka oma sõbrannade, jaoks üpris igavaks.

See vestlus on ka päris igav. Kas ma tõesti kaotan juba huvi? Dali räägib, et kui uudiste lugemine tekitab sinus negatiivsust, siis ära lihtsalt loe. Sarnaseid soovitusi näen ja kuulen palju viimasel ajal. Ja ma lihtsalt ei saa nõustuda. Kindlasti mängib siin rolli mu enda erialavalik, aga ma lihtsalt ei suuda mõista inimesi, kelle huvi maailma vastu on nii väike, et nad on võimelised seda ignoreerima.

Inga küsib Dalilt, mida ta õppinud on. «Astro…antro…sotsioloogiat,» vastab Dali ja lisab, et magistrantuuris õppis ajakirjandust ja kommunikatsiooni. Huvitav. Ja nüüd soovitab negatiivsuse vältimiseks uudiseid mitte lugeda. Huvitav…

Kolmas esineja: Epp Kärsin

Juhtuski! Ma sain aru Epp Kärsini fenomenist. Varasemalt pole mul ta vastu midagi olnud, aga ma pole päris täpselt aru saanud, miks ta nii populaarne ja armastatud on. Kuid nüüd ma näen. Oma kristiinaehinlikku, kerget, naiselikku ja ingellikku pealispinda krutski ja avatusega segades on Epp loonud väga ligitõmbava karakteri. Vestlus temaga on aus ja inimlik. Ühel hetkel ütleb ta: «Ärge käige kaardimooride juures,» ja ma lausa kuulen, kuidas uhhuu vastu võitlejad õnnest värisevad. Roland paistab ka üpris lummatud olevat. Kuigi ega Epp väga ei lase tal rääkida ka. Ja kuidas see mees üldse julgebki jumalannale vahele segada.

Lõpus lööb Epp ikka oma ärihuvid ka letti. Promob ennast ja oma tooteid mõnusalt. Päeva jooksul loositakse aktiivsete osalejate vahel välja igasuguseid kingitusi. Epp on enda poolt lauale pannud muu seas ka privaatse õhtusöögi temaga. Ma ei suuda otsustada, kas see õhtusöök oleks üks ebamugavamaid või mugavamaid olukordi, kuhu ma sattuda võiks. Õnneks ma pole aktiivne osaleja – see tiitel eeldab chat'is täisnimega keskustlemist – ja ei peagi teada saama.

Algab uus teemaplokk «Minu suhe rahaga». Huvitav, et esimeses plokis olid kõik esinejad naised ning nüüd kaks meest ja üks naine. Insert hea point stereotüüpsuse kohta.

Neljas esineja: Gerd Kanter

Uimane Mees ütleb chat'is: «Räägitakse et bitconi tuleb osta». Teine vastu: «Bitcoin toitub inimeste unistuse energiast.» Kas bitcoinil kõht täis ka saab? Gerd räägib samal ajal sellest, kuidas spordiga võib ikka palju teenida ja siis tuleb osata selle rahaga midagi peale hakata. Okei, hakkan professionaalseks sportlaseks. Soovitab kulda investeerida. Konkreetselt ütleb välja, et Auforti. Kirjutan märkmetesse: «Kas Gerd on selle reklaamnägu?» Kuid õnneks kaua ei pea mõtteid mõlgutama selle osas, sest Gerd lahendab müsteeriumi ja räägib, et on Auforti juhtininvestor. Lahe, kas keegi siin muidu muu kui enda projektide promomisega ka tegeleb?

Gerd ostis lennuki kunagi. Pärnus olevat lennuk alla kukkunud ja mingi kohalik selle vraki enda koduaeda vedanud. Finders keepers. Gerd ostis lennuki ära ja lootis selle vanarauaks müümisega plussi end teenida. Avastas aga, et lennukid on tehtud veidi erilisest materjalist ja plussi jäi palju vähemaga, kui eeldas. No vot, nüüd siis kõik algajad lennukite kokkuostjad teavad.

Kui Epp oli võluv ja kuulasin hea meelega, siis Gerdi kuulates tuli siuke kass peale. Ei jaksa enam, aga seitse tundi veel. SEITSE. Mul pool kodu juba koristatud kuulamise ajal. Pean end tagasi hoidma, et jumala eest sügisel kevadpuhatust läbi ei viiks.

Viies esineja: Timo Porval

«Tehke korraldajatele suur-suur aplaus,» sõnab Timo. Ok, Timo, sa mingi saatejuht siin järsku või?

Mõte läheb rändama. Pidin volüümi tugevalt juurde panema, et aju ärgitada. Vaesed kõrvakesed.

Timo lubas kuulajatel ära minna, kui igav hakkab. Tänks, Timo, aga ma ei lähe.

Ma tunnen, et see on ok, et ma praegu ei peagi keskenduma. Ma ju ei taha ettevõtlusega tegeleda. Chill. Teen teed.

Tegelikult on Timo jutt igati okei. Annab ettevõtjatele nõuandeid, mis on suuresti ka palgatöötajana rakendatavad. Kuigi veidi jääb mulje, et ettevõtja on nii next level staatus ja kõik palgatöötajad on vaesed. Keegi chat'is ütleb: «Kes palka juurde küsib, saab kinga.» Loodan, et ta pole ettevõtja, kes töötajate eest vastutama peab.

Chat'is kerkib üles ka kerge draama. Osale ei sobi Timo nõuanne tegutseda vaid sektorites, kus on raha. «Kõik ei ole pankurid ega IT geeniused,» kirjutab üks. Pean nõustuma. Aga mitte aktiivselt. Ma ei taha kingitusi.

Lisaks ettevõtluse nõuannetele tegi Timo endalegi teadmata (vist) masterclass'i selles, kuidas end kiita nii, et see poleks ebamugav. Müts maha selle eest. Paljudel seda oskust pole.

Kuues esineja: Kristi Saare

Kunagi kingiti mulle sünnipäevaks Kristi investeerimiskoolitus. Käisin ka, aga ma olin tollal nõnda noor ja loll, et ega ma midagi sellest väga ei mäleta. Mäletan, et kuulajatest 98 protsenti olid kolmekümnendate lõpuosas näilised meeleheitel koduperenaised. Selline koduperenaiselikkus mulle isegi meeldiks: mees toob raha koju ja naine investeerib. Insert tabav point stereotüüpide ja soolõhe kohta.

Kristi aga on väga sümpaatne. Oskab rääkida, on tark, kaks jalga maa peal. Saan isegi paar asja enda soovituste märkmikusse kirja. Spoiler, aga need jäävad ka päeva ainsateks. Jutt käib vastutuse võtmisest ja realistlikult investeerimisele lähenemisest ja planeerimisest ja planeerimise planeerimisest. Täpselt sellised asjad, mis kuulates tunduvad väga lihtsad, praktilised ja rakendatavad, aga ennast tundes võin öelda, et märkmikusse need jäävadki. Pean lihtsalt aktsepteerima, et jään põhjakaapeliseks palgatöötajaks. Jällenägemiseni, Finantsvabadus!

Chat'is kirjutab keegi Toomas Tikerpalu: «oeh, krüpto portfell pani -50%, kellel veel? hehhe.» Nimi tundub tuttav ja guugeldan. Ja vaat-vaat, Toomas-poiss on olnud seotud Monarchi krüptoraha võrkturundusskeemiga. Oli turundaja seal. Võib ka olla nimekaim. Kui on, siis Toomas, soovin su krüptoportfellile jõudu ülemäge rühkimisel!

Seitsmes esineja: Roland Tokko

Ei, siin ei ole tegemist nimekaimuga, vaid meile juba tuttav Roland räägib, kuidas siis ikka seda kõike head infot, mis täna kuulatud, päriselt ka elus rakendada. Saingi oma TED talk’i. Aga suure lava, suurte ekraanide ja väikse klikkiva puldi asemel on üks lillas triiksärgis mees suure naeratuse ja pabertahvliga. Joonistab mingeid graafikuid ja kirjutab punkte üles, aga mul on täielik zone-out. Üledoos enesearengust. Eks kasvuvalud on ju ka asi. Vajaks virgutuspausi. Kus on roosas pluusis ülienergiline trennimimmu, kui teda vaja on?

Algab uus plokk «Minu suhe teistega».

Kaheksas esineja: Tanel Jäppinen

Juttu tuleb lastest. Mul pole lapsi. Ok, tsau!

Tanel on nagu Epp Kärsini meesversioon. Sama pehme hääleke. Inimlik. Läbimõeldud jutt. Väike krutsk sees. Aga hääl on liiga pehme, tudu tuleb peale. Tundub, et räägib asjalikku juttu. Aga ma ei tulnud siia otsima teadmata kauguses asuva tuleviku jaoks arengunippe, vaid neid, mida ikka nüüd ja kohe oma arsenali lisada. Vabandan oma tuleviku-laste ees – te väärite, et emme oskaks teid õigesti kasvatada, aga emme üldse ei viitsi praegu.

Üheksas esineja: Katrin Saali Saul

Vot siin on kogemustega ekspert! Katrin on 25 aastat paariterapeut olnud. Tasub kuulata. (Tuleviku-mina ehk see, kes siin kirjutab, oskab aga öelda, et ei, ma ei kuulanud, sest ma ei mäleta põhimõtteliselt midagi sellest vestlusest.) Paar huvitavat mõtet torkab välja. Katrin mainib, et praegu pöördub tema poole rohkem mehi kui varem, mis on igati positiivne tendents. Ta toob ka välja midagi talude ja paarina koos talu ülalpidamise ja siis üksteise talumise kohta. Lingvistilised tähelepanekud jne.

Chat'is aga käib vilgas elu. Vahetatakse kontakte, et eraldi kogemusi ja mõtteid jagada. On isegi täitsa ilus vaadata, kuidas inimesed julgevad oma eraelust sellisest vale-privaatses avalikus ruumis rääkida. Natuke ebamugav ka jälgida, aga nende jaoks paistab, et tekitab kogukondlikkust, mõistmist, samastumist. Mis iganes teid õnnelikuks teeb.

Kümnes esineja: Inga ja Toomas Lunge

Kas siit tuleb avalik paariteraapia sessioon? Inga on kontsakingad jalast visanud ja istub mõnusalt diivanil. Tal paistab mugav olevat. Veidi on tunne, et mõni esineja hüppas alt ära ja siis oli kohe kiirelt vaja mingit asendust. Esimene pool jutust on selline… nunnu, aga kas mul on praegu vaja vaadata seda, kuidas üks abielupaar nunnu on?

Jutt läheb Toomase alkoholisõltuvuse peale. Nüüd saan aru, miks nad seal on. Räägivad väga avatult ja siiralt sellest raskest ajast. Ei tea, palju ta varem sellest rääkinud on. Kui Roland, kes on intervjueerija rollis, üritas seda teemaks tuua, siis tippis ta kikivarvul selle teema ümber, kuniks Toomas ise ütles, et noh, ma saan aru, et sa tahad mu sõltuvusest rääkida. Tekkis huvitav dünaamika, kus ei saanud aru, kas see oli kokkulepitud, et sellest üldse räägitakse. Aga ju vist oli, sest nüüd vestluse lõpuni räägitakse ainult sellest. Veits igav on mu jaoks, sest ma ei suuda üldse samastuda jutuga, pole õnneks pidanud kunagi sõltuvusprobleemidega sellises mastaabis tegelema. Aga samas tekib mul mingi uus sümpaatia Lungede vastu. Kuulda, kuidas nad on täitsa kaevikutest koos läbi käinud võitluses sõltuvusega ja on sellest välja tulnud vähemalt pealiskaudselt tohutult tugeva paarina, tekitab austust.

Algab inspiratsiooni plokk. Ja mis ütleb inspiratsioon rohkem kui…

Üheteistkümnes esineja: Andrei Zevakin

Mu vaimne olukord on murdumise piiril. Deliirium hakkab tekkima. Vastumeelsus on laes. Sõrmed tahavad kirjutada kriitikat ja kurja, aga tegelikult on lihtsalt igav. Andrei on nagu Andrei ikka. Praegu kuidagi eriti young rich entrepreneur vaibiga selles osas, et ta riided näevad väga kvaliteetsed välja. Kust said, Andrei? Palju maksid?

Andrei räägib, kuidas käis kunagi nooremana Edu Akadeemia koolitusel. Küsis emalt raha selle jaoks. Chat'is kiidetakse ema ja Andreid kutsutakse laenamise eest rotiks. Küll mitte otseselt, aga mu enesearengu tase lubab mul ridade vahelt lugeda. Andrei mainib, et luges kunagi Peep Vainu raamatut «Kõige tähtsam küsimus». Meenub, et kunagi sain isegi selle kingituseks. Lugesin umbes viiendiku, sest selle eneseabilikkus ja toon hakkas liialt vastu. Kuid vaadake mind nüüd! Enesearengu koolituse üheksandal tunnil! Kes oleks võinud arvata.

Chat'ist on saanud laat. Mitmed räägivad, nagu üritus oleks juba läbi. Arutatakse, et kes oli lemmikesineja ja mida kaasa võetakse sellest imelisest kogemusest. Andrei jutt ei lähe vist kellelegi korda enam. Suudan samastuda.

Andrei kasutab oma jutus vahepeal ingliskeelseid sõnu. Chat'is on mõned, kes vist väga suure kõrvana kuulavad ja siis lahkelt teiste jaoks neid ingliskeelseid sõnu tõlgivad. «Pushima - tõukama.» Keegi tõlgib ka ära sõna «mamps». Teadmatutele: mamps tähendab ema.

Lõpusõnadeks annab Andrei meile kaasa igihaljad sõnad: «Hakake tööle.» Midagi sarnast ütles oma jutu lõpus ka Timo. Öelnud on seda ka Kim Kardashian.

Kaheteistkümnes esineja: Dr Tony Nader

Viimane esineja. Otsustan võtta kokku oma viimasegi keskendumisvõime ja saada valgustatud. Kuid oi ei, tegemist on välismaalasega ja jutt on ingliskeeles. Huvitav, kas chat'i sünkroontõlkijad peavad sõrmi soojendama hakkama. Kuid ei, mure lahtub – meil on olemas sünkroontõlkija, kes oma hella häälega üle Tony jutu räägib, ja see on täiesti kohutav. Aju ei võta vastu nii palju infot. Tony ja tõlk räägivad üksteisest üle. Keskendumisharjutus, ütleb keegi chat'is.

See kõik on nii sürr, et mul pole õrna aimugi, mida Tony räägib. Paar koodsõna nopin välja. Ühe protsendi teooria ja transtsendentaalne meditatsioon. (Kummal oli raskem selle t-tähelise sõnaga: kas tõlgil seda öelda või mul seda kirjutada? Õige vastus: tõlgil, sest ma kopeerisin selle EKI inglise-eesti sõnastikust.)

Dr Tony ise on väga guru vaibiga. Ilusad valged hambad. Kalli välimusega heledates toonides riided, mis aga on lohvakad ja mugavad. See on võõrastav. Kuidagi võlts. Ma ei tea, miks mul selliste inimeste suhtes nii suur skeptitsism on. Dr Tony oskaks kindlasti selle müstika ära lahendada. Aga ma ei taha.

Vestluse lõpuosas viib Tony läbi kiire meditatsiooni. See on mõnus. Istun diivanile. Silmad kinni. Tõlgi hell unejutuline hääl palumas mul jälgida erinevaid kehaosi. Võiksin kohe magama jääda, aga silmi avades tunnen end isegi virgununa. Vat, üks õppetund veel kirja: meditatsioon on suht mõnna! Lahe tegelikult mõelda, et mitu tuhat inimest istus samal ajal koos, üritades mitte mõelda ja hingates ühes rütmis. Samas kõhe ka. Sekti vaibid.

Ja ongi kõik. Kokkuvõtteks promovad Inga ja Roland veel 173 korda Edu Akadeemia kogukonda «Teadlikult õnnelik mina» ning jagavad kingitused laiali. Premeerivad kõige rohkem inimesi üritusele kutsunud osalejaid. Esikoha saanud Mairi (vist oli Mairi, seal nimekirjas olid kõik Ailid, Margiti, Maired, Kaired koos) oli oma lingiga kohale kutsunud 111 inimest. Ja homme on 11. november. Kui miski on numbrimaagia, siis mul on kõva kahtlus, et see on siin ja praegu.

Inga ja Roland lubavad, et laulavad veel lõpus. Klikin ruttu välja.

Niisiis. Valgustunuks ma ei saanud. Väga palju uusi kasulikke teadmisi samuti mitte. Õnneks ajurakke ka väga ei kaotanud, nii et võib vist rahule jääda. Läbiv teema sel päeval oli minu jaoks igavus. Äkki haarasin liiga suure ampsu esimeseks korraks. Peaks enesearengu madalamalt levelilt alustama ehk. Lugema veits Peep Vainu enne. Kes teab. Kuid miljoniküsimus: kas ma osaleks võimalusel sellisel üritusel veel? Ei, kindlasti mitte, aga asi on minus, mitte sinus, Timo.

Tagasi üles